Mahābhārata

(Ümber suunatud leheküljelt Mahabharata)

"Mahābhārata" on vanaindia eepos, maailmakirjanduse üks mahukamaid luuleteoseid.

Kuruksetra lahing

Eepos koosneb kokku umbes 106 000. paarisvärsist, mis jagunevad 18 osaks. Värsivormi, milles eepos on kirja pandud, nimetatakse šlokaks. Tänapäeval tuntakse eepose teksti XV/XVI sajandi käsikirjade põhjal, tema tegelikku tekkeaega täpselt ei teata. Arvatakse, et "Mahābhārata" kujunes ühtseks tervikuks ajavahemikus IV sajand eKr–IV sajand pKr. Vanemates osades sisaldub ainest, mis esineb juba veedades, kuid põhiliselt on eepose ainestik täiesti uudne.

Usuline taustsüsteemRedigeeri

 
Shantanu näeb Gangese jõe kaldal imekaunist naist

Ka eepose usuline maailmapilt on veedadest täiesti erinev. Eeposte ajastul sai hinduism selliseks, nagu see on tänapäeval. Veedade jumalad minetasid tähtsuse, tähtsaks muutusid veedade kõrvaltegelane Višnu ning täiesti tundmatud Šiva ja Brahma. Kujunes käsitlus Višnu taassündidest ehk avataaradest. Olulisemad neist olid Krišna ja Rāma. Eepos kuulub hinduismi kirjavara hulka. Seda ei peeta küll ilmutuseks (šruti "kuulmine") nagu veedasid, aga siiski pühaks pärimuseks (smriti "mäletamine").[1]

Eepose süžeeRedigeeri

Shantanu luguRedigeeri

Muinasajal valitses Hastinapura linnas Kurude suguvõsa, kelle kommete hulka kuulus traditsioon, et kuningaks valitakse kõige väärikam Kuru poegade hulgast. Nii sai kuningaks Janamejaya järglane Shantanu, kellel jätkus silma kaunite naiste jaoks. Nii valis ta oma esimeseks abikaasaks jumalanna Ganga, kuid abielulepingu juurde käis tingimus, et Shantanu ei tohi iial oma naisele küsimusi esitada. Armunud Shantanu oli kõigega nõus. Siis aga hakkas Ganga oma vastsündinud poegi Gangesesse uputama. Shantanu vaikis ja kannatas, kuni kuninganna Ganga läks uputama oma kaheksandana sündinud poega. Siis julges mees lõpuks kuningannalt aru pärida. Ganga lahkus, võttes siiski kaasa poja, kes pidi enne isa juurde naasmist rishi'de käest õpetust saama. Pikki aastaid ootas Shantanu oma poja naasmist. Kui Ganga poja lõpuks tagasi tõi, oli see kasvanud kauniks ja targaks noormeheks, kes võitis kõiki lahinguväljal, teenis endale nime Bhishma (suur sõdalane) ning oli igatpidi väärikas täitma oma ülesannet Kuru troonipärijana Hastinapura linnas.

 
Shantanu ja kalamehe tütar. Kunstnik Ravi Varma. 1890

Kuid juhtus nii, et Shantanu armus uuesti, seekord kalamehe tütresse Satyvatisse, kel juba oli üks poeg. Nimelt oli üks kuulus saddhult eostanud Satyavati, kuna teadis, et tütarlaps mängib tulevastes sündmustes olulist rolli. Seda poega, Vyāsat, peetaksegi "Mahābhārata" autoriks, aga ta on samas ka eepose oluline võtmetegelane. Satyavati isa ei lubanud oma tütart Shantanule, kuna Hastinapura linnal juba oli troonipärija – Bhishma –, kuid Satyavati isa nõudis, et just tema tütre järglastest peavad saama tulevased troonipärijad. Shantanu kannatas vaikides, kuid üllas Bhishma läks ise isale Satyavatit paluma ning lõpuks lubas tütarlapse isale, et ei abiellu ega saa kunagi järglasi. Satyavati sünnitas Shantanule kaks poega, Chitrāngada ja Vichitravirya, kes surid noorelt järeltulijateta. Ka Shantanu ise suri kurbusest, et ta oli teinud oma armastusega Bhishmale ränka ülekohut. Satyavati palus Bhishmat, et ta eostaks Vichitravirya lesed Ambika ja Ambalika, kuid pidades oma lubadust eluaeg järglastest loobuda, keeldus Bhishma Satyavati palvet täitmast ning läks kutsuma tark Vyasat. Vyasa, kellel polnud õigust oma ema Satyavati palvest loobuda, eostas lesed, kuid tema hirmuäratav väljanägemine sundis Ambikat silmi sulgema, seetõttu sündis tal pime poeg Dhritaraštra. Ambalika läks hirmust kahvatuks ning tema poeg Pandu oli lapsena tihti haige, Satyavati soovis kindluse mõttes ka kolmandat järeltulijat, kuid nii Ambika kui Ambalika keeldusid targa juurde minemast ja saatsid sinna teenijanna, kes sai terve ja toreda poja, kellest hiljem sai tark poliitik Vidur. Satyavati määras kuningaks Pandu, sest kuigi Dhritaraštra oli esmasündinu, oli ta pime, seega kuningaks sobimatu. Kuid Pandu tappis kogemata metsas saddhu Kindama ja tema naise, loobus seejärel troonist ja läks metsa erakuks. Talle järgnesid tema naised Kunti ja Madri. Nooruses oli Kunti saanud targalt Durvasalt mantra, mille abil sai ta õiglusjumalalt Dharmalt poja Judhisthira, tuulejumalalt Vajult poja Bhima ja jumalapojalt Indralt poja Aryuna. Madri sai sama mantra abil kaksikud Nakula ja Sahadeva, sest tapetud saddhu Kindama needuse järgi pidi Pandu surema siis, kui embab oma naisi. Pandu suri pärast vahekorda oma naise Madriga, kes järgnes oma mehe matusetuleriidale. Kunti jäi viit Pandu poega ehk Pandavat üles kasvatama. Kui Pandu loobus troonist, sai kuningaks Dhritaraštra, kelle pimedus ei valitsenud mitte ainult silmades, vaid ka meeles, sest ainus, millest ta hoolis, oli kuningakroon. Dhritaraštra abiellus Gandhara printsessi Gandhariga, kes sidus kinni oma silmad, et oma mehe saatust jagada. See aga tegi vihaseks Shakuni, tema venna, kes vandus, et maksab kätte kogu Kuru klanni meestele. Dhritaraštra ja Gandhari esimene poeg ja troonipärija oli Duryodhana.

Krishna luguRedigeeri

 
Krishna vabastab oma vanemad vangikongist

Mathura kuningal olid poeg Kansa ja tütar Devaki. Poeg Kansa oli verehimuline, teda kartsid kõik kuningriigi alamad. Ühel päeval otsustas Kansa kuningaks saada ning lasi isa pimedasse vangikongi visata. Kansa otsustas naita oma õe Devaki ja sõbra Vasudeva, kuid ettekuulutus ennustas, et Vasudeva ja Devaki kaheksas poeg tapab Kansa. Kansa viskas abielupaari vangikongi ja tappis kuus nende vastsündinud poega. Seitsmenda poja võttis Devakilt enda kanda Vasudeva esimene naine Rohini. Kaheksanda poja sündimisel avanesid kongi väravad ja Vasudeva ahelad ning ta võttis imiku ja viis selle üle Yamuna jõe oma sõbrale Nandale kasvatada. Krishna kasvas kauni ja üleannetu poisina ümbritsetuna ema Yasodha ja isa Nanda armastusest. Juba lapsena tegi ta mitmeid vägitegusid, tappis deemoneid ja lõpuks tõstis ka mäe üles. Kuuldes seda, kutsus Krishna Mathurasse. Krishna ja tema vend Balram, kelle oli üles kasvatanud Rohin, läksid Mathurasse, võitsid Kansa ja vabastasid vana kuninga ning oma isa ja ema.

"Mahābhārata" osa on "Bhagavadgītā", kuulus poeem, mida peetakse eepose olulisimaks osaks ning mis on seetõttu olnud avaldatud ka eraldi teosena.

ViitedRedigeeri

  1. H.Udam. "Muistne kirjandus." (India kirjandus.) Tallinn. Koolibri. 1997.