Sikhism
Sikhism on monoteistlik religioon, mis on üks uuemaid usundeid Indias. See on välja arenenud hinduismist ja islamist, kuid sikhism pole segu nendest religioonidest, vaid eraldi eksisteeriv usund.
Sikhism levib peamiselt Loode-Indias Pandžabis, kuid sikhismi tunnistajaid ehk sikhe leidub nii Kanadas, USA-s kui ka Suurbritannias.[1] Sikhism on suuruselt viies religioon maailmas ning sikhe on maailmas umbes 28 miljonit, mis on ligikaudu 0,4% kogu Maa elanikest. India rahvastikust moodustavad sikhid ligikaudu 2%[2].
Ajalugu muuda
Sikhismi religioonile pani 15. sajandil aluse Lahore lähistel Pakistanis sündinud Guru Nanak (1469–1539). Guru Nanak oli esimene suur sikhismi õpetaja, kes vastuolus kastisüsteemidele proovis ühendada hindusid ja moslemeid. Nanakile järgnes veel üheksa guru, kes kõik andsid mingil määral oma panuse sikhi religiooni arengusse. Alates viiendast gurust sai guru positsioon päritavaks ühe ja sama perekonna sees. Sõna "guru" tähendab "kaalukas" ning gurud olid inimesed, kes kandsid endas tarkust ja teadmisi. Algul peeti gurusid õpetajateks, kuid hiljem hakati gurudeks kutsuma ka vaimse tarkuse edasiandjaid. Sikhidele tähendas sõna "guru" aga rohkem, sest lisaks inimestel õpetamisele olid gurud ka kogukonnajuhid.[3]
Sikhid muuda
Pandžabikeelne sõna "sikh" tähendab Indias "õppijat" ehk inimest, kes usub vastavalt pühakirjale ainujumalasse, kümne guru õpetusse ning kes käib ainujumala õpetust ilmutavate gurude näidatud teed. Sikhide pühakirja koostas 1604. aastal guru Ardžan. Sikhide pühakiri on ühtlasi maailmas ainus, mille on kirja pannud konkreetse usundi rajaja oma eluajal. Sikhiks saamiseks pole vanuselisi, soolisi ega päritolulisi piiranguid. Kõikidel sikhid peavad olema ristitud ning ristida võivad lasta end kõik, kes tunnistavad usutõdesid ja gurude ettekirjutisi. Sikhidel ei eksisteeri eraldi vaimulike seisust. Sikhismi tunnistajatele on ette antud kindlad distsipliinireeglid, nad peavad end välistelt eristama viie tunnusega ning kõik sikhid on kohustatud lugema pühakirja.[4]
Need viis tunnust on:
- Keša (pügamata juuksed)
- Kanga (väike juustes kantav puidust kamm)
- Kirpan (mõõk, tänapäeval sümboolne relv)
- Katša (põlvpüksid)
- Kara (parema käe randmel kantav terasest käevõru)[5].
Sikhide pühamu muuda
Sikhidele avaldab jumal end mitmel viisil, kuid kõige enam palverännakupaikades ning ka templites. Sikhid hakkasid ehitama pühakodasid ja templeid tähistamaks nendega tähtsaid paiku ja sündmusi sikhismi ajaloos. Paljud sikhide pühamud kannavad nime Harimandir, mis tähendab jumala templit. Sikhide suurim ja tähtsaim usukeskus Kuldne Tempel on sikhide usundi sümbol, mis aitab mõista sikhide vaimseid väärtusi ja minevikupärandi mõju tänapäevale. Kogu templikompleks koosneb kividest ehitatud sammaskäikudest, need ümbritsevad suurt tiiki, mille järgi on saanud nime Amritsari linn. Tiigi keskel asetseb Kuldne Tempel.[4]
Guru Nanak muuda
Guru Nanak sündis 1469. aastal Talvandi külakeses Pakistanis. Ta oli hindu, kes töötas ametnikuna kohaliku muslimiüliku juures. Nanak võttis juba 12 aastaselt endale naise, kuid näitas pidevalt üles huvi vaimsete otsingute vastu.[3]. Tõelise kutsumuse leidis ta 30-aastaselt, kui ta jões supeldes koges jumalikku ilmutust. Nanak kuulas jumala sõnu, loobus oma varast ning hakkas ringi rändama, külastades paljusid palverännakute sihtpunkte. Guru Nanak hakkas rahvast õpetama ja neile ülistuslaule laulma ning rajas ka kultuskeskusi. Esimese guru õpetused on pandud tema värssidesse, ülistuslauludesse ja pikematesse poeetilistesse teostesse, mis moodustavad sikhide pühakirja tuumiku. Nanak suri 1539. aastal ning tema järeltulijaks ja järgmiseks guruks sai Lahina, kes oli üks Nanaki õpilastest.[4]
Viited muuda
- ↑ https://web.archive.org/web/20121015150809/http://www.eao.ee/01tekstid/leksikon/s.html.
- ↑ https://web.archive.org/web/20181220203407/https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/fields/2122.html.
- ↑ 3,0 3,1 Bowker, J. 2004. Maailma usundid. Varrak, 84–95.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Patridge, C. 2006. Maailma usundid. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 217–241.
- ↑ Simonds, D. 1992. A Book of six world religions. Nelson Thornes. 120–121.