Iraan

riik Lähis-Idas
(Ümber suunatud leheküljelt Pärsia)

Iraan (pärsia keeles ايران, kuni 1930-ndateni tuntud ka kui Pärsia) on riik Lähis-Idas. Iraan piirneb Aserbaidžaani, Armeenia, Türgi, Iraagi (Kurdistani), Türkmenistani, Afganistani ja Pakistaniga. Põhjas on Iraanil ligipääs Kaspia merele, lõunas Pärsia lahele ja India ookeanile.

Iraani Islamivabariik


pärsia جمهوری اسلامی ایران
Jomhūrī-ye Eslāmī-ye Īrān
Iraani asendikaart
Riigihümn "Sorood-e Melli-e Jomhoori-e Eslami"
Pealinn Teheran
Pindala 1 648 000 km²
Riigikeel pärsia
Rahvaarv 86 758 304 (2022)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 52,6 in/km²
President Ebrāhīm-e Ra'īsī
Usujuht ‘Alī Khāmene'ī
SKT 439,514 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 5593 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Rahaühik riaal (IRR)
Ajavöönd maailmaaeg +3.30
Tippdomeen .ir
ROK-i kood IRI
Telefonikood 98
Disambig gray.svg  See artikkel räägib tänapäevasest riigist Lähis-Idas. Teiste täheduste kohta vaata lehekülge Iraan (täpsustus)

Pärsia erinevate tähendustega tutvumiseks vaata Pärsia (täpsustus).


Iraan on mitmekultuuriline riik, mis hõlmab arvukalt etnilisi ja keelelisi rühmi. Suurimad rahvusgrupid on iraanlased (61%), aserid (16%), kurdid (10%) ja lurid (6%).[viide?]

RiikRedigeeri

  Pikemalt artiklis Iraani riigipeade loend

Iraan oli 1979. aasta revolutsioonini monarhistlik riik. Pärast šahh Reẕā Pahlavī kukutamist muutsid islami fundamentalistid Iraani teokraatlikuks islamivabariigiks. Sellest ajast on olnud võimul islamiäärmuslased. Revolutsiooni juht oli ajatolla Khomeynī, Iraani praegune usujuht on ajatolla ‘Alī Khāmene'ī. Iraani president on 5. augustist 2021 Ebrāhīm-e Ra'īsī.[4]

HaldusjaotusRedigeeri

Iraan jaguneb 31 provintsiks ehk ostān'iks.

 
Iraani provintsid

RahvastikRedigeeri

 
Iraani rahvastikutiheduse kaart
 
Reljeef Naqsh-e Rostamis 3 km kaugusel Persepolisest. Shapur I (võimul 241–272) alistab Valerianuse

2005. aastal elas Iraanis 68 miljonit inimest. Neist 65–71% on pärslased, 12–15% aserid, 7% kurdid ja 1% araablased, turkmeenid.

Keskmine oodatav eluiga on 70,56 aastat, keskmine vanus on 25,8 aastat.

Kõige tihedamini on asustatud pealinna Teherani ümbrus ja riigi loodeosa.

ReligioonRedigeeri

Rahvastikust 89% on šiiidid. Sunniite on 9%, vähem leidub zoroastriste, kristlaseid ja judaiste, kellest suur osa lahkus maalt pärast islamirevolutsiooni. Enamik kristlasi on armeenlased. Iraan on šiiitide juhtriik.

MajandusRedigeeri

EnergeetikaRedigeeri

Iraan on maagaasivarudelt teine ning naftavarudelt kolmas riik maailmas. 2005. aastal tootis Iraan naftat 4 miljonit, 1974. aastal aga koguni 6 miljonit barrelit päevas.

Suur osa gaasivarudest on tarvitusele võtmata. Tõestatud reservide suuruseks hinnatakse 28 triljonit kuupmeetrit. 2006. aastal toodeti Iraanis 105 miljardit kuupmeetrit, umbkaudu sama suur oli ka tarbimine. Hoolimata rikkalikest gaasivarudest importis Iraan 2007. aastal Türkmenistanist ligikaudu 23 miljonit kuupmeetrit gaasi päevas.

VälispoliitikaRedigeeri

Iraani tuumaprogrammRedigeeri

Alates 2006. aastast on lääneriigid soovinud ja nõudnud, et Iraan loobuks oma tuumaprogrammi laiendamisest ja uraani rikastamisest. Iraani kinnitusel on tuumaprogrammi arendamise eesmärk elektrienergia tootmine, kuid lääneriigid kahtlustavad, et selle varjus töötatakse välja tuumarelva. Vaatamata sellele, et ÜRO Julgeolekunõukogu on viimase 4 aasta jooksul korduvalt Iraani vastu rahvusvahelisi sanktsioone (finantssanktsioone, relvamüügiembargo, Iraani suunduvate laevade inspekteerimise) kehtestanud, siis on riik uraani rikastamist jätkanud.

Rahvusvaheliste sanktsioonide ja investeeringute vähesuse tõttu on Iraani naftatoodangu maht langenud 4,2 miljonilt barrelilt päevas (2005) 3,8–3,9 miljonile barrelile päevas (2010). Iraan peaks igal aastal investeerima energiasektorisse vähemalt 25 miljardit dollarit. Vastasel korral valitseb oht, et riigil tuleb lõpuks ise naftat importima hakata.

Samuti on Iraanil raskusi Lääne naftatehnoloogia hankimisega. Suured Lääne naftafirmad, näiteks Prantsuse kompanii Total ja Royal Dutch Shell, on USA sanktsioonide tõttu Iraani energiasektori arendamisest keeldunud.[5]

11. juunil 2010. aastal kehtestati Iraanile täiendavad sanktsioonid: keelati Iraanil müüa raskerelvastust ja lubati inspekteerida riiki siirduvaid laevu, Iraanil keelati katsetada ballistilisi rakette ja riigi pankadel raskendati maailmaturul tehingute sõlmimist. Lisaks koostati must nimekiri firmadest ja üksikisikutest, kelle tegevust ja liikumist rahvusvahelisel areenil oluliselt piiratakse. Iraan toodab iga päev 44,5 miljonit liitrit rafineeritud bensiini, impordib aga 20 miljonit liitrit, mille eest peab riik turuhinnale 25 protsenti peale maksma.[6]

AjaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis Iraani ajalugu

Tänapäeva Iraani territooriumil moodustus 6. sajandil eKr Ahhemeniidide riik. Riik laius Vahemerest kuni Induse jõeni, sellesse kuulusid tänapäeva Iraan, Iraak, Pakistan, Afganistan, Türkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan, Türgi, Jordaania, Küpros, Süüria, Liibanon, Iisrael, Egiptus ning osa Kaukaasia piirkonnast.

Iraan oli kaua Lähis-Ida üks suuremaid, mõjuvõimsamaid ja püsivamaid riike. Iraani riigid ja impeeriumid olid Meedia, Ahhemeniidide riik, Partia impeerium ja Sassaniidide riik, mis püsis kuni 7. sajandi keskpaigani. Tänapäeval mõjutab Iraan tugevalt Iraaki ja Süüriat, aga ka šiiitlikke kogukondi Lähis-Ida riikides (eelkõige Liibanonis, Bahreinis ja Jeemenis).

1882. aastal asutas šahh Nasir al-Din Pärsia kasakabrigaadi.

2013. aasta 3. augustist kuni 2021. aasta 5. augustini oli Iraani president mõõdukate vaadetega Ḩasan Rūḩānī.[4][7]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. https://www.cia.gov/the-world-factbook/countries/iran/#people-and-society
  2. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
  3. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. 4,0 4,1 "Iraani uus president astus ametisse". ERR. 05.08.2021.
  5. "Sanktsioonid purevad Iraani naftatoodangut". Postimees. 24. mai 2010. Vaadatud 28. jaanuaril 2023.
  6. "Sanktsioonid pigistavad Iraani bensiinivoolikut". Postimees. 12. august 2010. Vaadatud 28. jaanuaril 2023.
  7. "Rowhanist sai Iraani seitsmes president". Postimees. 3. august 2013. Vaadatud 28. jaanuaril 2023.

VälislingidRedigeeri