Aserbaidžaan

Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; ajaloolise piirkonna kohta vaata artiklit Aserbaidžaan (ajalooline piirkond); Iraani osa kohta vaata artiklit Aserbaidžaan (Iraan); laeva kohta vaata artiklit Azerbaidžan

Aserbaidžaani Vabariik (aserbaidžaani keeles: Azərbaycan Respublikası) on riik Lõuna-Kaukaasias Kaspia mere läänekaldal. Ta piirneb põhjas Venemaa (Dagestani Vabariigiga), lõunas Iraaniga (Lõuna-Aserbaidžaan), loodes Gruusia ja läänes Armeeniaga. Nahhitševani eksklaavil on lühike lõik ühispiiri ka Türgiga.

Aserbaidžaani Vabariik


aserbaidžaani Azərbaycan Respublikası
Aserbaidžaani asendikaart
Riigihümn Azərbaycan marşı
Pealinn Bakuu
Pindala 86 600 km²
Ametlikud keeled aserbaidžaani
Rahvaarv 9 593 000 (2015)[1]
Rahvastikutihedus 110,8 in/km²
President İlham Əliyev
Peaminister Əli Əsədov
Iseseisvus taastas iseseisvuse 30. august 1991
SKT 40,748 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 4135 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Rahaühik manat (AZM)
Ajavöönd maailmaaeg +4 (suvel +5)
Tippdomeen .az
ROK-i kood AZE
Telefonikood 994

Praegune Aserbaidžaani Vabariik tekkis Nõukogude Liidu lagunemise järel 1991. aastal. Mägi-Karabahhi ümber Armeeniaga puhkenud sõjalise konflikti tulemusena kaotas Aserbaidžaan kontrolli 16% üle oma territooriumist (Mägi-Karabahh ja sellest läände ja lõunasse jäävad alad) ning sai 800 000 sõjapõgenikku okupeeritud aladelt.

Aserbaidžaan

RiikRedigeeri

ParlamentRedigeeri

Aserbaidžaani ühekojalises parlamendis (Milli Məclis) on 125 saadikut, kes valitakse 5 aastaks.

PresidentRedigeeri

President İlham Әliyev (meil tuntud ka venepärane nimekujuga Ilham Alijev) on ametis 31. oktoobrist 2003. 2008. aasta oktoobris valiti ta 87% häältega teiseks ametiajaks tagasi, 2013. aastal valiti Əliyev 85%-ga häältest kolmandaks 5-aastaseks ametiajaks presidendiks. Aserbaidžaani presidendi valib rahvas 5 aastaks.

ValitsusRedigeeri

Rahvusvahelised suhtedRedigeeri

1991-94 kestis Aserbaidžaani ja Armeenia vahel Mägi-Karabahhi sõda, hilisemail aastail jätkusid madala intensiivsusega kokkupõrked. 2016. aasta aprillis algas Mägi-Karabahhi piiril taas sõjategevus Armeenia ja rahvusvahelise tunnustuseta Mägi-Karabahhi Vabariigi vastu.

2010. aastal sõlmis Aserbaidžaan Türgiga strateegilise partnerluse ja vastastikuse abi lepingu, mis muuhulgas kohustab osapooli osutama üksteisele igakülgset abi kolmanda riigi või riikide relvastatud rünnaku või agressiooni korral.

2011. aasta mais liitus Aserbaidžaan Mitteühinemisliikumisega.[4]

HaldusjaotusRedigeeri

 
Aserbaidžaani rajoonid

Administratiivne jaotus:

  • 59 rajooni (rayon),
  • 11 linna (şəhər),
  • Nahhitševani Autonoomne Vabariik (Naxçıvan Muxtar Respublikası).

Regioonid

LoodusRedigeeri

PinnamoodRedigeeri

Suure osa territooriumist hõlmab Kura-Araksi madalik, millest enamik asub allapoole maailmamere pinda. Põhjas ulatub Aserbaidžaani Suur-Kaukasus, läände jääb Karabahhi ahelik. Bakuu asub Kaspiasse ulatuval Abşeroni poolsaarel.

Madalaim punkt: Kaspia mere tase –28 m
Kõrgeim punkt: Bazardüzü mägi 4485 m

Veekogud ja märgaladRedigeeri

Aserbaidžaani suurim järv on Sarısu.

KliimaRedigeeri

Suurem osa Aserbaidžaanist asub lähistroopikas. Kliimaerinevused maa eri osade vahel ulatuvad valdavast kuivast lähistroopikast (ja niiskest lähistroopikast Lənkərani madalikul) tundrale iseloomuliku kliimani Suur-Kaukasuse kõrgematel aladel (kõrgusvööndilisus). Juulis on madalikel 26 °С ja mägialadel 5 °С, jaanuaris vastavalt 3 °C ja –10 °C. Suvi on kuiv. Kura-Araksi madalikul sajab 200–300 mm (Bakuus alla 200 mm), Suur-Kaukasuse eelmäestikes 300–900 mm, mägialadel 900–1400 mm ja Lənkərani madalikul 1700 mm sademeid aastas.

LoodusvaradRedigeeri

Aserbaidžaani peamisteks maavaradeks on nafta, maagaas, rauamaak, aluniit, püriit, polümetallilised maagid, barüüt, kivisool, mineraalvesi.

RahvuspargidRedigeeri

MajandusRedigeeri

Oluline sissetulekuallikas on nafta- ja gaasieksport ning -transiit. 2008. aastal toodeti 45 miljonit tonni naftat. 2009. aastal toodeti 23,584 miljardit kuupmeetrit maagaasi.

RahvastikRedigeeri

2009. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid Aserbaidžaani elanikest aserid 91,60%, lesgid 2,02%, armeenlased 1,35% (Mägi-Karabahh), venelased 1,34%, talõšid 1,23%, avaarid 0,56%, türklased 0,43%, tatarlased 0,29%, taadid 0,28%, ukrainlased 0,24%, tsahhid 0,14%, grusiinid 0,11%, juudid 0,10%, kurdid 0,07% ja muudest rahvustest inimesed 0,22%.[5]

AjaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis Aserbaidžaani ajalugu

Aserbaidžaan on suure osa oma ajaloost kuulunud Ahhemeniidide Pärsia, Sassaniidide, Araabia kalifaadi koosseisu. Keskajal ka Kaukaasia kristlike (Gruusia) kuningriikide, Safaviidide Pärsia riigi ja Venemaa keisririigi valdustesse.

Aserbaidžaani aladel on arheoloogilisel kaevamisel leitud Azıx koobastest Mägi-Karabahhis üle 700 000 aasta vanuseid luid ja kiviriistu. Paleoliitikumiajastu leidusid on saadud ka samuti Mägi-Karabahhis asuvatest Tağlari ja Zari koobastest, Dassalaxli ja Damcılı koobastest Qazaxi rajoonis ning Büzeyiri ja Allari koobastest Talõši mägedes.

9. sajandil eKr kujunes tolleaegses Lõuna-Aserbaidžaanis (tänapäeva Iraan) Urmia järve piirkonnas Aserbaidžaani ala esimene riiklik moodustis – Manna riik, mis võitles pidevalt oma naabrite Assüüria ja Urartuga.

 
Atropatene asukoht esimesel sajandil eKr
 
Armeenia kuningriik ja Kaukaasia Albaania aastal 250

7. sajandi eKr II poolest kuulus sealne ala Meedia riiki ja 6. sajandi eKr II poolest Ahhemeniidide valdusse. Aserbaidžaani lõuna- ja Iraani põhjaosas kujunes 4. sajandil eKr hõlmav Atropatene riik.

Muistsel ajal elasid praeguse Aserbaidžaani alal Kaukaasia albaanlased, kes rääkisid kaukaasia lesgi (lesgiini) haru keeltes, Nahhitševanis aga pärsia keelt kõnelev rahvas. Praegu on lesgid taandunud üheks Venemaa Põhja-Kaukaasia föderaalringkonna Dagestani rahvusgrupiks.

2. sajandil eKr lõid Kaukaasia albaanlased oma kuningriigi, 1. sajandi kirjalik allikas, pajatab seal elanud 26 hõimust, kes kõik rääkisid oma dialekti ja igal neist oma kuningas. Albaania (ladina keeles Albania) oli ajalooline piirkond ja riik 4. sajandist eKr10. sajandini pKr Taga-Kaukaasia idaosas Kaspia mere rannikul, hõlmates osa nüüdsest Aserbaidžaanist (põhja pool Araksi jõge ja lõuna pool oli Atropatene) ja Venemaa Dagestani rajooni territooriumist. 1. sajandil eKr sõdis Albaania Roomaga.

1.5. sajandini valitsesid riigis Partia Aršakiidide haru albaania Aršakiidid. 3. sajandi keskpaigast oli Kaukaasia Albaania Sassaniidide vasallriik laialdase autonoomiaga, kus kuningas Urnayri (313–371) ajal võeti vastu ristiusk. 6. sajandi lõpus tekkis Aserbaidžaani põhjaosas Girdimani vürstiriik. Sassaniidide riigi langedes saavutas Albaania 7. sajandi keskel iseseisvuse, Mihraniidide valitsemisel ja riik lähenes Bütsantsile.

7. sajandi lõpul läksid alad Kalifaadi koosseisu ning 8. sajandist algas albanite islamiseerumine. Araablaste ülemvõimu vastane hurramiitide liikumine paisus 9. sajandil ülestõusudeks, suurim neist toimus 816–837 Babeki juhtimisel. 10. sajandil jagunes Albaania ala mitme väikeriigi vahel ning kui 11. sajandil tungisid piirkonda seldžukid-oguusid, kohalik elanikkond assimileeriti. 9. sajandi II poolel tekkis nüüdse Aserbaidžaani alal mitu riiki: Põhja-Aserbaidžaanis Şirvan ja Šaddadiidide, Lõuna-Aserbaidžaanis Sadžiidide, Salariidide ja Ravadiidide riik.

 
Seldžukkide sultanaadi suurim ulatus aastal 1092

11.13. sajandil levisid aladele türklaste-oguuside, tänapäeva türklaste, aserite, gagauuside ja türkmeenide eelkäijad ja hakkas tekkima türgikeelne aserite etnos. 11.–12. sajandil hõivasid oguusi hõimud Iraani, osa Lõuna-Kaukaasiast ning peaaegu kogu Väike-Aasia ja lõid Seldžukkide riigi. 1030. aasta paiku hõivasid Aserbaidžaani ala Gaznaviidid, seejärel Seldžukid. Algas Aserbaidžaani ja Anatoolia alade türkiseerumine.

12. sajandi keskpaiku tekkis Aserbaidžaani alal Ildegiziidide riik, majanduse areng hoogustus, taastati ja laiendati niisutuskanalite võrku, elustus kaubandus, kõrge taseme saavutas käsitöö, eriti tekstiil- ja metalltoodete ning fajanss- ja klaasnõude valmistamine, arenes pärsiakeelne kultuur, õitsengu saavutasid linnad, näiteks Bərdə, Beyləqan, Bakuu, Naxçıvan, Şamaxı, Şəki ja Gəncə.

 
Gruusia kuningriik ja vasallriigid kuninganna Tamari valitsemisajal (1184–1213)
 
Hulagiidide Ilkhanaat oma suurimas ulatuses, 1256–1353

1204. aastal vallutasid Gruusia kuninganna Tamari väed Anatoolia kirdeosa, kuhu rajati Trapezundi keisririik, mille valitsejaks krooniti Tamari sugulane, Bütsantsi endise keisri Andronikos I Komnenose pojapoeg Alexios Komnenos. 1210. aastal vallutasid Gruusia väed Pärsia põhjaosa (nüüdse Iraani Aserbaidžaani). Sellega saavutas Gruusia suurima territoriaalse ulatuse oma ajaloos. 1220. aastatel tungisid Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse mongolite väed ja Gruusia kuningriik hääbus. Gruusia-Armeenia ühendväe ja nende liitlaste tugevast vastupanust hoolimata suutsid mongolid vallutada suurema osa piirkonnast.

  Pikemalt artiklis Ilkhanaat
 
Ak Kojunlu dünastia valitsusalad, suurimas ulatuses 1478

Aastatel 1378‒1508 valitses Lõuna-Kaukaasias, Lähis- ja Kesk-Idas Ak Kojunlu riiki türkmeenide oguuside dünastia. Sunniitidest Ak Kojunlu valitsejate algne valitsemisala paiknes Ida-Anatoolias Vani järve ja Sivase vahelisel alal. Ak Kojunlu dünastiale pani aluse hõimupealik Tur ‘Ali-beg, kes sõdis 14. sajandil Trebizondi keisririigiga. Ak Koyunlu riigi rajas Kara Yoluq ‘Usman-beg (1378‒1435), kes alistus Timurile ja sai 1402. aastal valitsemiseks Diyarbakıri ümbruse. Ak Kojunlu dünastia laiendas Timuri liitlasena oma valitsemisala Osmanite, mamelukkide ja Kara Koyunlu vastu peetud sõdades. Kara Yoluq ‘Usman-beg surma järel (1435) riik nõrgenes, kuid Ak Kojunlu riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse Uzun Ḩasani (1453‒1478) valitsusajal. Uzun Ḩasan sõdis edukalt Aserbaidžaani ja Iraagi aladel umbes 1375–1467 eksisteerinud türkmeeni karjakasvatajate hõimuliidu Kara Kojunluga (1467‒1469) ja Timuriididega, mille tulemusel tekkis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmav suurriik, pealinnaks sai Tabrīz. Ak Kojunlu suurriigi Uzun Ḩasani valitsusajal reformeeriti riigi haldus- ja maksupoliitikat ning ajal koostatud seadustekogumik oli aluseks nii Osmanite kui ka Safaviidide dünastia seadusandlusele. Ak Kojunlu suurriik sõdis Gruusia ja Veneetsiaga liidus olles aastatel 1472‒1473 Osmanitega. Uzun Ḩasani surma järel võimule tulnud Ya‘qūb (1478‒1490) sõdis läänes Osmanite, idas Timuriidide ja lõunas mamelukidega, kuid pärast Ya‘qūbi surma algas Ak Koyunlu dünastia langus. Ak Koyunlu dünastia hävitas Ismail I, kes ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid Safaviidide keskvõimu alla. 16. sajandi algusest kuulus suur osa Aserbaidžaanist Safaviidide riiki, kus õhendatud Aserbaidžaanis algas majanduse ja kultuuri uus tõus.

 
Safaviidide riik oma suurimas ulatuses, šahh ‘Abbās I Suure ajal (1587–1629)

Safaviidide Iraani šahh (1502–24) Ismail I ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Safaviidide riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān. Ismail võitis 1500. aastal Şirvani šahhi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmava türkmeenide oguuside dünastia Ak Kojunlu riigi väge ja kuulutas end Iraani šahhiks. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani). Ismaili katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu.

 
Gəncə khaaniriik aastatel 1801–1813
 
Khaaniriigid Aserbaidžaani territooriumil 18. ja 19. sajandil

18. sajandi II poolel tekkis Aserbaidžaanis 24 khaaniriiki, tugevaimad olid Şəki, Karabahhi ja Quba khaaniriik.

Vene-Pärsia sõjadRedigeeri

 
Pärsia kaotused Vene-Pärsia sõdades

1804. aastal vallutasid Venemaa keisririigi Kaukaasia armee väed Gandža khaaniriigi tänapäeva Aserbaidžaani alal, khaaniriigi pealinn nimetati tsaar Aleksander I abikaasa auks Jelizavetpol. Järgnevalt allutati Şirvani khaaniriik ning liiguti edasi Bakuu peale, Bakuu khaan tõrjus Vene väed Pavel Tsitsianovi juhimisel ja haavasid kindralit surmavalt. Bakuu khaan lasi kindral Tsitsianovi laibalt pea ja käed maha raiuda ning saatis need trofeedena Pärsia šahhile Teherani. 1805. aastal sai Pärsia vägi lüüa Dzegami (Gəncə lähedal), Aserbaidžaani khaaniriigid sõlmisid üksteise järel rahu ja arvati Venemaa keisririigi koosseisu (Karabahhi, Şəki ja Şirvani khaaniriik 1805, Derbendi, Bakuu ja Quba khaaniriik 1806). Sõlmitud vaherahu katkes 1808. aastal ja Pärsia sai lüüa lahingutes 1810. aastal Megri (Meghri) ja 1812. aastal Aslanduzi juures.

Ajaloolise Aserbaidžaani põhjaosa, mis läks Pärsialt Venemaale 19. sajandi alguses 1804.–1813. aasta Vene-Pärsia sõja lõpetanud Gülistani rahulepinguga 1813. aastal ning Turkmantšai rahulepinguga 1828. aastal.

Venemaa keisririik sai oma valdusse osa tänapäeva Aserbaidžaani territooriumi ja Bakuu, Karabahhi, Gəncə, Şirvani, Derbenti ja Quba khaaniriigid. Venemaa valdusse läksid sõja tulemusel ka osa Talõši khaaniriigist. Lõuna-Aserbaidžaan on jagatud kaheks Iraani provintsiks – Lääne-Aserbaidžaani (pärsia keeles Āzarbāyjān-e Gharbī) ja Ida-Aserbaidžaani provintsiks (pärsia Āzarbāyjān-e Sharqī).

1826.–1828. aasta Vene-Pärsia sõjas vallutas Pärsia vägi 28. juulil 1826 Karabahhi ja Talõši khaaniriigid, hõivas Jelizavetpoli ja piiras Şuşat, mitmes linnas (Bakuus, Šamahõs, Şəkis) puhkesid Venemaa-vastased ülestõusud. Kuid pärast esialgset edu said Pärsia väed septembris Šamkiri ja Gəncə lahingus lüüa, Venemaa väed hõivasid Gəncə, seejärel suvel 1827 Vagharšapati (Etšmiadizini) ja Nahhitševani, 1827. aasta oktoobris Jerevani ja Tabrīzi, 1928. aasta alguses Urmia ja Ardabīli. 22. veebruaril 1828 sõlmitud Turkmantšai lepingu põhjal ühendati ka Nahhitševani ja Jerevani khaaniriik Venemaaga. Sõdade tulemusel jagati Aserbaidžaani ala kaheks, põhjaosa läks Venemaa keisririigi, lõunaosa Pärsia koosseisu. 35 000 – 40 000 armeenlast asustati Turkmantšai lepingu alusel Pärsiast Põhja-Aserbaidžaani, peamiselt Jerevani, Karabahhi, Nahhitševani khaaniriigi alale ja 1829. aastal sõlmitud Adrianoopoli rahulepinguga asustati samasse piirkonda u 90 000 armeenlast Türgist.

 
Vendade Nobelite ettevõtte puurtornid Balaxanıs Bakuu lähistel 19. sajandi lõpus.

19. sajandi II poolel hoogustus nafta tootmine, suurenes selle väljavedu; sajandi lõpuks oli Bakuu muutunud suureks ja paljurahvuseliseks naftatootmis- ja töötlemiskeskuseks. 1870. aastatel alanud naftabuumis kasvas Bakuu Venemaa keisririigi suureks linnaks, kus sajandivahetusel toodeti mõnedel andmetel üle 50% maailma naftast. Aserbaidžaani naftabuumi ajal 19. sajandi lõpul pandi alus tööstuslikule naftapuurimisele ja -töötlemisele, uute naftakompaniide omanike seas olid ka vennad Nobelid, kes alustasid selle äriga 1873. aastal. 20. sajandi alul tegutses Bakuus 167 naftakompaniid, millest 55 kuulus armeenia ärimeestele, 49 aseri, 21 vene, 17 juudi, 6 grusiinidest ja 19 mujalt välismaalt pärit ärimeestele. Tollel ajal oli Bakuu rahvuslik koosseis väga mitmepalgeline, asereid oli 31,3%, venelasi 28,3%, armeenlasi 15,2%, pärslasi 14,7% ja juute 5,7%[6]. 1883. aastal valmis Bakuu–Thbilisi raudtee, 1902. aastal avati rahvusvaheline Bakuu kaubasadam. Aserid olid vaeseim ja rahulolematuim osa linna elanikkonnast.

  Pikemalt artiklites Bakuu kubermang, Jelizavetpoli kubermang ja Şamaxı kubermang

1905. aasta Vene revolutsiooni päevil leidsid Bakuus aset aserite pogrommid armeenlaste kallal.

RevolutsiooniperioodilRedigeeri

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni valitses kogu Taga-Kaukaasiat (Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan) viieliikmeline Ozakomi-nimeline komitee. Novembris 1917 moodustasid Gruusia esseerid ja menševikud, Armeenia dašnakid ning Aserbaidžaani mussavatistid ühise valitsusorgani Taga-Kaukaasia komissariaadi, seejärel aga Taga-Kaukaasia Demokraatliku Föderatiivse Vabariigi, mis lagunes kui Gruusia (26. mail) ja tema järel ka Aserbaidžaan (28. mail) ja Armeenia (28. mai 1918) kuulutasid end iseseisvaks.

Aserbaidžaani iseseisvumineRedigeeri

1918. aasta mais kuulutati Bakuus Türgi vägede toetusel välja Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik. Lühidalt kaitsesid noort riiki Briti väed, mille eesmärgiks oli naftaväljade kindlustamine. Karsis tegutses 1. detsembrist 1918 kuni 19. aprillini 1919 lühiealine ning nimeliselt sõltumatu Edela-Kaukaasia Demokraatlik Vabariik, mida juhtis Fakhr al-Din Pirioghlu. Edela-Kaukaasia Demokraatlik Vabariik nõutas endale Karsi ja Batumi piirkonda, osa Jerevani maakonnast ning Thbilisi maakonna Akhaltsikhe ja Akhalkalaki piirkonda. Paktikas piirdus EKDV võim Karsi provintsiga. Vabariik eksisteeris kõrvuti Briti kindralkuberneri valitsusega, mis seati ametisse Antandi sissetungi ajal Taga-Kaukaasiasse.

Armeenia-Aserbaidžaani sõdaRedigeeri

 
Aserbaidžaani alad, 1919
  Pikemalt artiklis Armeenia-Aserbaidžaani sõda

Armeenia ja selle uue idanaabri, Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi vahel püsis märgatav vaen, mis tulenes rahvuslikest, usulistest, kultuurilistest ja ühiskondlikest erinevustest. Aseritel olid tihedad rahvuslikud ja usulised sidemed türklastega ning nad olid toetanud Türgit selle püüdlustes jõuda 1918. aastal Bakuusse.

 
Aserbaidžaani taotletud alad, 1919

Ehkki riikidevaheline piir oli veel lahtine, taotles Aserbaidžaan enamikku Armeeniast, nõudes suuremat osa Venemaa keisririigi endistest aladest Jelizavetopoli, Tiflisi, Jerevani, Karsi ja Batumi provintsis. Diplomaatilisel teel kompromissini ei jõutud, hoolimata Briti Kaukaasia ekspeditsioonikorpuse juhtkonna vahenduskatsetest. 1919. ja 1920. aastal toimusid Armeenia ja Aserbaidžaani vahel kokkupõrked, peamiselt Nahhitševanis, Karabahhis ja Sjunikhis (Zangezuris). Korduvad katsed võtta need piirkonnad Aserbaidžaani jurisdiktsiooni alla põrkusid armeenlastest asukate vastupanule. 1920. aastal haldas Armeenia Demokraatlik Vabariik ala, mis hõlmas enamikku tänapäevasest Armeeniast, nüüdse Türgi Karsi provintsi, Iğdıri provintsi ning Ardahani provintsi Çıldıri ja Göle piirkondi. Nahhitševan, Mägi-Karabahh, Zangezur (nüüdne Armeenia Sjunikhi maakond) ja Qazakh olid vaidlusalused alad, mille pärast võideldi Aserbaidžaaniga. Jerevanist lõunasse jäävad moslemite alad ei tunnistanud Armeenia võimu ning ei lasknud Armeenia valitsusel neil aladel võimu võtta.

Taga-Kaukaasia SFNVRedigeeri

1920. aasta mais tungis Aserbaidžaani Punaarmee ja kehtestas bolševike võimu. 1922. aastal loodi Taga-Kaukaasia SFNV, mille koosseisu arvati ka Aserbaidžaan. 1922. aastal Thbilisis rajatud Taga-Kaukaasia SFNV ühendas Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV-d. Taga-Kaukaasia SFNV oli Nõukogude Liidu asutajaliige (30. detsembril 1922). Föderatsioon likvideeriti 1936. aastal jagati Taga-Kaukaasia SFNV Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV-ks.

1935. aastal nimetasid kommunistid Gandža linna Kirovobadiks ja alles 1989. aastal muudeti Bakuu järel suuruselt teise linna nimi uuesti tagasi Gəncəks.

  Pikemalt artiklis Taga-Kaukaasia SFNV

Aserbaidžaani NSVRedigeeri

  Pikemalt artiklis Aserbaidžaani NSV

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri