Ava peamenüü

Vikipeedia β

Osmanite riik (osmanitürgi keeles دولت عليه عثمانیه Devlet-i ‘Alīye-yi ‘Osmānīye, 1876. aastast ametlikult عثمانلى دولتى ‘Osmānlı Devleti, 'Osmanite Riik') oli paljurahvuseline riik, mis sai nime Osmanite dünastia järgi. Lääne kultuuriruumis on riik tuntud ka kui Ottomani impeerium.

Osmanite riik
12991922
Ottoman flag.svg Osmanli-nisani.svg
Osmanite riigi lipp Osmanite riigi vapp
Osmanite riik suurima ulatuse ajal (1683)
Valitsusvorm Monarhia
Pealinn Söğüt (1299-1335)

Bursa (1335–1363)

Adrianoopol (1363-1453)

Kostantiniyye (1453-1922)

Riigi järgi on nimetatud ka türklasi (teistest turgi hõimudest eristamiseks) osmaniteks või osmanitürklasteks.

Sisukord

KujunemisluguRedigeeri

Osmanite riigi sünniajaks loetakse 1299. aastat, mil Osman I kuulutas end Seldžukkide riigi valitsejaks. Hiilgeaegadel hõlmas riik suure osa Kagu-Euroopast, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, ulatudes Gibraltari väinast Kaspia mere ning Pärsia laheni.

Osmanite riigi pealinnaks sai Kostantiniyye (endine Konstantinoopol, tänane İstanbul), mille Osmanid vallutasid 1453. aastal.

RiigivalitsemineRedigeeri

Osmanite riigi valitsejad kandsid 1383. aastast sultani tiitlit, Osmanite riigi esimesed valitsejad kandsid bei tiitlit. Esimesena kuulutas end sultaniks Murad I. 1922. aastal lõppes sultanite võim ja Türgi iseseisvussõja järel kuulutati 1923. aastal välja praegune Türgi Vabariik.

Teine võimas institutsioon Osmanite riigivalitsemises oli haarem. Haaremit valitses sultani ema, kes sekkus ka riigi poliitikasse. Tema järel tähtsuselt teine oli sultani naine või ta esmasündinud poja ema, ja nende järel tulid sultani ülejäänud neli naist.[1]

  Pikemalt artiklis Türgi sultan., Türgi riigipeade loend, Suurvesiir


AjaluguRedigeeri

Anatoolia vallutamineRedigeeri

 
Osmanite beiliki valitsetud alad Osman I ajal 1324.

1299. aastal tungisid Osman I väed Nikomeedia aladele, nende vastu võitlemiseks palkas Andronikos II (võimul 1282–1328) Euroopas kuulsust kogunud Kataloonia palgasõdurid. Pärast võidu saavutamist Anatoolias muutusid nood aga kontrollimatuks. Osmanite bei Osman juhitud armee võitis 27. juulil 1302 Konstantinoopoli lähedal toimunud Bapheuse lahingus ülekaalukalt Bütsantsi sõjaväge. Selle lahinguga langes enamik BitüüniastAnatoolia poolsaare Bosporuse väinade poolsest loodeservast – lõplikult Osmanite kätte.

1329. aastal Nicaeat piiranud Orhan I-e ja Bütsantsi keisri Andronikos III nng Katalaani palgasõdurite Pelekanoni lahingu ning sellele järgenud Bütantsi vägede taganemine oli esimene Osmanite ja Bütsantsi välilahing, mis lõppes Bütantsi vägede taganemisega. 1332. aasta märtsis alistus ka Nicaea.

 
Osmanite riik Orhan I ajal (1361)
  Pikemalt artiklis Bütsantsi ajalugu#Osmanite tõus., Anatoolia

14. sajandiks oli Bütsantsi ehk Ida-Rooma riik nõrgenenud ja pärast keiser (1328–1341 Andronikos III surma haaras Bütsantsi riiki laastav kodusõda, mis kestis kuus aastat (1341–1347). 14. sajandi lõpus alustasid Osmanid vallutusi Balkani poolsaarel.

 
Osmanite riigi laienemine, sultan Murad I (1361–1389) valitsemisajal

Serbia tsaaririigi vallutamineRedigeeri

Serbia tsaari Stefan Uroš V (1355–1371) lagunev Serbia tsaaririik osutas võimsatele Osmanitele vähest vastupanu. Killustatud riigi vägesid võitsid Osmanid aastal 1371 Maritsa lahingus, tehes vasallideks lõunapoolsed kubernerid, ja varsti pärast seda tsaar suri. Kuna Uroš oli lastetu ja aadel ei suutnud kokku leppida õiguspärases pärijas, jätkasid tsaaririigi valitsemist poolsõltumatud provintsiisandad, kes olid sageli üksteisega vaenujalal. Kõige võimsam neist, Lazar, praeguse Kesk-Serbia hertsog (mis ei olnud veel Osmanite võimu all), seisis aastal 1389 Osmanitele vastu Kosovo lahingus ja sellele järgnes Serbia langus.

 
Saksa kaart 19. sajandist, mis näitab Bulgaariat Serbia vasallina

Lazari poeg Stefan Lazarević järgnes valitsejana, kuid aastaks 1394 muutus Osmanite vasalliks. Aastal 1402 ütles ta lahti Osmanite ülemvõimust ja hakkas Ungari liitlaseks; järgnevaid aastaid iseloomustas Osmanite ja Ungari võimuvõitlus Serbia territooriumi üle. Aastal 1453 vallutasid Osmanid Konstantinoopoli ja aastal 1459 Serbia annekteeriti.

  Pikemalt artiklis Serbia tsaaririik.

Bulgaaria tsaaririigi vallutamineRedigeeri

 
Teine Bulgaaria tsaaririik, tsaar Ivan Aleksanderi valitsemisajal (1331–1371)

Teise Bulgaaria tsaaririigi tsaari Ivan Aleksanderi katsed tõrjuda osmaneid 1340. aastate lõpul ja 1350. aastate alguses nurjusid pärast kahte kaotust, milles tema vanem poeg ja järglane Mihhail Asen IV ja tema teine poeg Ivan Asen IV võib-olla tapeti.

1371. aastal võitsid osmanid suurt kristlikku armeed Tšernomeni lahingus, nad pöördusid kohe Bulgaariasse ja vallutasid Põhja-Traakia, Rodope mäed, Kostenetsi, Ihtimani ja Samokovi, piirates Ivan Šišmani võimu maadega Balkani mägedest põhjas ja Sofia orus. Suutmata vastu panna, oli Bulgaaria monarh sunnitud saama osmanite vasalliks. Osmanite retked taastusid 1380. aastate algul ja kulmineerusid Sofia langemisega. Samaaegselt oli Ivan Šišman aastast 1384 hõivatud sõjaga Valahhia vastu. Kaks venda ei teinud osmanite sissetungi tõrjumiseks koostööd. Vaatamata tugevale vastupanule hõivasid osmanid aastal 1388 arvukalt tähtsaid linnu ja kindlusi ning viis aastat hiljem vallutasid pärast kolmekuulist piiramist Tărnovo. 1395. aastal võtsid Bayezid I juhitud osmanid viimase kindluse Nikopoli. Aastal 1396 ühines Ivan Sratsimir Ungari kuninga Sigismundi ristisõjaga, kuid pärast kristliku armee lüüasaamist Nikopolise lahingus marssisid osmanid kohe Vidini peale ja hõivasid selle, lõpetades keskaegse Bulgaaria riigi.

  Pikemalt artiklis Teine Bulgaaria tsaaririik.

Vallutuste algusaega langeb ka Osmanite kuulsaima sõjajõu jalaväe (janitšaride) väeosade loomine 1365. aastal, sultan Murat I poolt. Janitšaride väeosad komplekteeriti järgnevalt osmanite poolt alistatud maade – Bulgaaria, Serbia, Ukraina, Albaania, Armeenia, Kreeka, Gruusia, Bosnia aladelt sundkorras andamina nõutud noorukitest.

TimurRedigeeri

 
Timuri impeerium 1405. aastal

14. sajandi lõpus põrkusid Osmanite laienemisplaanid killustunud Mongolite riigi Tšagatai riigi osas 1369. aastal võimu haaranud Turkestani valitseja Timuriga (1336–1405), kes oli vallutanud Delhi sultanaadi ja pööras seejärel tähelepanu läände. Osmanid olid Il-Khaani nõrkust kasutades 1300. aasta paiku alistanud kogu Väike-Aasia, endised Mongolite riigi alad. 1389. aastal asus troonile Bayezid I, kelle juhitud väed võitsid korduvalt Bütsantsi. Edasi lõi ta liidu Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur aga lõi esiteks Egiptuse väe Süürias puruks ja seejärel verises Ankara lahingus 1402. aastal ka Osmanite oma. Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid I. Kogu Lääne-Aasia tunnustas Timuri valitsust ja isegi Egiptus võttis tema ülemvalitsuse vastu.

Sultan Bayezid I surma järel 1403. aastal algas tema poegade vahel võimuvõitlus (nn Osmanite interreegnum, 1402 või 1403–1413). Esialgu olid võitluses edukaimad Süleyman ja İsa, kes said oma võimu alla Osmanite valdused vastavalt Euroopas (pealinnaga Edirnes) ja Aasias (pealinnaga Bursas). Tulevase Mehmed I võimu all olid esialgu vaid mõningad alad Kesk-Anatoolias, kuid tema positsioon paranes pärast Timuri surma 1405. aastal, misjärel tal õnnestus mitmed naaberemiraadid Anatoolias oma vasallideks teha. Samal aastal võitis ta ka İsa ja sai kõigi Osmanite Aasia-valduste valitsejaks. Järgnevatel aastatel toetas ta venna Musa võitlust Süleymani vastu Euroopas, kuni too 1411. aastal Süleymani võitis ja Edirne valitsejaks sai. Seejärel puhkes võimuvõitlus Musa ja Mehmedi vahel, milles viimane osutus edukamaks: 1413. aasta 5. juulil toimunud Çamurlu lahingus praeguse Bulgaaria aladel võitis ta Musat ja sai seejärel kõigi Osmanite valduste isandaks. Mehmedi võidule aitas olulisel määral kaasa see, et ta sõlmis liidu Bütsantsi keisri Manuel II-ga, kellega Musa oli konflikti sattunud ja isegi Konstantinoopolit piiranud.

Varna ristisõdaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Varna ristisõda. (1443–1444)

1430. aastal naasid osmanid oma endise kõigi Doonaust lõunapool asuvate alade kontrollimist hõlmava poliitika juurde ja aastal 1432 hakkas sultan Murad II korraldama rüüsteretki Transilvaaniasse. Rünnakud intensiivistusid peale seda, kui Saksa-Rooma keiser Sigismund 1437. aastal suri. 1439. aasta lõpus kapituleerus serblaste pealinn Smederevo ja sultanil õnnestus teha Serbia despootkonnast Osmanite riigi provints. 1440. aastal piiras Murad II Ungari peamist piirikindlust Belgradi.

Rooma paavst Eugenius IV kuulutas 1443. aastal välja ristisõja moslemite Osmanite riigi vastu. 10. novembril 1444. aastal Varna lahingus purustasid Türgi väed sultan Murad II juhtimisel Poola ja Ungari ühendväe, mida juhtisid Władysław III ja János Hunyadi. Lahingus olid kristlikud väed kolmekordses arvulises vähemuses ning kaotusele aitas kaasa asjaolu, et Veneetsia ja Kirikuriigi laevastik ei blokeerinud Dardanelle, nagu nad olid lubanud.

Serbia despootkonna vallutamineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Serbia despootkond.

Konstantinoopoli vallutamineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Konstantinoopoli piiramine (1453).

Mehmed I valitsusajal tugevnes Osmanite riik oluliselt: ta vallutas osa Albaaniast ja allutas mitu Anatoolia piirkonda Osmanite ülemvõimule. Osmanite väed vallutasid aga järgemööda Bütsantsi riigi viimaseid alasid. 1453. aasta 2. aprillil piiras Mehmed II 80 000 sõduri ja suure hulga abivägedega Konstantinoopoli sisse. Ligi kahekuulise (2. aprill – 29. mai) piiramise järel langes Konstantinoopol türklaste kätte. Bütsantsi viimane keiser Konstantinos XI hukkus käsitsivõitluses, kui türklased olid linna müürid vallutanud.

Kreeka vallutamineRedigeeri

Konstantinoopoli langemise järel jäi Bütsantsi viimaseks valduseks Morea despootkond (1349–1460), mis hõlmas pea kogu Peloponnesose poolsaare (kutsuti keskajal Moreaks), mida valitsesid keisri vennad (despoodid). 1446. aastal sooritas Türgi sultan Murad II Osmani vägedega Moreasse sõjakäigu. Kreeklased suutsid suurte kaotuste hinnaga (laastatud maa ja 60 000 orjusse viidud inimest) pealetungile vastu seista, kuid olid sunnitud leppima vasallriigi staatusega ja pidid igal aastal sultanile suurt andamit maksma. Ebakompetentne riigijuhtimine viis talupoegade mässuni (1453–1454), mille mahasurumiseks kasutati türklaste abi. Saamatu juhtimine seejärel jätkus, mistõttu ei suudetud enam Osmanite riigile andamit maksta. Mehmed II lahendas invasiooniga mässumeelse despootkonna probleemi aastal 1460, misjärel sai Moreast Osmanite riigi provints.

Valahhia alade vallutamineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Valahhia vürstiriik., Vlad Dracula

Bosnia vallutamineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Bosnia kuningriik., 1377–1463

Morava SerbiaRedigeeri

 
Morava Serbia, 1373–1403
  Pikemalt artiklis Morava Serbia.

1381. aastal toimus türklaste rüüsteretk Morava Serbiasse. See löödi puruks Paraćini linna lähistel võideldud Dubravica lahingus. Aastal 1386 juhtis Osmanite sultan Murad I ise palju suuremat väge. Lazar Hrebeljanović tõrjus Muradi Pločniki juures tagasi. Pärast Ungari kuningas Lajos I surma aastal 1382 puhkes Ungari kuningriigis kodusõda.

15. juunil 1389 võideldud Kosovo lahingus juhtis Lazar armeed, mis astus vastu Osmanite riigi tohutule sissetungiarmeele, mida juhtis sultan Murad I. Vürst Lazar, kui ka sultan Murad kaotasid lahingus oma elud. Kuigi lahing oli taktikaliselt viik, olid vastastikused rasked kaotused laastavad vaid serblastele. Lazari järglane oli tema vanem poeg Stefan Lazarević. Viis kuud pärast lahingut ründasid teda põhjast Ungari kuninga (1387–1437) Sigismundi väed. Kui türklaste vägi, mis Ungari suunas liikus, 1390. aasta suvel Morava Serbia piirile jõudis, nõustus Milica Osmanite süseräniteediga.

Horvaatia sõjadRedigeeri

  Pikemalt artiklis Horvaatia–Osmanite saja-aastane sõda., Horvaatia liidus Ungariga

Krimmi khaaniriikRedigeeri

  Pikemalt artiklis Krimmi khaaniriik.

1475. aastaks oli Krimmi khaaniriik, mis oli moodustunud pärast Kuldhordi lagunemist, vasallisõltuvuses Osmanite riigist. Aja jooksul (1502) allutas Krimmi khaan ka Kuldhordi viimased jäänused, Suurhordi alad.

Safaviidide dünastiast šahh (1502–24) Ismail I, ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Ismail võitis 1500. aastal Şirvani šahi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani). Ismaili katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu ning Osmanid vallutasid Safaviidide käest Mesopotaamia ja Kurdistani.

Egiptuse vallutamineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Mamelukid.

Sultan Selim I valitsusajal (1512–1520) vallutasid Osmanid, 1514. aastal Safaviidide käest Mesopotaamia ja Kurdistani ning 1517. aastal Mamelukkide riigi Süüria ja Egiptuse alad ja Jeruusalemma ning Suleiman sai endale võtta ka kaliifi tiitli. Mongolite invasiooniga, mis hävitas 1258. aastaks kalifaadi põgenesid kaliifid Egiptusesse, kus nad olid pelgalt usujuhid mamelukkide sultanivõimu all kuni 1517. aastani. Egiptuse vallutamise järel Selim I Sünge poolt viidi kaliif Kostantiniyyeisse. Pärast mõningast resideerimist Türgi pealinnas lasi Selim kaliifi korruptsiooni tõttu vangi heita ning omastas tema tiitli. Selimi poeg Syleiman Tore lasi kaliifi küll vangist välja, ent sundis teda vandega kõigist kaliifi õigustest loobuma. Seejärel oli kaliifi tiitel Türgi sultanite käes kuni 20. sajandi alguseni. Kaliifi all mõeldakse tavaliselt sunniitide ülemaailmse usujuhi tiitlit.

Ungari alade vallutamineRedigeeri

 
Osmanite riik. Abraham Ortelius, atlas Teatrum Orbis Terarum, Antwerpen (1570)
  Pikemalt artiklis Osmanite Ungari.

Suleiman I Tore pööras ta peatähelepanu Euroopale, alustades kohe pärast võimule saamist sõda Ungariga. 1521. aastal vallutas ta ungarlaste piirikindluseks olnud Belgradi ning 1526. aastal purustasid türklased Ungari väe Mohacsi lahingus täielikult, kuningas Lajos II langes ning riik jagunes türklaste ja Habsburgide vahel. Suleiman jätkas aga ka sõda Habsburgidega ning 1529. aastal piirasid ta väed Viini. Halbade sügisilmade tõttu see siiski ebaõnnestus. Pärast Viini sõjaretke läbikukkumist pööras Suleiman rohkem tähelepanu Aasiale, eriti võitlustele Pärsiaga, kuid kuni oma valitsusaja lõpuni tegeles ta pidevalt ka Habsburgidele läinud Ungariga, haarates seda järk-järgult enda kätte. Ka surm tabas sultanit siis, kui ta oli parajasti sõjaretkel Ungaris.

  Pikemalt artiklis Ungari ajalugu#Jagatud Ungari.

1523. aastal vallutasid sultan Suleiman I Toreda väed ka Rhodose saare, tema ajal muutus Türgi Vahemere tugevaimaks merevõimuks, see sai tugeva hoobi alles 1571. aastal, viis aastat pärast Suleimani surma, kui türklased kaotasid Lepanto merelahingu.

Poola–Türgi sõjadRedigeeri

  Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda (1485–1503)., Poola–Türgi sõda (1620–1621), Poola–Türgi sõda (1633–1634), Poola–Türgi sõda (1666–1671), Suur Türgi sõda: Poola–Türgi sõda (1672–1676) ja Poola–Türgi sõda (1683–1699)
 
Osmanite impeerium, aastail 1481–1683. Türgi sultanite (1481–1512) Bayezid II, (1512–1520) Selim I Julma, (1520–1566) Süleyman I Toreda, (1566–1574) Selim II, (1574–1595) Murat III, (1595–1603) Mehmet III, (1603–1617) Ahmet I, (1617–1617) Mustafa I, (1617–1622) Osman II, (1622–1623) Mustafa I, (1623–1640) Murat IV, (1640–1648) Ibrahim, (1648–1687) Mehmet IV valitsusajal

Vene-Türgi sõjadRedigeeri

Osmani impeerium, mis oli 15.–16. sajandil vallutanud Balkani poolsaare ja Musta mere ümbruse pidas 17., 18. ja 19. sajandil korduvalt sõdu Vene tsaari- ja Vene keisririigiga.

  Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1676–1681)., Vene-Türgi sõda (1686–1699), Aasovi sõjakäigud (1695 ja 1696), Vene-Türgi sõda (1710–1713)

Suur Türgi sõdaRedigeeri

 
Poliitiline olukord aastal 1699 (peale Karlowitzi rahu sõlmimist). Habsburgide monarhia alad on tähistatud helesinise, helehalli ja oranžiga ning Osmanite riigi valdused on tähistatud roosa, helerohelise ja tumehalliga.
  Pikemalt artiklis Suur Türgi sõda. (1683–1697), Karlowitzi rahu

Püha Liiga ja Osmanite riigi vahelise Suure Türgi sõja lõpetanud Karlowitzi rahu tähistas Osmanite riigi valitsemise lõppemist suuremas osas Kesk-Euroopas ja nende impeeriumi languse algust. Peale sajanditepikkust laienemist oli tegemist esimeste territoriaalsete kaotustega Osmanite riigi jaoks. Habsburgid said Osmanite riigilt Eğri ejaleti, Varati ejaleti, suure osa Budini ejaletist, Temeşvari ejaleti põhjapoolse osa ja osa Bosnia ejaletist. Need alad vastasid suurele osale Ungari, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia ja Slavoonia aladele. Transilvaania vürstkond jäi nimeliselt küll sõltumatuks, kuid oli siiski Austria kuberneride otsese valitsemise all. Poola sai tagasi Podoolia. Veneetsia sai suurema osa Dalmaatsiast koos Moreaga ehk Peloponnesose poolsaarega.

Osmanite kätte jäid nii Belgrad ja Temesvári banaat (tänane Timișoara) kui ka süseräänsus Valahhia ja Moldova vürstiriigi üle. Karlowitzis kokku lepitud vaherahu alusel kestsid läbirääkimised Moskooviaga veel aasta ja kulmineerusid 1700. aasta Konstantinoopoli rahuga, millega sultan loovutas Peeter I-le Azovi piirkonna. Moskoovia oli aga 11 aastat hiljem sunnitud need alad peale ebaõnnestunud Pruti jõe sõjakäiku sõlmitud Pruti rahu Osmanite riigile tagasi andma.

PõhjasõdaRedigeeri

Põhja-Euroopas toimunud Põhjasõjas oli Osmani impeerium Rootsi kuninga Karl XII liitlane, kuid ei osalenud aktiivselt sõjategevuses. Alles Poltava lahingu kaotuse järel 1709. aastal, kui Karl XII ja Ivan Mazepa põgenesid Türgi valdustesse, saatis Vene tsaar Peeter I oma saadiku Kostantiniyyesse ning nõudis Karli väljaandmist. Ahmed III laskis saadiku vangikongi heita. Seepeale tungis Peeter oma väega Osmanite riiki. Türklased piirasid Pruti ääres asuvas Huşis Vene väed ümber. Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetril auga taganeda. Pruti rahuga kohustus Peeter loovutama Azovi kindluse ning tõmbuma tagasi kasakate aladelt.

Vene-Türgi sõjadRedigeeri

  Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1735–1739). ehk Vene-Austria-Türgi sõda (1735–1739), Vene-Türgi sõda (1768–1774), Vene-Türgi sõda (1787–1792)

Vene-Türgi sõja (1768–1774) lõpetanud Küçük Kaynarci rahuga (Küçük Kaynarca rahu, Kjutšukkainardža rahu) sai Venemaa keisririik kontrolli Lõuna-Ukraina, sealhulgas Bugi, Dnepri ja Doni suudme üle, Venemaa sai väljapääsu Mustale merele. Krimm sai iseseisvaks Osmani impeeriumist (annekteeriti 1783 Venemaa poolt). Vene laevad said õiguse väinadest läbi sõita. Venemaa sai protektoraadiõiguse Osmanite riigi õigeusuliste üle.

 
Küçük Kaynarci rahuga Venemaa keisririigile loovutatud alad

Vene-Türgi sõja (1787–1792) lõpetanud Iaşi rahulepinguga tunnistas Osmanite riik eelmise Vene-Türgi sõja (1768–1774) lõpetanud Küçuk Kaynarca rahulepingut ja Krimmi ühendamist Venemaaga. Türgile jäid Moldova ja Valahhia ning venelased tagastasid neile ka Izmaili kindluse Doonaul ning Anapa kindluse Musta mere ääres. Vene-Türgi piiriks määrati Dnestri ja Kubani jõed.

  Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1806–1812)., Vene-Türgi sõda (1828–1829), Vene-Türgi sõda (1853–1856) ehk (Krimmi sõda, Vene-Türgi sõda (1877–1878)

Napoleoni sõjadRedigeeri

Aastatel 17971801 toimunud Napoleoni sõdade Teise koalitsiooni sõjas osales Osmanite impeerium koos Austria keisririigi, Suurbritannia kuningriigi, Hispaania, Napoli ja Venemaa keisririigiga Prantsusmaa ja Napoleoni vastases sõjategevuses.

Balkanimaade eraldumineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Esimene Kreeka Vabariik. (1822–1832)
  Pikemalt artiklis Serbia vürstkond. (1815–1882)

Egiptuse eraldumineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Egiptus#Muhammad Ali dünastia.

Balkani sõjadRedigeeri

  Pikemalt artiklis Balkani sõjad., 1912–1913[2], [3]

Esimene maailmasõdaRedigeeri

Noortürklaste valitsus sõlmis 1914. aasta augustis salaja Ottomani-Saksa liidu, mis oli suunatud ühise vaenlase Venemaa vastu. Samal aastal astus Osmanite riik sõtta, rünnates Venemaale kuuluvat Sevastoopolit. Sõjas osales Osmanite riik Keskriikide poolel.

Sõja esimestel aastatel saavutas Türgi Suurbritannia üle mitu olulist võitu (Gallipoli lahing, Al-Kūti piiramine), kuid näiteks sõda Venemaaga Taga-Kaukaasias kulges halvasti ja Venemaa vallutas Kirde-Türgis suuri alasid. USA ei kuulutanudki Türgile sõda.

1915. aastal jätkas Venemaa sõjavägi pealetungi Kirde-Türgis. Selles toetasid teda Armeenia vabatahtlike üksused ja ka mõned Osmanite riigis elavad armeenlased. Seetõttu võttis Türgi valitsus, kes kartis, et kohalikud armeenlased lähevad massiliselt Venemaa poolele üle, vastu Tehciri seaduse armeenlaste deporteerimiseks rindelähedastelt aladelt. Ehkki seaduses polnud armeenlasi mainitud, algas selle põhjal armeenlaste genotsiid. Ühtlasi käskis siseminister Mehmed Talat vahistada ja hukata armeenlaste kogukonna juhid mujal Türgis. Surmamarsside ja tapatalgude tulemusena aeti armeenlased oma ajalooliselt kodumaalt Ida-Türgis välja ning hävitati suures osas füüsiliselt. Genotsiidi tulemusel hukkus 1–1,5 miljonit armeenlast.

1916 puhkes Araabia poolsaarel Suurbritannia toetatud araablaste ülestõus. Araablaste eesmärk oli luua oma riik, mis ulatuks Aleppost tänapäeva Süürias kuni Jeemenis oleva Adenini. See soov küll ei täitunud, kuid siiski kaotas Türgi ülestõusu tulemusel kogu kirjeldatud piirkonna.

Osmanite riigi lõppRedigeeri

30. oktoobril 1918 sõlmiti Mudrose vaherahu, mis lõpetas maailmasõja Lähis-Idas. 10. augustil 1920 sõlmiti Sèvresi rahu, mis seadustas Türgi jagamise. Osmanite riik ei ratifitseerinud Sèvresi rahu kunagi.

19. mail 1919 puhkes Türgi iseseisvussõda, kus türgi rahvuslaste ülestõusu juhtis Kemal Atatürk. Sõda lõppes 29. oktoobril 1923 rahvuslaste võidu ja Türgi Vabariigi väljakuulutamisega. Antant pidi sellega leppima ja vastu võtma Lausanne'i rahulepingu, mille järgi Türgi territoriaalsed kaotused ei olnud nii suured kui Sèvresi rahuleping ette nägi.

Sultanaat keelustati Türgis 1. novembril 1922. Viimane sultan Mehmet VI lahkus riigist 17. novembril 1922. Kalifaat likvideeriti ametlikult 3. märtsil 1924. Sultan ja tema perekond kuulutati Türgis ebasoovitavateks isikuteks ning pagendati.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri