Galeer
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Galeer (itaalia galera) on aerude ja purjede abil liikuv puidust laev, mida kasutati alates 2. aastatuhandest eKr kuni 18. sajandini peamiselt sõja-, aga ka kaubalaevana.
Vahemere kallastel elanud foiniiklaste teeneks loetakse aerude ja purjede abil liikuvate väikeste laevade arendamist galeerideks. Iseäranis tuntud ja kardetud olid foiniiklaste tulelaevad, mis suunati põlevana vaenlaste laevade sekka, põhjustades vastasele suuri kaotusi.[1]
On teada, et 1100. eKr ehitasid foiniiklased oma esimese galeeri. Suurematel galeeridel istusid sõudjad kahel või kolmel laevatekil. Kui sõudjad istusid kahel laevatekil, nimetasid kreeklased ja roomlased alust bireme ja suuremate, kolme tekiga laevade puhul trireme.[1]
Antiikajal oli kiireim ja tõhusaim laev kreeklaste trieer (trireme), mida hakati ehitama alates 600. eKr. Tugevalt soomustatud raske sõjalaeva pikkus oli 35 m, kõrgus 7 m ja laius 4,0–4,5 m. Laeva ninas oli suur vasest taraan, millega tekitati vastase laeva ava ja lasti see merepõhja. Tänu treenitud aerutajatele ja nende ainulaadsele paigutusele laevas võisid trieerid liikuda reisikiirusel 12 km/h ja maksimaalse kiirusega 16 km/h, mis oli tolleaegse veesõiduki kohta erakordne kiirus. 170 aerutajat, 85 kummalgi pardapoolel paiknesid laevas kolmel tasandil. Kolmes reas istuvad aerutajad suutsid anda laevale piisava kiiruse uputamaks vaenlase laeva rammimise teel.[1]
Roomlaste galeerid oma pika laevakere ja madala kiiluga ei sobinud lainetes sõitmiseks. Suurearvulisi meeskondi oli vaja iga paari päeva tagant vahetada, mistõttu ei saanud need kaua merel viibida. Galeer ei saanud viibida sadamast kaugel rohkem kui mõne ööpäeva, kuna selle pikk ja kitsas kere ei võimaldanud võtta kaasa piisavalt toitu ja vett, mida vajas suur hulk aerutajaid.[1]
Galeeridest koosnev laevastik polnud iseseisev strateegiline löögijõud, vaid rohkem maismaal liikuva armee toetajast partner. Laevastik manööverdas nii, et sai isoleerida vaenlase rannikuäärse baasi selle merejõududest. Armee tungis edasi uutele positsioonidele, kus oli võimalik täiendada galeeride toiduvarusid. Suured lahingud Vahemerel peeti paikades, kus maa oli silmapiiril näha.[1]
Aerude jõul liikuvad laevad olid lahingutes, kus meeskond pidi mõõkade ja odadega lähivõitlust pidama, manööverdamisvõimelised. Aerudega laev võis täiskiirusel sõites taraani abil küljelt rammides vastase laeva purustada ja uputada. Purjelaev ei suutnud seda tol ajal mingil juhul korda saata. Aerude jõul liikuvatel laevadel oli aga sõjalaevana tõsine puudus. Tugeva tuule ja kõrge lainetusega ei saanud galeer merele minna.[1]
Keskaegsel galeeril oli üks kuni kolm reeglina ladinapurjedega masti ja enamasti 16–32 paari ühes reas paiknevat aeru. Aerude pikkus oli kuni 15 meetrit ja ühe aeruga tegi tööd 3–9 meest. Galeeri pikkus oli kuni 60 meetrit, meeskonnas kuni 450 inimest. Sõudjateks olid harilikult orjad, sõjavangid või sunnitöölised. Venemaal 1696 rajatud galeerilaevastikus sõudsid sõdurid. Galeerid olid 7.–18. sajandil peaaegu kõigi Euroopa riikide laevastikus. Alates 15. sajandist olid relvastuses suurtükid.
Egiptuse sõjagaleer
muudaRamses III (vaarao u 1186–1155 e.m.a) valitsemisperioodiks olid egiptlased laevaehituse kohta oma naabritelt palju õppinud. Ramsese galeerid olid ehitatud kiilule ja varustatud rammiga ning kaitsereelinguga sõudjatele. Vööris ja ahtris oli platvormid võitlemiseks, küljekaitsed ja varesepesa täpsuslaskurile või vaatlejale. Töömahuka raa allalaskmise asemel sai nelinurkset purje hõlpsasti ülespoole kokku rullida. Varsti pärast seda perioodi egiptlaste laevaehitustehnoloogia areng peatus ning ülevõim merel läks teistele rahvastele.[2]