Laev

suur veesõiduk

Laev on veekogul liiklemiseks (sõitmiseks) valmistatud, piisavalt stabiilse ja hüdrodünaamilise kerega ning üldjuhul suurem veesõiduk. Laeval on reeglina vähemalt üks laevatekk ja vähemalt kajut (laevaruum) või tekiehitis.

Maailma suurimate laevade võrdlus.

Laevast väiksemat sarnaste omadustega veesõidukit nimetatakse tavaliselt kaatriks või paadiks.

Laeva ehitus ja omadused kavandatakse ja kujundatakse vastavalt kasutusotstarbele. Laevu kasutatakse peamiselt majanduslike, teaduslike, hariduslike või riiklike (sealhulgas sõjaliste) ülesannete täitmiseks, samuti rekreatsiooniks või spordiks veekogudel.

Laevade kasutamisega seonduvaid tegevusi ja vajadusi nimetatakse üldistavalt laevanduseks.

Laeva õiguslik määratlus Eestis muuda

   Legaaldefinitsioon: Meresõiduohutuse seadus (MSOS) §2

Eesti Vabariigi õiguse järgi on laev veesõiduk, mida kasutatakse majandustegevuseks, riigihaldusülesannete täitmiseks või kutsekoolituseks. Selles tähenduses ei käsitata laevana väikelaeva, seevastu laevana käsitatakse ka üle 24 m pikkust veesõidukit, mida kasutatakse vaba aja veetmiseks.[1] Üldjuhul käsitatakse laevana kõiki üle 24 m pikkusi veesõidukeid, 1990. aastatel käsitati laevana kõiki üle 12 m pikkusi veesõidukeid.

Venemaa keisririigis ja Eesti Vabariigis enne 1940. aastat ning samuti Nõukogude okupatsiooni lõpuni kanti registrisse laev alates 20 brutoregistertonnist.

Ajalugu muuda

Laevanduse areng esiajal ja vanaajal muuda

Laev on olnud ajalooliselt peamine veesõiduk ja veekogude ületamise vahend. Algsed laevad olid sõltumata otstarbest üsna sarnase ehitusega. Aja jooksul on laevade mõõtmed oluliselt suurenenud, omadused paranenud ja väliskuju vastavalt otstarbele märgatavalt eristunud.

Esimesed laevad (u 40 000 aastat tagasi) olid puutüvedest kokku seotud parved, mida tõugati teibaga. Vanimad leitud aerujäänused tõendavad, et aeru tunti rohkem kui 10 000 aastat tagasi. Umbes 6000 aastat tagasi hakati Hiinas, Egiptuses ja Mesopotaamias ehitama jõe- ja rannasõidulaevu. Niiluse laevad olid algselt papüürusest, poolkuukujulised. Egiptusest leitud 4500 aastat vanal laeval oli talastik, laudadest välisplangutus, aerud ja puri. Kreeklased ja roomlased võtsid 7.–3. sajand eKr kasutusele suured, kuni 5 aerureaga, laevad. Neil laevadel kasutati ka nelinurkset purje. 1.–2. sajandil tekkis ladinapuri, mis võimaldas loovida vastu tuult. Roomlaste kogemustel põhinesid Bütsantsi dromoonid, panffilid ja tariidid.

Vanim Skandinaavia laev (13,1 m pikkune paat u 350. aastast eKr) on leitud Taanis.

Purjelaevanduse areng keskajal muuda

 
C. Kolumbuse laevade koopiad, väike karakk Santa María, karavellid Pinta ja Niña USA-s 1912

8. sajandiks olid Põhja-Euroopas kujunenud välja heade mereomadustega viikingilaevad: sõjaretkedeks langskip, drakkar, snekkar ja holker, kaubaveoks knorr ja karf. Neist arenesid Põhja-Euroopa keskaegsed laevad neff ja koge.

Polüneeslased arendasid oma algselt puutüvedest õõnestatud paatidest 10.–12. sajandiks pikkade retkede kohased purjekatamaraanid.

Keskajal arenesid Vahemerel galeer ja selle alaliigid galeass ning galiott, mis jäid kasutusele 18. sajandi lõpuni. Vahemerel võeti 14. sajandil kasutusele karavell ja 15. sajandil karakk. Põhjaslaavlastel olid sel ajal kasutusel kotš (11.–19. sajand), karbas (12.–19. sajand) ja koff (16.–19. sajand).

Teada on suurte ookeanisõiduks kõlbulike laevade kasutamine Hiinas 14.–15. sajandil.

Keskaegaegse laevanduse ja meresõiduoskuste areng tipnes Ameerika mandri avastamisega (mida toona peeti Indiaks) Christoph Kolumbuse ekspeditsioonidel 1492 - 1504 ja esimese ümbermaailmareisiga 1519 - 1522, mida juhtisid Fernão de Magalhães ja Juan Sebastián Elcano.

Purjelaevanduse areng uusajal kuni 19. sajandini muuda

 
Galeooni koopia 2009

Uusajal hakkas laevade purjede arv hakkas suurenema ja suurenesid ka laevad ise. Sõjalaevad ja tsiviillaevad hakkasid otsesemalt eristuma. Karakist arenes 16. sajandil 3–4-mastiline sõjalaev galeoon. Karakk ja ülalt kitseneva kõrge ahtriga floit olid 17.–18. sajandil levinuimad laevad. 17.-18. sajandil ilmusid sõjalaevadest fregatt ja korvett ning ka kahe ja enama kahuritekiga täispurjestusega suured rasked liinilaevad.

19. sajandiks olid kujunenud välja purjestuse täiuslikud põhitüübid: luup, kutter, jaul, ketš, kuunar, brigantiin, prikk, barkantiin, parklaev ja suurima ning täiuslikumana täislaev ehk klipper.

Seoses tehnika (eriti sisepõlemismootorite) märgatava arenguga hakati ka purjelaevadele paigaldama 20. sajandi algul esimesi nõrgemaid abimootoreid, mis võimaldasid sadamates ja kitsustes hõlpsamalt manööverdada. Siiski said enamus veel sõitvaid või ehitatavaid purjelaevu endale abimootori alles 20. sajandi teisel poolel.

Purjelaevade ajastu kestis umbes 20. sajandi alguseni. Selle viimaseid sajandeid võib käsitleda oluliste merenduslike traditsioonide, uskumuste ja romantika kujunemise ajana. Praktiliselt on purjetamise fenomen ja olulisus säilinud peamiselt rekreatsioonis, purjespordis ja merehariduses tänaseni.

Aurulaevade kasutuselevõtt 19. sajandil muuda

 
Esimene auru-liinilaev Clermont

Aurulaevade kasutuselevõtt 19. sajandi algul oli üks suuremaid murranguid kogu meresõidu ajaloos. Esimesed aurulaevad olid väga kallid, väikesed ja ebaefektiivsed (lisaks peeti neid tänu suitsupilvele ka koledaiks), kuid peagi hakkasid need tehnoloogia arenedes tänu oma suuremale sõidukindlusele ja eriti tuulest sõltumatusele purjelaevu välja tõrjuma.

1802. aastal ehitati Suurbritannias esimene aurupukser Charlotte Dundas ja 1807. aastal USA-s reisiaurik Clermont. Venemaal ehitati 1815. aastal aurik Jelizaveta. Eestis hakkas Emajõel ja Peipsil 1842. aastal sõitma Kabina mõisas ehitatud esimene aurik Juliane Clementine.

Esimesed aurulaevad olid sõuratastega, mis paiknesid kas parrastel või ahtris. Sõukruvi võeti kasutusele 1839. aastal. Viimased sõurattaga pukserid ehitati Suurbritannias siiski veel 1955. aastal. Esimene teraskerega aurulaev oli 1821. aastal Suurbritannias ehitatud Aaron Manby. 1837. aastal ehitatu Ameerikas esimene jäämurdja (puitkerega). 1864. aastal hakkas Kroonlinnas tööle esimene nüüdisaegset tüüpi (kaubalaevast ümber ehitatud) jäämurdja Pilot. 1878. aastal ehitati Rootsis Kaspia mere jaoks teraskerega tänapäeva tankeri eelkäija Zoroast.

Aurulaevade sõltumatus tuulest andis tõuke regulaarse liinilaevanduse kiirele arengule, võimaldades täpselt plaanitud reisjatevedu, aga ka rikneva kauba õigeaegset kohalevedu. See omakorda võimaldas esialgu oluliselt parandada inimeste riigisisest, aga peagi juba rahvusvahelist liikuvust, tegevust ja suhtlust. 1869. aastal avatud Suessi kanal suurendas veelgi aurulaevanduse tähtsust meresõidus, kuna purjelaevad ei suutnud kanalit iseseisvalt läbida ja pidid tegema tuhandete miilide pikkuse ringi. Suurenenud ajakulu ei tasunud aga enam vedudel ära.

Auruturbiini kasutuselevõtt võimaldas vähendada jõuseadme massi ning suurendada tema võimsust ja laeva kiirust. 1894. aastal Suurbritannias ehitatud auruturbiinlaev Turbinia saavutas kiiruse 34,5 sõlme.

Aurulaevade ajastu kestis 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigani, kui efektiivsemad (suurema kasuteguriga), ehkki mürarikkamad diiselmootoritega mootorlaevad hakkasid neid omakorda välja tõrjuma. Viimased veel igapäevaselt käigus aurulaevad olid tavaliselt abilaevad, mida kasutati sageli ka sadamates külmadel aastaaegadel teiste laevade auru-kütmiseks.

Sisepõlemismootoriga laevade kasutuselevõtt 20. sajandil muuda

 
Esimene sisepõlemismootoriga laev Vandal

Diiselmootorit kasutati jõuseadmes esmakordselt 1903. aastal Sormovos ehitatud tankeril Vandal. See oli ühtlasi esimene diiselelektrilise jõuseadmega laev.

Sisepõlemismootorite, elektrimootorite ja akude tehnoloogia areng võimaldas 20. sajandi esimestel aastatel esimeste töökindlamate ja jätkusuutlikumate allveelaevade valmistamise. Allveelaevad leidsid kasutuse peamiselt sõjalisel otstarbel, osutudes hiljem maailmasõdades kardetud mereväerelvaks.

Tuumajõuseade paigutati esmakordselt 1959. aastal jäämurdjale Lenin. Nüüdisajal on see olnud kasutusel paljudel sõjalaevadel, kaubalaevadel, jäämurdjatel ja kaubalaevadel. Tiiburlaeva idee tekkis juba 1891. aastal, kuid praktilise teostuseni jõuti 1957. aastal. Hõljuklaevad ilmusid 1960. aastate keskpaiku.

Kuni õhusõidukite massilise kasutuselevõtmiseni 20. sajandil oli laev ainus vahend suurte veekogude ületamiseks ja ühenduste pidamiseks. Sellele vaatamata on laevad tänapäevalgi peamised kaubavedude teostamise vahendid – enamus maailma kaubaveomahust langeb jätkuvalt meretranspordile. See on tingitud sellest, et võrreldes muude transpordivahenditega on laevad märksa suurema mahutavuse ja madalama kasutushinnaga.

Tuntumaid või olulisemaid ajaloolisi laevu muuda

Laevu maailma ajaloost muuda

Laevu Eesti ajaloost muuda

  • Lennuk - rahvuseeposes Kalevipoeg sisalduv mütoloogiline laev
  • Juliane Clementine - esimene Eestis kasutusele võetud aurulaev
  • Andreas Veide - suurim Eesti rannas ehitatud purjelaev
  • Laine - esimene Eesti sõjalaev
  • Tormilind - ilusaimaks peetav Eesti purjelaev ja üks suurim Eesti rannas ehitatud laev
  • Suur Tõll - suurim Eesti jäämurdja kuni 1940 ja maailma suurim säilinud auru-jäämurdja.
  • Eestirand - suurim Eestil laev kuni 1939
  • Vironia - suurim Eesti reisilaev kuni 1940

Laevade liigitamine vastavalt liikumisjõule ja ujuvusele muuda

Liikumapaneva jõu järgi eristatakse:

Ujuvuse järgi võib laevu eristada veel veepinna kohal või efektis liikuvateks (laugur), veepinnal liikuvateks ja allveelaevadeks.

Laevade liigitamine vastavalt otstarbele muuda

 
Moodsa kemikaalitankeri lõige
 
Külmutuslaev

Kaubalaevad muuda

Reisilaevad muuda

 
Reisilaev Queen Mary 2 2005

Kalalaevad ehk püügilaevad muuda

Teenistuslaevad muuda

Eriotstarbelised laevad muuda

 
Uurimislaev Dana

Abilaevad muuda

Laeva üldehitus muuda

 
Laeva põhilised osad. 1Korsten; 2Ahter; 3Sõukruvi ja Roolilaba; 4Parras ehk poord; 5ankur; 6Vöörtääv (Pirnvöör); 7Vöör; 8Tekk; 9Tekiehitis
 
Suure süvislaeva kaarte lõige

Laeva ehitus ja tarind sõltuvad tema kasutamise eesmärgist.

Laeva iseloomustavad näitajad muuda

Laeva iseloomustavad peamiselt tehnilised näitajad:

Nendest näitajatest tuleneb laevaklass.

Kere muuda

 
Laeva kere talastiku põhiosad. 1 - kiil; 2 - stringer; 3 - kaar; 4 - floor; 5 - piim; 6 - parras; 7 - tekk; 8 - vahesein.

Laevakere ehitusmaterjalina kasutatakse puitu, terast, alumiiniumi, raudbetooni, plastmasse või nende materjalide kombinatsioone, harvemini titaani.

Laeva parraste väliskatet nimetatakse metallkerega laeva puhul plaadistuseks, puitkerega laeval plangutuseks. Laeva plangutust ja keret toestavat tarindit nimetatakse talastikuks. Laeva kere kuju põhijoonist, kus avalduvad määratud vahega lõiked eri pikkustelt ja laiustelt, nimetatakse teoreetiliseks jooniseks.

Laevakeresse tekkinud auku või pragu, mille kaudu vesi tungib laevakeresse, nimetatakse lekiks.

Vees liikumise põhimõtte ja kere kuju järgi eristatakse veepinnal ujuvaid süvislaevu, glisseerivaid (glisserid), tiibureid, hõljukeid, ujuklaevu, laugureid ja allveelaevu.

Kerede arvu järgi eristatakse ühe- ja mitmekerelisi (katamaraan, trimaraan).

Jõuseade muuda

Jõuseadme tüübi järgi eristatakse diisel-, auru-, turbiin-, elektri- ja aatomilaevu. Peale eelmainitute võidakse laevadel kasutada nende mootoritüüpide kombinatsioone. Jõuseadmega laeva käituriks võib olla sõuajam (sõukruvi, sõuratas, tiivikkäitur), (aero-)propeller, reaktiivmootor või jugakäitur.

Taglas muuda

Taglas on laeva mastide juurde kuuluvate seadiste ja purjelaeval ühtlasi purjede kinnituste süsteem. See jaguneb seisvaks ja liikuvaks osaks. Laevamast on laeval märgavatalt üles välja ulatuv stabiilne funktsionaalne latt, post või torn, millele kinnituvad laeva navigatsioonituled, poomid, antennid, valgustid ja muud vajalikud seadmed. Samuti heisatakse masti lippe ja päevamärke. Kahe ja enama laevamasti korral on mastidel erinevad nimetused.

Taglas on iga purjelaeva oluline osa ja purjelaevu liigitataksegi peamiselt taglase iseärasuste, sealhulgas purjestuslahenduse ja mastide arvu ning asetuse järgi.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Meresõiduohutuse seadus". eRT. Vaadatud 28. juuli 2019.

Välislingid muuda