Mootorpurjekas

Mootorpurjekas on peamiselt mootori jõul liikumiseks valmistatud veesõiduk, millel on ka purjejõul liikumise võimalus. Varem on nimetatud mootorpurjekaks iga purjelaeva, millel on abimootor.

Kalapüügialuse kerekujuga ja ketši taglasega mootorpurjekas

Kirjeldus

Mootorpurjeka kerekuju ja peamasina võimsus vastavad eeskätt mootoriga liikumise nõuetele ja vajadustele. Mootoriga liikumise kiirus ei jää tavaliselt alla purjedega liikumise kiirusele. Purjejõul või purjede ja mootori koostoimel liigutakse mootorpurjekaga pigem soodsa tuule korral. Sageli on mootorpurjekas tänu kere kujule purjekast ebaefektiivsem tihttuules loovimisel ehk krüssamisel. Tavaliselt on mootorpurjekatel erinevalt purjekatest tekiehitis. Mootorpurjekas on tavaliselt purjekast ruumikam, mugavam ja sageli hõlpsamini juhitav (sealhulgas parem vaade tekiehitisest või roolimajast). Purjede abil on võimalik teha meresõitu efektiivsemaks või vaiksemaks.

19.–20. sajandil nimetati mootorpurjekaks pea igat purjelaeva, millele oli lisatud abimootor. Veel kuni 20. sajandi keskpaigani oli suurem osa purjelaevu mootorita. Tänapäevaks on mootor aga peaaegu igal purjelaeval, kuid neid kõiki ei saa neid enam nimetada mootorpurjekateks. Sel juhul on tegemist pigem abimootoriga purjekaga.

Ajalugu

Eestis ehitatud mootorpurjelaevad

Mootorpurjekas Läänemaa. Ühe tekiga terasest laevakerega, nelja mastiga kahvelkuunar Läänemaa ehitati 1922. aastal Tallinnas Peetri Tehase AS laevatehases. Laev ehitati Tallinna Laevaühisuse AS tellimisel koos mootorpurjekatega Virumaa ja Harjumaa. Alus hakkas vedama pärast valmimist Läänemere ja Põhjamere sadamate vahel saematerjali. 1927. aastal said Manchesteri kanalit läbides vigastada laeva mastid. Tallinnas paigaldati alusele madalamad mastid, vahetati välja taglastus ning alust hakati kasutama edaspidi rohkem mootorlaevana.

Laev elas teise maailmasõja õnnelikult üle ja oli sõidus kuni 1965. aastani, misjärel andis ERM selle kasutamiseks Noorte Mereklubile. Laev lammutati 1970. aastate algul. Sõsarlaev Harjumaa müüdi 1928. aastal USA-sse ja Virumaa 1939. aastal Prantsusmaa laevaomanikule.

Mootorkuunar Juhan. Mootorkuunarit Juhan ehitati Saaremaal Papissaares kolm aastat. Tegemist on ühega viimastest suurematest purjelaevadest, mis Eestis ehitati. Laeva põhitööks jäi metsamaterjali vedu Soome sadamatest Lääne-Euroopa riikide sadamatesse.

Laeva kogumahutavus oli 390 brt, pikkus 45,1 m, laius 9,3 m ja süvis 4,2 m. 200 hobujõulise mootoriga saavutas mootorpurjekas kiiruse 8 sõlme. Laeva kapteni sõnul polnud laeva meresõiduomadused piisavalt head. Laev ei olnud vajalikul määral stabiilne, mootor oli nõrk ja taglastus liialt kõrge.

Laev on läinud ajalukku Eesti randadel ja saartel elanud rootslaste veolaevana Eestist Rootsi teise maailmasõja ajal. Põhiosa emigreeruvatest eestirootslastest transporditi 1943. ja 1944. aastal Rootsi mootorpurjekaga Juhan. Koos rootslastega kasutas 1944. aastal juhust põgeneda hulk eestlasi, kellel õnnestus tõestada kuidagimoodi oma seost Rootsiga. Kokku tegi laev Eesti ja Rootsi vahel üheksa merereisi, viies maailmasõja ajal neutraalsesse riiki ligi 7000 inimest. Neist 3325 olid eestirootslased ja ülejäänud eestlased. Kui rootslaste üleveo eest tasus Rootsi Kuningriik, siis eestlased pidid laevareisi eest ise maksma.

Laev oli reiside ajal ülekoormatud, tingimused reisijate jaoks pea väljakannatamatud. Suurem osa põgenikest viibis reisi ajal laeva trümmis. Kavas oli teha ka kümnes reis, kuid laeva meeskonna vastuseisu tõttu jäeti see lõpuks ära. Pärast viimast reisi jäi laev Rootsi võimude kätte hoiule ja loovutati hiljem punavõimude nõudmisel Nõukogude Liidule. Viimastel kasutusaastatel veeti laevaga kivisütt, hiljem seisis söepunkrina Virtsus. 1951. aastal kustutati mootorpurjekas laevaregistrist. 1955 veeti vrakk Loksale, kus jäeti rannale seisma ootamaks, kuni meri selle lõplikult endale võtab.

Soome reparatsioonilaevad

Pärast teist maailmasõda tuli Soomel ehitada sõjakahjude korvamiseks Nõukogude Liidule ka merelaevu. 1949. aastal alustati puidust purjelaevade ehitamisega. Viie aasta jooksul neljas tehases ehitatud ühesugused mootorkuunarid moodustasid 20. sajandil Eesti suurima purjelaevade seeria. ERM sai esimesed mootorkuunarid Raketa, Lutš, Saira, Tšaika ja Zapad 1949. aastal. Hiljem lisandusid veel kuunarid Kõpu (1950), Mõntu (1951), Ristna (1951) ja Albatros (1952), mis toodi Tallinna Leningradist.

Kuna mootorpurjekate aeg oli pöördumatult läbi, ei kavatsenud Eesti Riiklik Merelaevandus hakata kasutama laevu purjekatena. Seetõttu otsustati eemaldada osa laevade taglastusest. Laevade ahtrisse ehitati varasemast kõrgem komandosild, mis parandas laeva juhtimisel nähtavust ahtrist.

Soomlased varustasid laevad sedavõrd nõrkade diiselmootoritega, et 6–7 pallise vastutuule korral langes laeva kiirus kõigest mõne sõlmeni. Laevade meeskonnad moodustati vene rahvusest meremeestega, kellel jäi puudu oskustest ja kogemustest. Purjekate kasutamist peeti lõpuks ebaotstarbekaks ja need kanti 1960. aastaks arvelt maha. Neli alust uputati 1958–1959. aastal Pirita jõe suudmesse takistamaks mereliiva kandumist purjespordisadamasse. Kalasadamasse uputati kaks laeva 1959. aastal kaitsmaks sadamat tormilainete eest.

Galerii

• 
  Mootorpurjelaev Club Med 2 Tallinnas 2014. Pikkus 187 m, kiirus mootoriga kuni 16, purjedega kuni 11 sõlme
• 
  Nordhavn 56-jalane jahtlaeva kerega ja luubi taglasega mootorpurjekas
• 
  STB-tüüpi kalalaevast ümber ehitatud mootorpurjekas LuLu Tallinna lahel 2015
• 
  Kalapüügialuse kerekujuga mootorpurjekas
• 
  Matkakaatri kerega mootorpurjekas Nauticat
• 
  Väikese rannasõidukaatri kerega mootorpurjekas

Vaata ka

• Purjelaev
• Jaht
• Laev
• Kaater

Välislingid

• Mereviki