Ava peamenüü

Laugur

sõiduk, mis oma põhiliikumisviisil lendab vahetult veepinna kohal

Laugur, (eeldusega, et tegemist on nö. 'ekranoplaan'iga, analoogse tuletisega nagu 'aeroplaan') on lennumasin, mis oma põhiliikumisviisil lendab vee- või jääpinna kohal mõne meetri kõrgusel kiirusega 200 kuni 550 km/h, kasutades selleks pinnaefekti.

Lauguri liikumispõhimõte erineb hõljuki omast. Laugureid on seni ehitatud pigem militaarotstarbel. Laugurite kasutuselevõttu tsiviilotstarbel pärsib nii õigusaktide puudumine kui ka nende lennuvahendite tehno- ja mehitamisnõuded. Lauguritega liigeldaks laevakerede kõrgusel, kuid laugurite ja laevade liikumiskiirus ning manööverdusvõime on väga erinevad. Lisaks on väikesed laugurid lainetuse suhtes üpris tundlikud.[1]

Rahvusvahelises laevakokkupõrgete vältimise eeskirjas (COLREG) on ekranoplaani tõlkevasteks valitud lendlaev, mis on sisult ebatäpne.[2] Seetõttu on Merekeele nõukoda soovitanud kasutada terminit "laugur" või "laugurlaev".[3]

COLREGi kohaselt peab laugur lendu tõustes, vette laskudes ja veepinna kohal lennates hoiduma kõigist laevadest eemale ning mitte häirima nende liikumist. Veepinnal liikuv laugur peab järgima COLREGi juhtimis- ja liiklemisreegleid nagu laev.

Hõljuklennuk (ka ekranoplaan)

Tehnikaleksikon esitleb laugurit kui hõljuklennukit, mis ei saa vee-, maa- või jääpinna kohal lennata kõrgemal kui pool selle lennuaparaadi enda tiivaulatust. Selle õhusõiduki tiiva ja ülelennatava pinna vahele moodustub kiirel liikumisel õhkpadi, mis suurendab tiiva tõstejõudu, tõstejõu ja õhu takistusjõu suhe suureneb[4].

ViitedRedigeeri

  1. Tauri Roosipuu, Jaano Martin Ots. Laugurid meie vetesse? Paat & Meremees 2016, nr 42
  2. Rahvusvahelise laevakokkupõrgete vältimise eeskirja konventsioon1. 16. detsembril 1991. a Eestis jõustunud välisleping – RT II 2005, 19, 64.
  3. Laugur. Inglise-eesti meresõnaraamat. (22.06.2016)
  4. Tehnikaleksikon. Valgus. 1981. p. 141. 

VälislingidRedigeeri