Fernão de Magalhães

Portugali maadeavastaja

Fernão de Magalhães (1480 Sabrosa, Portugal27. aprill 1521 Mactan, Filipiinid) oli portugali meresõitja ja maadeavastaja, kes Hispaania lipu all purjetades püüdis leida läänepoolset teed Vürtsisaarteni Indoneesias. Kuigi ta ei jõudnud ümbermaailmareisilt tagasi, oli ta üks esimesi, kes läbis kõik meridiaanid, sest Mactani saar, kus ta hukkus, oli Vürtsisaartest, kus ta varem oli käinud, lääne pool. Ta oli ka esimene, kes juhtis ekspeditsiooni Euroopast Aasiasse lääne suunas ja ületas Vaikse ookeani. Andmed tema reisist pärinevad peamiselt Antonio Pigafetta reisikirjast.

Fernão de Magalhães.
Tundmatu kunstniku portree.
16. või 17. sajand

Elu enne ümbermaailmareisi muuda

 
Fernão de Magalhãesi vapp

Fernão de Magalhães sündis vaesunud aadliperekonnas Põhja-Portugalis Trás-os-Montesi provintsis. 10-aastaselt kaotas ta vanemad ja läks paažiks João II ja kuninganna Leonori õukonda. Ta sai seal hea hariduse.

Esimese ekspeditsiooni tegi Magalhães 25-aastaselt 1505. aastal, kui ta saadeti Indiasse, et seada Francisco de Almeida Portugali asekuningaks. 1506. aastal purjetas ta Vürtsisaartele (ka Maluku saared) ja nimetati 1510. aastal kapteniks. Peagi kaotas ta selle tiitli, kui oma laevaga salaja laevastikust eemaldus ja edasi ida poole purjetas. Afonso de Albuquerque juhtimisel osales ta 1511. aastal tänapäeva Malaisias asuva Malakka linna vallutamises.

Pärast Portugali naasmist saadeti Magalhães Marokosse, kus ta põlvest haavata sai. Ebaseadusliku äri tõttu mauridega sattus ta 1513. aastal Portugali kuninga ebasoosingusse ja vallandati riigiteenistusest. Ta läks Hispaaniasse ja pakkus oma teeneid kuningas Carlos I-le (hilisem Karl V). Hispaanias õnnestus Magalhãesil leida mõjukaid sõpru, kes toetasid tema plaani leida läänepoolne meretee Vürtsisaarteni ja veensid ka kuningat, kes 22. märtsil 1518 sõlmis lepingu viie laeva andmise kohta selleks eesmärgiks.

Reis ümber maailma muuda

Laevastik ja meeskonnad muuda

 

Hispaania kuninga Karl V rahastatud laevastikku kuulus viis laeva:[1]

  • Trinidad – lipulaev, karavell, veeväljasurve 110 tonni, meeskonnaliikmeid 55, kapten Magalhães;
  • San Antonio – karakk, veeväljasurve 120 tonni, meeskonnaliikmeid 60, kapten Juan de Cartagena;
  • Concepción – karakk, veeväljasurve 90 tonni, meeskonnaliikmeid 45, kapten Gaspar de Quesada;
  • Santiago – karakk, veeväljasurve 75 tonni, meeskonnaliikmeid 32, kapten Juan Serrano;
  • Victoria – karakk, veeväljasurve 85 tonni, meeskonnaliikmeid 43, kapten Luis Mendoza.

Laevade meeskonnaliikmeid oli kokku ligi 234 ning nende hulgas oli portugallasi, hispaanlasi, itaallasi, sakslasi, flaame, kreeklasi, inglasi ja prantslasi.[1]

Reis üle Atlandi ookeani muuda

 
Victoria, mis tegi ainsana läbi kogu reisi ümber maailma. Detail kaardilt.
Abraham Ortelius, Maris Pacifici, 1589

10. augustil 1519 alustas Magalhães reisi Hispaaniast, et jõuda Vürtsisaarteni. Alguses sõideti mööda Guadalquiviri alla. Jõe suudmes Sanlúcar de Barramedas oldi sunnitud üle viie nädala peatuma, sest Hispaania võimukandjad üritasid portugallasest kapteni reisi takistada. Nii asuti edela suunas teele alles 20. septembril. Pärast varude täiendamist Kanaari ja Roheneemesaartel võeti suund Brasiiliale.

20. novembril ületas Magalhães ekvaatori ja jõudis 6. detsembril Lõuna-Ameerika rannikule. Edasi suunduti mööda rannikut lõuna poole, et leida väina, mis viiks Vürtsisaarteni. 10. jaanuaril 1520 jõudis Magalhães La Plata lahte. Loodetud väin jäi sealt leidmata. 30. märtsil jõuti laheni, millele anti nimeks Puerto San Julián.

1. aprillil toimus kahel laeval mäss. Nälja, haiguste ja kurnatuse tõttu nõuti Hispaaniasse tagasi pöördumist. Magalhãesil õnnestus mäss maha suruda ning ta lasi Victoria ja Concepcióni kaptenid Luis de Mendoza ja Gaspare de Quesada hukata. San Antonio kapten Juan de Cartagena ja preester Sanchez de Reina, kes samuti mässu olid juhtinud, jäeti rannikule maha. 22. mail sõitis eelluurele saadetud Santiago karile ja uppus. Osa mehi tuli maad mööda teiste laevade juurde tagasi. Pärast seitsmekuulist talvepeatust Puerto San Juliánis hakati oktoobris nelja laevaga edasi liikuma.

Magalhãesi väina avastamine muuda

21. oktoobril 1520 jõudis Magalhães neemeni, millele andis nime Cabo Vírgenes ('neitsite neem'). Magalhães oli esimene eurooplane, kes nägi Tulemaa saart ja andis sellele nime tõenäoliselt pärismaalaste paljude lõkete järgi. Concepción ja San Antonio saadeti luurele ja nad leidsid kauaotsitud väina. Esteban Gómeze juhitud San Antoniol, kus olid kõige suuremad toiduvarud, puhkes mäss ja mehed otsustasid Hispaaniasse tagasi pöörduda. 28. novembril jõudis Magalhães kolme laevaga Vaiksesse ookeani ja nimetas läbitud väina, mis tänapäeval kannab Magalhãesi väina nime, Kõikide Pühakute väinaks (Estrecho de Todos Santos).

Reis üle Vaikse ookeani ja Magalhãesi hukkumine Filipiinidel muuda

 
Mälestusmärk Magalhãesile Mactani saarel

Magalhães arvas, et jõuab Vürtsisaarteni ühe kuuga, kuid kulus kolm kuud, mille jooksul ei nähtud muud maad kui mõned väikesed asustamata saared. Suurem osa meestest haigestus skorbuuti.

6. märtsil 1521 jõudis Magalhães kolme laevaga Mariaani saarteni. Pärast varude täiendamist ja konflikti kohalikega seilas ta edasi ning jõudis 16. märtsil Filipiinide Homonhoni saareni. Selleks ajaks oli laevade meeskondadest elus veel 150 meest.

Kohalike keelt mõistis ori ja tõlk Enrique Melaka. Temast sai esimene inimene, kes pärast reisi ümber maailma oma kodukanti tagasi jõudis. Edasi mindi Cebu saarele, kus õnnestus saare kuningas Humabon ja mõned tema alamad ristiusku pöörata. Kui naabersaare Mactani pealik nimega Lapu-Lapu ei lubanud end ristida, otsustas Magalhães kohalikud relvade abil alistada ja ristida. 27. aprillil toimunud lahingus said hispaanlased tulirelvadest hoolimata lüüa ja pidid põgenema. Lahingus sai surma ka Magalhães.

Reisi lõpuosa muuda

Kuna Filipiinidel saadud kaotuste tõttu ei jätkunud meeskonnaliikmeid kõikidele laevadele, otsustati teekonda kodumaale jätkata kahe laevaga. Concepción jäeti maha ja pandi põlema. 35 päeva peatuti rikkas Brunei sultanaadis. 6. novembril jõudsid laevad 115 mehega Maluku saarestikku. Neil õnnestus kaubelda Tidore sultaniga, kellelt saadi väärtuslikke vürtse. Pärast Maluku saartelt lahkumist hakkas Trinidad aga lekkima ja meeskonna katsed leket peatada luhtusid. Kuna väiksemale, Victoriale ei mahtunud kõik Trinidadi meeskonnaliikmed, siis liikus Victoria üksi Hispaania poole. Remonditud Trinidad alustas kojusõitu hiljem, kuid portugallased vallutasid laeva. Kui 6. mail möödus laev Hea Lootuse neemest, oli meeskonnal toiduks vaid vähesel määral riisi. Enne Portugali valdustesse kuuluvatele Roheneemesaartele jõudmist suri nälga 20 meremeest. Saartele jäeti maha 13 meeskonnaliiget ja nii jõudis 6. septembril 1522 ümbermaailmareisilt tagasi 18 mehega Victoria Juan Sebastián Elcano juhtimisel.[1]

Pärast reisi muuda

 
Victoria kaasaegne koopia

Kogu reis kestis veidi üle kolme aasta ning selle pikkus oli ligi 60 440 kilomeetrit.[1] Laeva lastiks oli 26 tonni vürtse (kaneeli ja nelki), mille eest saadud tulu kattis kõik ekspeditsiooni kulud ja andis ka korralikku kasumit. Trinidadi 55 meeskonnaliikmest jõudis 1525. aastal koju vaid neli meest. Portugali vangistusest osteti välja ka 13 Roheneemesaartele jäetud meremeest.[2]

Deserteerunud Esteban Gómez, kes oli San Antonio laeva kapten, vahistati pärast tagasijõudmist mais 1521. aastal, kuid vabastati pärast Victoria ja selle meeskonnaliikmete tagasijõudmist.[1]

Reisi tähtsus muuda

Magalhãesi reisil avastati Patagoonia rannik, Tulemaa, Magalhãesi väin ja Filipiinid. Kuna maakera suurimat ookeani ületades valitses peamiselt tuulevaikus või nõrk tuul, siis pandi sellele nimeks Vaikne ookean. Reis tõestas, et planeet Maa on kerakujuline ning mered moodustavad ühtse maailmamere. Samuti tekkis vajadus kuupäevaraja järele, kuna reisilt saabunud meeskond oli ühe päevaga eksinud, kuigi oldi veendunud, et logiraamatut on korralikult peetud.[3]

Mälestuse jäädvustamine muuda

Magalhãesi järgi on nimetatud ka kaks suurt korrapäratut galaktikatSuur Magalhãesi Pilv ja Väike Magalhãesi Pilv.[3]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Inglise vikipeedia andmed seisuga 19. detsember 2010.
  2. Vene vikipeedia andmed seisuga 19. detsember 2010.
  3. 3,0 3,1 Eesti Entsüklopeedia, 6. köide, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda