Magalhãesi väin

Magalhãesi väin on Tšiilile kuuluv väin Lõuna-Ameerika mandri ja Tulemaa saarte vahel, mis ühendab Atlandi ookeani Vaikse ookeaniga. See on kitsas (vähim laius on 2,2 km) ja meresõitjate jaoks kohati ohtlik veetee. Väina pikkus on 575 km, vähim sügavus 20 m.

Magalhãesi väina satelliidipilt
Magalhãesi väina kaart

Magalhãesi väin on tähtis meretee. Seda eelistatakse Tulemaast lõunas asuvale Drake'i väinale, kus sõitmist takistavad tihti tugevad tuuled ja jäämäed. Peale selle on teekond Magalhãesi väina kaudu lühem. Tänapäeval on Magalhãesi väinas sõites kohustuslik kasutada lootsi.

Magalhãesi väina avastamineRedigeeri

Enne eurooplaste tulekut elasid Magalhãesi väina kummalgi kaldal poolnomaadide eluviisiga kütid-korilased. Tulemaal elava Selknamide hõimu pärimuse järgi tulnud hõimu esiisad Tulemaale mööda kuiva maad ega pääsenud enam tagasi, kui nende läbitud org veega täitus ja väina moodustas.

Esimesed teated Magalhãesi väinast pärinevad Hispaania ümbermaailmareisilt Fernão de Magalhãesi juhtimisel. Magalhães alustas reisi 5 laevaga, millest üks oli väinani jõudmise ajaks Argentiinas hävinud. Püha Ursula mälestuspäeval 21. oktoobril 1520 jõudis ekspeditsioon väina idaotsas oleva neemeni, mille Magalhães nimetas mälestuspäeva järgi Üheteistkümne Tuhande Neitsi neemeks ja mis tänapäeval kannab selle nime lühendatud kuju Cabo Virgenes. Magalhães saatis laeva "San Antonio" väina uurima, kuid see ei tulnud tagasi. "San Antonio" meeskond tõstis kapteni Alvaro de Mesquita vastu mässu ja sõitis Estêvão Gomesi juhtimisel Hispaaniasse tagasi, kuhu jõudis 15. mail 1521.

 
Magalhãesi laeva "Victoria" koopia

Magalhães sisenes oma kolme järelejäänud laevaga väina kõigi pühakute päeval 1. novembril 1520. Kõige ees sõitis Magalhãesi enda laev "Victoria". Magalhães laskis väina kaldale heisata lipu ja kuulutas selle Hispaania kuninga omandiks. Kõik kolm laeva väljusid väinast 28. novembril 1520, jõudes Vaiksele ookeanile.

Magalhães nimetas väina Kõigi Pühakute väinaks, aga ekspeditsiooni kroonik Antonio Pigafetta nimetas seda Patagoonia väinaks. Seda nimetati ka Victoria väinaks Magalhãesi laeva järgi. Kuid juba 7 aastat hiljem, 1527 nimetati seda suure meresõitja auks Magalhãesi väinaks. See nimi väinale kinnostuski.

Pigafetta kirjeldas väina külalislahke paigana, kus leidub palju häid looduslikke sadamaid, seedripuitu, kalu ja söödavaid mereselgrootuid. Tegelikkuses väina kaldail seedreid ei kasva.

AsustusluguRedigeeri

 
Delfiinid Magalhãesi väinas
 
Parvlaev Magalhãesi väinas

23. mail 1843 otsustas Tšiili valitsus Magalhãesi väina koloniseerida, kartes, et vastasel juhul teeb seda Suurbritannia. President Manuel Bulnes korraldas selleks ekspeditsiooni ja väina põhjakalda metsapiirkonda asutati tema nime kandev Fuerte Bulnes. Kuid koht ei olnud hea ja asundus hüljati varsti. 1848 asutati 70 km kaugusele põhja poole metsade ja tasandike piirile Punta Arenas ning see asula püsib tänapäevani.

19. sajandi lõpul Tulemaa kullapalaviku ajal rajati Punta Arenase vastu üle Magalhãesi väina Porveniri küla. Samal 19. sajandi lõpul puhkes Lõuna-Ameerika lõunaosas karjakasvatusbuum. Peamiselt kasvatati lambaid. Lambavilla hinnad maailmaturul olid väga kõrged ja isegi Patagooniast eksporditi seda üle maailma.

Punta Arenas oli laevade jaoks tähtis varustuskeskus. See roll mõnevõrra vähenes 1914. aastal, mil avati Panama kanal.

Pärast Esimest Maailmasõda sattus Patagoonia majandus kriisi nii seetõttu, et lambavilla hinnad maailmaturul langesid, kui konkurentsi tõttu Uus-Meremaa lambakasvatajatega. 1950. aastatel hakati piirkonnas naftat puurima ja karjakasvatus lakkas lõplikult olemast piirkonna majanduse alustala.

Diplomaatilises kirjas suurtele mereriikidele lubas Tšiili juba 1873. aastal kõigile vaba läbipääsu Magalhãesi väinast.

1881 sõlmisid Tšiili ja Argentiina piirilepingu. Sellega Argentiina sisuliselt tunnistas, et Magalhãesi väin kuulub Tšiilile. Seni oli Argentiina pidanud enda omaks kas kogu kanalit või vähemalt selle põhjapoolset kolmandikku. 1984 sõlmisid Tšiili ja Argentiina rahu ja sõpruse lepingu. Sellega lahendasid nad omavahelised konfliktid ja Argentiina tunnistas Magalhãesi väina kuulumist Tšiilile ka ametlikult.

Magalhãesi väin tänapäevalRedigeeri

 
"Ronald Reagan" Magalhãesi väinas

Magalhãesi väina ümbruse kohanimed pärinevad mitmest keelest. Paljud tulevad hispaania ja inglise keelest, aga hulk nimesid pärineb selknami keelest, ehkki need on tavaliselt hispaaniapärastatud.

Kõige suurem asula Magalhãesi väina kaldal on Punta Arenas, kus elab 2012. aasta seisuga 128 tuhat inimest. Punta Arenas on maailma lõunapoolseim linn, kus elab üle 100 tuhande inimese. See on Tšiili lõunapoolseima piirkonna Magalhãesi ja Tšiili Antarktika piirkonna keskus.

Ka Porvenir on kasvanud üle 5000 elanikuga linnaks. See on suurim asula väina Tulemaa-poolsel rannikul.

Tänapäeval on Magalhãesi väin muu hulgas turismisihtkoht ja väina korraldatakse ristlusreise.

1976 saj ameerika avamereujuja Lynn Cox esimeseks, kes ujus üle Magalhãesi väina.

"Ronald Reagan" on esimene tuumajõul liikuv lennukikandja, mis läbis Magalhãesi väina.