Tulemaa
 |
See artikkel räägib saarest; nime teiste tähenduste kohta vaata artiklit Tulemaa (täpsustus). |
Tulemaa ehk Tulemaa saar ehk Isla Grande (eesti keeles nimetatud ka Grande; hispaania Isla Grande de Tierra del Fuego 'Tulemaa Suur Saar', Tierra del Fuego 'Tulemaa') on saar Lõuna-Ameerika mandri lõunatipust lõunas, Tulemaa saarestiku peasaar.
| Tulemaa | |
|---|---|
 Tulemaa (roheline) | |
| Koordinaadid | 54° 10′ S, 68° 30′ W |
| Pindala | 47 992 km² |
| Kõrgeim koht |
Darwini mägi (2488 m) |
  | |
Saar külgneb edelas ja lõunas Beagle'i väinaga, mille taga on väiksemad saared, kagus Scotia merega, idas Le Maire'i väinaga, mille taga on Estadose saar, kirdes Atlandi ookeaniga ja põhjas Magalhãesi väinaga, mille taha jääb Lõuna-Ameerika manner.
Saare põhjatipp Punta Delgada asub Tšiili territooriumil ligikaudu 52. lõunalaiusel (geograafilised koordinaadid 52° 27' 04" S, 69° 32' 08" E).
Saare pindala on 48 700, teistel andmetel 47 992 km². Ta on maailma saarte seas pindalalt 29. kohal. Seal elab 133 902 inimest.
Tulemaa on jagatud Tšiili Tulemaa provintsi ja Tšiili Antarktika provintsi (lääneosa) ja Argentina Tulemaa provintsi (idaosa) vahel. Mõlemad Tšiili provintsid kuuluvad Magalhãesi ja Tšiili Antarktika piirkonda.
Tulemaal asub maailma lõunapoolseim linn Ushuaia (elanike arv 74 752), mis on saare Argentina-osa keskus. Saare Tšiili-osa keskus on Porvenir (elanike arv 4807).
17. detsembril 1949 registreeriti saarel maavärin magnituudiga 7,8.
LoodusRedigeeri
RannikRedigeeri
Põhja- ja läänerannad, kus Andid piirnevad merega, on kõrged ja ebatasased. Seal on mõned fjordid.
Põhja- ning idarannad on lauged. Seal paikneb ka peaaegu ringikujuline San Sebastiáni laht.
PinnamoodRedigeeri
Tulemaa saar koosneb kahest hästi eristuvast osast. Põhjapoolsed kaks kolmandikku koosnevad platoodest ja lainelistest tasandikest.
Lõunaosa on mägine. Mäed koosnevad Andide harudest (Tulemaa Andid, Darwini mäed). Mägede kõrgus ulatub 2469 meetrini (Cerro Yogan). Teistel andmetel on kõrgeimaks tipuks Darwini mägi (2488 m).
Saare lõunaosas on mäed (Darwini mäed)
KliimaRedigeeri
Kliima on jahe, edelaosas ka niiske.
VeestikRedigeeri
Mäeorgude põhjas on ilusad järved (näiteks Fagnano järv ehk Cami järv) või turbarabad või kõige kõrgematel ja varjulisematel nõlvadel liustikud.
Saarel on arvukalt jõgesid, mis saavad alguse mägedest. Enamik neist suubub Río Grande jõkke, mkis omakorda suubub Argentina merre.
TaimedRedigeeri
Mägedes on leht- ja okasmetsad, põhja pool rohtlad.
AjaluguRedigeeri
EsiajaluguRedigeeri
Esimesed asukad (kütid-korilased) jõudsid Tulemaale maasilla kaudu rohkem kui 10 000 aastat tagasi. Teise sisserännulainega saabusid meritsi saarelt saarele rändavad vesinomaadid Patagoonia lääneranniku lähedastelt saartelt.
AvastamisluguRedigeeri
Saare avastas eurooplastele Hispaania ekspeditsioon Fernão de Magalhãesi juhtimisel umbes 21. augustil 1520. Saar arvatakse olevat nime saanud arvukate lõkete järgi, mida meremehed laevadelt üllatusega silmasid. Nendega kaitsesid end külma eest põliselanikud onad ja jaganid, kes vaatamata karmile kliimale rõivaid peaaegu ei kandnud. Sooja said nad ainult tulest, kusjuures nende kehatemperatuur oli ainevahetuse iseärasuste tõttu kraadi võrra meie omast kõrgem. Lõkked olid neil ka kääbus-lõunapöögist kanuudes, millega nad kalastasid ning küttisid mereimetajaid. 1. novembril 1520 sisenes Magalhãesi ekspeditsioon väina, mille nad nimetasid Kõikide Pühakute väinaks ning mis praegu kannab Magalhãesi väina nime, ning tutvusid saare põhjakaldaga, mille nad arvasid olevat tundmatu lõunamandri (Terra australis incognita) põhjapiirkonna. Väina läbimine võttis aega 19 päeva.
Umbes 1555 kavatses hispaanlane Juan de Alderete Tulemaa vallutada, kuid nagu ka Pedro Sarmiento de Gamboa, pidi ta karmi kliima tõttu oma plaanist loobuma (külalislahked tulemaalased ei olnud eriliseks takistuseks).
17. sajandi alguses avastas hispaanlane Francisco de Hoces, et Tulemaa moodustab saarestiku. Seda kinnitasid hollandlased Cornelius Schouten ja Isaac Le Maire.
