Nikopoli lahing
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2022) |
Artiklis puuduvad viited. (Mai 2022) |
Nikopoli lahing toimus 25. septembril 1396 ning lõppes Ungari, Horvaatia, Bulgaaria, Valahhia, Prantsuse, Burgundia, Saksa ja erinevate vägede (mida abistas Veneetsia merevägi) liitunud ristisõdijate armee purustamisega Osmanite väe poolt, kes piiras Doonau-äärset Nikopoli kindlust ja viis Teise Bulgaaria tsaaririigi lõpule. Seda nimetatakse sageli Nikopoli ristisõjaks kuna see oli koos Varna ristisõjaga (1443–1444) üks viimaseid suuremahulisi keskaja ristisõdasid.
| Nikopoli lahing | |||
|---|---|---|---|
|
Osa Osmanite sõjad Euroopas ja ristisõjad | |||
 Jean Colombei miniatuur (u. 1475) | |||
| Toimumisaeg | 25. september 1396 | ||
| Toimumiskoht |
Nikopol, Osmanite riik 43° 42′ 21″ N, 24° 53′ 45″ E | ||
| Tulemus | Osmanite võit | ||
| Osalised | |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
  | |||
Taust muuda
14. sajandil toimus palju väiksemaid ristisõdasid, mille võtsid ette üksikud kuningad või rüütlid. Viimati toimus ebaõnnestunud ristisõda 1390. aastal Tuneesia vastu ja Põhja-Euroopas jätkus sõjategevus Läänemere rannikul. Pärast Kosovo lahingut 1389. aastal olid Osmanid vallutanud suurema osa Balkanist ja kahandanud Bütsantsi vahetult Konstantinoopolit ümbritsevale alale, mida nad blokeerisid alates 1394. aastast nad blokeerisid alates 1394. aastast.
1393. aastal kaotas Bulgaaria tsaar Ivan Šišman Nikopoli — oma ajutise pealinna — Osmanitele, samas tema vend Ivan Stratsimir hoidis endiselt Vidinit, kuid oli alandatud Osmanite vasalliks. Bulgaaria bojaaride, despootide ja teiste sõltumatute Balkani valitsejate silmis oli ristisõda suurepärane võimalus Osmanite vallutuskurss ümber pöörata ja Balkan islami võimu alt tagasi võtta. Lisaks oli islami ja kristluse vaheline rindejoon liikunud aeglaselt Ungari kuningriigi suunas. Ungari kuningriik oli nüüd kahe religiooni vaheline piir Ida-Euroopas ja ungarlasi ähvardas rünnak. Veneetsia vabariik kartis, et Osmanite kontroll Balkani poolsaare üle, mis hõlmas Veneetsia territooriume, nagu Morea ja Dalmaatsia osad, vähendab nende mõju Aadria, Joonia ja Egeuse merel. Genova vabariik seevastu kartis, et kui Osmanid saavad Doonau jõe ja Türgi väinade üle kontrolli, saavad nad lõpuks monopoli Euroopa ja Musta mere vaheliste kaubateede üle, kus genovalastel oli palju olulisi kolooniaid nagu Kaffa, Sinop ja Amasra. Genualastele kuulus ka Galata tsitadell Konstantinoopoli Kuldsarve lahe põhjaosas, mida Bayezid oli 1395. aastal piiranud.
1394. aastal kuulutas paavst Bonifatius IX välja uue ristisõja türklaste vastu, kuigi Suur skisma oli jaotanud paavstluse kaheks, konkureerivad paavstid Avignonis ja Roomas, ning ajad, mil paavstil oli volitus kuulutada välja ristisõda, olid ammu möödas.
Kaks otsustavat tegurit viimase ristisõja kujunemisel olid käimasolev Saja-aastane sõda Richard II Inglismaa ja Charles VI Prantsusmaa vahel ning Burgundia hertsogi Philippe II toetus. 1389. aastal peatus sõda ühe perioodilise vaherahuga. Veelgi enam, 1395. aasta märtsis tegi Richard II rahu huvides abieluettepaneku enda ja Charles VI tütre Isabella vahel ning kaks kuningat kohtusid 1396. aasta oktoobris Calais' piiril, et leppida kokku liidus ja Leulinghemi vaherahu pikendamises. Elulise tähtsusega oli ka Prantsuse võimsaimate aadlike seas asuva Burgundia toetus. 1391. aastal saatis Burgundia, püüdes otsustada, kas saata ristisõda Preisimaale või Ungarisse, oma saadiku Guy de La Trémoille'i Veneetsiasse ja Ungarisse olukorda hindama. Algselt nägi Burgundia ette ristisõda, mida juhiksid tema ise ning Orléansi ja Lancasteri hertsogid, kuigi kumbki neist ei ühinenud võimaliku ristisõjaga. Oli väga ebatõenäoline, et kaitset türklaste vastu peeti ristisõja eriti oluliseks eesmärgiks. Burgundia huvi ristisõja sponsorluse vastu seisnes enda ja oma koja prestiiži ja võimu suurendamises ning ajaloolane Barbara Tuchman märgib, et "kuna ta oli eneseupitamise vürst, sai domineerivaks teemaks külluslik väljanägemine; plaanid, logistika, luureandmed vaenlase kohta olid teisel kohal, kui üldse". 1394. aastal võttis Burgundia Flandriast 120 000 livri, millest piisas ristisõja ettevalmistuste alustamiseks, ja 1395. aasta jaanuaris saatis Ungari kuningale Sigismundile sõna, et Prantsusmaa kuningale esitatud ametlik taotlus võetakse vastu.
Augustis saabus Sigismundi neljast rüütlist ja ühest piiskopist koosnev delegatsioon Pariisi õukonda, et maalida kirjeldus, kuidas "40 000" türklast rüüstasid ja ohustavad kristlikke maid ning palusid Ungari Sigismundi nimel abi. Charles VI, olles saavutanud oma tütre abiellumisega rahu Inglismaaga, suutis vastata, et tema kohustus on kaitsta kristlust ja karistada sultan Bayezidi. Prantsuse aadel reageeris deklaratsioonile entusiastlikult; Prantsusmaa konnetaabel Philippe d'Artois (1358-1397) ja Prantsusmaa marssal Jean Le Maingre kuulutasid ristisõjas osalemise iga "vapra mehe" kohuseks.
Jõudude tugevus muuda
Võitlejate arv on ajaloolistes aruannetes tugevalt vaidlustatud. Ajaloolane Tuchman märgib: "kroonikate kirjutajad sobitasid tavaliselt numbreid sündmuse vapustusega", ja Nikopoli lahingut peeti nii oluliseks, et keskaegsete kroonikute sõnul ulatus võitlejate arv 400 000-ni, kusjuures kumbki pool väitis, et vaenlane ületas neid kaks ühe vastu, mis pakkus ristisõdijatele kaotuse puhul lohutust ja türklastele suurendas nende võidu au. Tuchman lükkab ümber sageli esitatud arvu 100 000 ristisõdijat, märkides, et 100 000 mehel oleks Raudvärava kaudu Doonau ületamiseks kulunud kuu aega, samas kui ristisõdijatel kulus kaheksa päeva.
Lähima aruande esmasele isikule tegi Baieri aadliku sakslasest järgija Johann Schiltberger, kes oli 16-aastaselt lahingu tunnistajaks ning vangistati ja orjastati türklaste poolt 30 aastaks enne koju naasmist ja kes kirjutas sel ajal lahingust narratiivi, milles hindas ristisõdijate tugevust viimases lahingus 17 000-le, kuigi ta hindas ka Türgi vägede suuruseks üle 200 000. 19. sajandi Saksa ajaloolased, püüdes hinnata mõlema poole võitlejate arvu, jõudsid umbes 7500–15 000 kristlase ja umbes 12 000–20 000 türklaseni, märkides samas, et logistika seisukohalt oleks Nikopoli ümbruse maapiirkondadel olnud võimatu varustada tuhandeid mehi ja hobuseid toidu ja söödaga. (Keskaegsed armeed hankisid varusid, võttes neid marsi ajal ümbruskonnast, mitte aga kasutades tänapäevaste armeede varustusliine.)
Ristisõdijate vägede koosseis muuda
Prantsusmaalt liitus väidetavalt umbes 5000 rüütlit ja mõisnikku ning nendega oli kaasas 6000 vibulaskjat ja jalaväelast, kes valiti parimatest vabatahtlike ja palgasõdurite kompaniidest; kokku umbes 11 000 meest. Tähtsuselt järgmised olid Rhodose saare hospitaliidid, kes olid kristluse lipukandjad Levandis alates Konstantinoopoli ja Küprose allakäigust. Veneetsia varustas tegevuse toetamiseks mereväe laevastikuga, samas kui Ungari saadikud julgustasid Saksa vürste Reinimaalt, Baierist, Saksimaalt ja keisririigi teistest osadest ühinema. Prantsuse heeroldid kuulutasid ristisõda Poolas, Čechys, Navarras ja Hispaanias, millega liitusid üksikisikud.
Itaalia linnriigid olid liiga palju hõivatud oma tavapärasest vägivaldsest rivaalitsemisest, et osaleda, ning laialdaselt kajastatud ja tunnustatud inglaste osalemist ei toimunud kunagi. Aruanne 3000 Inglismaa rüütli kohta pärineb kaasaegselt Antonio Fiorentinolt ning ajaloolane Aziz Suryal Atiya ja teised teda järginud võtsid seda faktina. Tuhat rüütlit oleks tegelikult moodustanud "4-6000 meest ja vähemalt kaks korda rohkem hobuseid", kui arvestada jalaväelasi ja muid abilisi. Siiski puuduvad andmed selle kohta, et Inglismaal on tehtud rahalisi korraldusi vägede saatmiseks välismaale, ja ka kuningliku ettevalmistuse kohta, mis on vajalik sellise väe organiseerimiseks ja lähetamiseks. Teated Henry Bolingbroke'i või mõne muu "Lancasteri hertsogi poja" kohta, kes juhib Inglise väekontingenti, peavad olema valed, kuna Henry ja iga teise sellise poja, aga ka peaaegu kõigi teiste oluliste riigi aadlike kohalolek on registreeritud kuninga pulmas viis kuud pärast ristisõtta lahkumist. Atiya arvas ka, et püha Jüri kutsumine sõjahüüdena Nikopolis tähistas Inglise sõdurite kohalolekut, kelle jaoks Jüri oli kaitsepühak; kuid seda mainiv Jean Froissart väidab, et hüüdjaks oli Prantsuse rüütel Philippe d'Eu. Lisaks ei kogutud Inglismaal lunaraha vangide eest maksmiseks, nagu seda tehti kõigis teistes riikides, kes olid mehed lahingusse saatnud. Juhusliku mainimise kaasaegsetes jutustustes "inglaste" kohalolekust võib omistada hospitaliitide Inglise langue alamrühmale, kes oma ristiretke kaaslastega pärast Rhodose saarelt lahkumist (kus hospitaliidid tol ajal asusid) ühinesid ja Doonaud pidi üles purjetasid. Inglaste puudumise võimalike põhjuste hulka kuuluvad kasvavad pinged kuninga ja Gloucesteri hertsogi vahel, mis võis neid kahte veenda, et neil oleks kõige parem hoida oma toetajad lähedal, ning antipaatia, mille põhjustas inglaste ja prantslaste vaheline pikk sõda, mille tulemusel keeldusid inglased kaalumast end prantslaste juhitava ristisõja alla seadmast, hoolimata hiljuti sõlmitud rahust.
Sellegipoolest korratakse jätkuvalt ilmselgelt ülepaisutatud arve. Nende hulgas on 6000 – 12 000 ungarlast, ligikaudu 11 000 Prantsuse, Inglise ja Burgundia sõdurit, ligikaudu 12 000 Valahhia vürsti Mircea cel Batrani (Mircea Vanema) juhitud valahhi, ligikaudu 6000 sakslast ning ligi 15 000 hollandlast, tšehhi, hispaanlast, itaallast, poolakat, bulgaarlast, šotlast ja rootslast maismaal, Veneetsia, Genova ja johanniitide rüütlite mereväe toel. Nende tulemuseks on kokku umbes 47 000 – 49 000; võib-olla kuni 120 000 või 130 000 vastavalt arvukatele allikatele, sealhulgas Osmanite ajaloolane Şükrullah, kes 1460. aastatel andis oma teoses Behçetu't-Tevârih ristisõdijate armee suuruseks 130 000.
Osmanite vägede koosseis muuda
Osmanite vägede tugevuseks hinnatakse samuti 15 000 – 20 000; aga ülespuhutud arvud on ka siin tavalised. Arvukate allikate hinnangul ulatub armee suurus kuni 60 000-ni, sealhulgas 1460. aastatel kirjutav Osmanite ajaloolane Şükrullah, kes annab oma teoses Behçetu't-Tevârih Osmanite armee arvuks 60 000; vaheldumisi kirjeldatakse umbes poolt ristisõdijate armeest. Osmanite vägedesse kuulus ka 1500 Serbia raskeratsaväe rüütlit vürst Stefan Lazarevići juhtimisel, kes oli 1389. aasta Kosovo lahingust saati sultan Bayezidi õemees ja vasall.
Teekond muuda
Kui Burgundia hertsog Philippe oli algselt plaaninud juhtida ristisõda koos John of Gaunti ja Louis d'Orléansiga, siis kõik kolm tõmbusid tagasi, väites, et rahuläbirääkimised Inglismaaga nõuavad nende kohalolekut, kuigi võib-olla ka seetõttu, et keegi ei julgenud trooni lähedusest lahkuda, kui nende peamised rivaalid sinna jäid. Burgundia säilitas aga kontrolli tema rahastatava ettevõtmise üle, nimetades 24-aastase Neversi krahvi Jeani, hertsogi vanima poja nominaalseks juhiks. Burgundia, olles ehk aru saanud, et tema pojal, aga ka konnetaabel d'Eu'l ja marssal Boucicaut'l, kes mõlemad olid alla 35-aastased, puudusid vajalikud kogemused, kutsus Enguerrand VII de Coucy, riigi kogenuima sõdalase ja riigimehe, ning veenis ta olema ristisõja ajal Nevers'i "peanõunik". Ristisõdijate juhtimisstruktuuri ebaselgus osutub lõpptulemuses otsustavaks. Kui Nevers'ile anti pikk loend "nõuandjatest" ja veel üks loend silmapaistvatest Prantsuse isandatest ristisõjas, kellega Nevers sai nõu pidada, "kui see talle hea tundus", komando ühtsuse kontseptsiooni keskaegsed sõdalased veel omaks ei võtnud. Ristisõja distsipliinireeglid määrati sõjanõukogul 28. märtsil 1396, mis sisaldas lõppsätet, "punkt, et [lahingus] krahv ja tema kompanii nõuavad avante garde," mis paljastab, et rüütlikoodeks nõudis rüütlitelt jätkuvalt, et nad tõestaksid oma vaprust rünnaku juhtimisega.
Budasse muuda
Ristisõda algas Dijonist 30. aprillil 1396, suundudes Strasbourgi kaudu üle Baieri Doonau ülemjooksule, kust nad kasutasid jõetransporti, et ühineda Sigismundiga Budas. Sealt edasi olid ristisõdijate eesmärgid, kuigi planeerimise detailid puudusid, türklaste väljasaatmine Balkanilt ja seejärel Konstantinoopolile appi minemine, Dardanellide ületamine ning läbi Türgi ja Süüria marssimine, et vabastada Palestiina ja Püha Haud, enne triumfiga meritsi Euroopasse naasmist. Lepiti kokku, et Veneetsia laevastik blokeerib türklased Marmara merel ja veneetslased sõidavad Doonaud pidi üles, et kohtuda juulis Valahhias ristisõdijatega.
Coucy ei olnud reisi ajal ristisõdijatega, kuna ta oli diplomaatilisel missioonil Milano hertsogi Gian Galeazzo Visconti juures. Gian Galeazzo oli raevunud Prantsuse poliitilise manöövri peale, mis eemaldas Genova tema mõju alt, ning püüdis peatada Genova suveräänsuse üleandmist Prantsusmaale ja Coucy saadeti teda hoiatama, et Prantsusmaa peab edasist sekkumist vaenulikuks teoks. Tüli oli rohkem kui poliitiline. Orléansi hertsogi naine ja Gian Galeazzo armastatud tütar Valentina Visconti oli kuninganna Isabeau mahhinatsioonide tõttu ristisõdalaste lahkumisega samal kuul Pariisist pagendatud. Milano hertsog ähvardas saata rüütlid oma tütre au kaitsma, kuid Nikopoli katastroofi järel oli levinud arvamus, et ta oli edastanud Bayezid I-le luureandmeid ristisõdijate vägede liikumise kohta. Selle kohta puuduvad kindlad tõendid ja on tõenäoline, et Gian Galeazzo sai pärast juhtunut patuoinas senise vaenu tõttu Prantsusmaaga, kuigi jääb võimalus, et Milano hertsog, kes mõrvas omaenda onu, et tagada oma võimu, reetis tegelikult ristisõdijad. Coucy, tema diplomaatiline esindus koos Henri de Bari ja nende järgijatega lahkus Milanost Veneetsiasse, kust ta rekvireeris 17. mail laeva, mis viis ta üle Aadria mere, maabus 30. mail Horvaatia Senji sadamas, enne kui suundus maismaad pidi kohtumispaika Budas. Horvaatia väed eesotsas ban Miklós II Garaiga liikusid juunis pärast Horvaatia parlamendi istungit rannikulinnast Ninist Budasse ja ühinesid Sigismundi juhitud kuningliku Ungari armeega.
Coucy saabus palju enne Neversi, kes oli peatunud Doonau ülemjooksul Saksa vürstide vastuvõttudeks ja pidustusteks. Nevers saabus Viini alles 24. juunil, terve kuu pärast d'Eu ja Boucicaut' juhitud ristisõdijate eelväge. Doonaud pidi saadeti alla 70 Veneetsia alusest koosnev laevastik, mis oli koormatud varustusega, samas kui Nevers nautis veelgi oma õemehe Leopold IV von Habsburgi pidusid. Seejärel küsis Nevers oma õemehelt 100 000 tukati suurust laenu, mille korraldamine võttis aega, ja jõudis lõpuks juulis Budasse.
Budast Nikopoli muuda
Kui juhid olid saabunud, tuli strateegia kooskõlastada hospitaliitide meistri Philibert de Naillaci ja Veneetsia laevastiku esindajatega. 44 Veneetsia laeva olid toonud hospitaliidid Rhodose saarelt läbi Egeuse mere Marmara merre ning mõned jätkasid lahingusse astumata Musta mere ja Doonau jõe suunas. Asjaolu, et türklased, kellel oli madalam mereväe kohalolek, ei esitanud veneetslastele väljakutset merel kontrolli saamiseks, peetakse tõendiks, et Bayezid ja suurem osa tema vägedest olid juba Euroopa poolel.
Sõjanõukogu Budas oli kohe ägeda vaidluse foorum. Eelmisel aastal oli Bayezid teatanud, et ründab Ungarit maiks, kuid juuli lõpuks ei olnud ta välja ilmunud. Dardanellideni välja saadetud Ungari skaudid ei leidnud temast ühtegi jälge, mistõttu prantslased kuulutasid, et ta on argpüks. Ungari Sigismund kinnitas ristisõdijatele, et Bayezid tuleb, ja soovitas, et oleks targem lasta türklastel teha pikk marss enda juurde, mitte teha sama pikk marss nende leidmiseks. Prantslased ja nende liitlased lükkasid selle strateegia tagasi. Coucy, kes tegutses eestkõnelejana, ütles: "Kuigi sultani hooplemine on vale, ei tohiks see takistada meid tegemast relvategusid ja jälitamast oma vaenlasi, sest see on eesmärk, mille pärast me tulime". Sigismundil ei jäänud muud üle, kui nõustuda, kuigi kroonikud kirjutavad ka, et Coucy kõne tekitas d'Eus kadedust, kes arvas, et Prantsusmaa konnetaabli ametikoha tõttu oleks tal pidanud olema eestkõneleja au.
Ristisõdijad hakkasid Doonau vasakut kallast pidi alla marssima, kuigi osa Ungari armeest kaldus põhja poole, et koguda kokku Transilvaania ja Mircea Vanema juhitud Valahhia väed. Ülejäänud ungarlased asusid ristisõdijate kolonni järelväkke. Kui ristisõdijad liikusid moslemite valduses olevale territooriumile, kasvas väidetavalt elanikkonna rüüstamine ja väärkohtlemine. Kui ristisõdijate kohta teatati, et nad osalesid Saksamaad läbides perioodiliselt rüüstamistes ja vägistamistes, siis prantslaste distsiplineerimatus jõudis väidetavalt uutesse kõrgustesse, kui nad sisenesid "skismaatilistele" maadele. Kroonikad rääkisid kõnekalt ka ristisõdijate ebamoraalsusest ja jumalateotusest, kirjutades üksikasjalikke lugusid joodikutest rüütlitest, kes vedelesid päevade kaupa prostituutide juures, vaatamata sellele, et nad kirjutasid parimal juhul kuuldud lugudest. Tuchman hoiatab, et sellised kroonikud olid osa kaasaegsest kalduvusest süüdistada ristisõja lüüasaamises ristisõdijate ebamoraalsust ja et selliseid väiteid on võimatu kontrollida.
Orşovas, kus Doonau Raudvärava kuristikus kitseneb, liikus kolonn pontoonide ja paatidega kaheksa päeva jooksul jõe paremkaldale. Nende esimene sihtmärk oli Vidin, varem Lääne-Bulgaaria pealinn ja seejärel Türgi kontrolli all. Vidini valitseja Ivan Sratsimir, kes ei tahtnud võidelda oma Türgi vallutajate eest ülekaaluka ristisõdijate jõuga, alistus kohe. Ainus verevalamine oli kaitsva garnisoni Türgi ohvitseride hukkamine, kuigi see juhtum veenis prantslasi veelgi, et türklased ei suuda ristisõdijatele lahinguväljal väljakutseid esitada.
Järgmine sihtmärk oli Orjahovo (Rachowa), tugev kindlus 121 km kaugusel Vidinist. Olles pettunud võimaluse puudumisest näidata oma vaprust relvategudega, sooritasid prantslased öösel marsi, et jõuda enne liitlasi linnusesse, saabudes hommikul just siis, kui Türgi väed olid väljunud, et hävitada sild, mis ületas vallikraavi. Ägedas võitluses kindlustasid prantslased silla, kuid ei suutnud edasi tungida enne, kui Sigismund saabus. Väed ühinesid ja jõudsid müürideni enne, kui öö sundis võitlejaid taganema. Järgmisel hommikul nõustusid Orjahovo elanikud Sigismundile alistuma kindlustundega, et nende elu ja vara säästetakse. Prantslased rikkusid kohe Sigismundi kokkulepet, rüüstasid ja mõrvasid linna pärast väravate avamist ning väitsid hiljem, et vallutasid linna, kuna nende relvamehed olid eelmisel õhtul müüride otsas. Tuhat elanikku, nii türklast kui bulgaarlast, võeti pantvangi ja linn pandi põlema. Ungarlased võtsid prantslaste tegu oma kuninga ränga solvamisena, prantslased aga süüdistasid ungarlasi neilt võitluses võidu au röövimises.
Jättes Orjahovosse garnisoni, jätkasid ristisõdijad Nikopoli suunas, rünnates teel ühte või kahte kindlust või asulat, kuid möödudes ühest tsitadelist, kust käskjalad põgenesid, et Bayezidile kristlikust armeest teatada. 12. septembril sattus ristisõdijate vaatevälja Nikopoli kindlus paekivist kaljul.
Nikopoli piiramine muuda
Looduslikul kaitsepositsioonil asuv Nikopol oli peamine kindlus, mis kontrollis Doonau alamjooksu ja ühendusliine sisemaale. Kalju ja jõe vahel kulges väike tee, samas kui kindlus kujutas endast tegelikult kahte müüriga ümbritsetud linna, millest suurem asus kaljul ja väiksem allpool. Tugevdatud müüridest kaugemal sisemaal kaldus kalju järsult alla tasandikule. Hästikaitstud ja hästivarustatud Nikopoli Türgi kuberner Doğan Bey oli kindel, et Bayezid peab linnale appi tulema, ja oli valmis taluma pikka piiramist.
Ristisõdijad ei olnud piiramismasinaid endaga kaasa võtnud, kuid Boucicaut väitis optimistlikult, et redeleid on lihtne valmistada ja need on julgete meeste kasutuses rohkem väärt kui katapuldid. Piiramisrelvade puudumine, järsk nõlv kuni müürideni ja tohutud kindlustused tegid aga linnuse jõuga vallutamise võimatuks. Ristisõdijad rajasid linna ümber positsioonid väljapääsude blokeerimiseks ja asusid jõelt laevastikublokaadiga piirama, et kaitsjad näljutada. Sellegipoolest olid nad veendunud, et kindluse piiramine oleks pelgalt eelmäng suurele sööstule Konstantinoopoli vabastamisel, ega uskunud, et Bayezid I saabub nii kiiresti, et anda neile tõeline lahing.
Möödus kaks nädalat, kui tüdinud ristisõdijad lõbustasid end pidusöökide, mängude ja vaenlase võitlusvõime solvamisega. Kas joobe või ettevaatamatuse tõttu ei pannud ristisõdijad vahimehi kohale, kuigi laagritest eemale sõitnud moonaotsijad andsid teada türklaste lähenemisest. Bayezid oli sel ajal juba läbi Adrianoopoli ja oli sundmarsil Šipka kuru kaudu Tirnovosse. Tema liitlane Serbia Stefan Lazarević ühines temaga teel. Sigismund oli saatnud 500 ratsanikku Tirnovo ümbrusesse 110 km lõuna pool jõuliselt luuret tegema ja nad tõid tagasi teate, et türklased on tõesti tulemas. Sõna jõudis ka ümberpiiratud Nikopoli elanikeni, kes puhusid sarve ja rõõmustasid. Boucicaut väitis, et nende tähistamise müra oli pettus, kuna ta uskus, et sultan ei ründa kunagi; lisaks ähvardas ta kõrvad maha lõigata kõigil, kes arutlevad kuulujuttude üle, et türklaste lähenemine kahjustab ristisõdijate moraali.
Üks väheseid, kes olukorra uurimisega mures oli, oli de Coucy, kes viis 500 rüütlist ja 500 ratsavibulaskjast koosneva rühma lõuna poole. Saades teada, et suur türklaste rühm lähenes lähedalasuva kuru kaudu, eraldas ta 200 ratsanikku, et teha pettetaganemine, viies jälitavad türklased varitsusse, kus tema ülejäänud varjatult oodanud mehed ründasid nende tagalat. De Coucy mehed tapsid nii palju, kui suutsid, ja naasid laagrisse, kus tema tegevus raputas laagri letargiast ja äratas teiste ristisõdijate imetlust. Tuchman väidab, et see suurendas ka prantslaste liigset enesekindlust ja tekitas taas d'Eus kadedust, kes süüdistas Coucyd hoolimatusest armeega riskimises ning katses röövida Neversilt au ja autoriteeti.
Sigismund kutsus 24. kuupäeval kokku sõjanõukogu, kus tema ja Valahhia Mircea pakkusid välja lahinguplaani, mille kohaselt saadetakse türklaste vastu võitlemise kogemusega Valahhia jalaväelased esimese rünnakuga kohtuma Türgi eesväega; see oli tavaliselt halvasti relvastatud miilits, mida tavaliselt kasutati röövimiseks, kuid mida kasutati lahingutes vastaste väsitamiseks, enne kui nad kohtusid parema kvaliteediga Türgi vägedega. Sigismund väitis, et see eelvägi pole rüütlite tähelepanu väärt. Sigismund tegi ettepaneku, et kui esimese kokkupõrke šokk oli möödas, moodustaksid prantslased sissetormamiseks rindejoone, samas kui ungarlased ja teised liitlased järgivad rünnakut ja hoiavad sipahid (Türgi raskeratsavägi) eemal ristisõdijate tiibadest. D'Eu mõistis selle ettepaneku hukka kui rüütlite alandamise, kes on sunnitud talupoegadest jalameestele lahingusse järgnema. Väidetavalt väitis ta: "tahapoole asumine tähendab meie teotamist ja kõigi põlguse paljastamist" ning teatas, et pretendeerib konnetaablina esikohale ja kõik, kes on tema ees, solvavad teda surmavalt. Selles toetas teda Boucicaut; Nevers, keda rahustas nooremate Prantsuse isandate eneseusaldus, oli kergesti ümber veendud.
Kui prantslased asusid rünnakule, lahkus Sigismund oma vägede jaoks lahinguplaani koostama. Ilmselt mõne tunni jooksul saatis ta laagrile teate, et Bayezid on vaid kuue tunni kaugusel. Ristisõdijad, kes olid õhtusöögi ajal purjus, reageerisid segaduses; mõned keeldusid teadet uskumast, mõned sattusid paanikasse ja mõned valmistusid kiiruga lahinguks. Sel hetkel tapeti Rachowast võetud vangid, väidetavalt tagavaravalvurite puudumise tõttu. Isegi Euroopa kroonikud nimetasid seda hiljem "barbaarsuseks".
Lahing muuda
_plan.png)
25. septembri koidikul hakkasid võitlejad organiseeruma oma juhtide lippude all. Siinkohal saatis Sigismund oma suurmarssali Neversile teatama, et tema luurajad olid Türgi eelväge märganud, ja palus pealetungi kahe tunni võrra edasi lükata, kuni tema luurajad oleksid naasnud vaenlase arvu ja paigutuse kohta. Nevers kutsus kiiruga kokku nõuandjate nõukogu, kus Coucy ja Jean de Vienne, Prantsusmaa admiral ja vanim Prantsuse rüütel ristisõjas, soovitasid alluda Ungari kuninga soovidele, mis tundusid neile targad. Seepeale teatas d'Eu, et Sigismund soovib lihtsalt lahingute autasusid endale koguda, ja teatas oma valmisolekust rünnakut juhtida. Coucy, kes kuulutas d'Eu sõnad "eelduseks", palus Vienne'i nõu, kes märkis: "Kui tõde ja mõistust ei saa kuulda, peab valitsema eeldus". Vienne kommenteeris, et kui d'Eu soovib edasi liikuda, peab armee järgima, kuid targem oleks edasi liikuda üheskoos ungarlaste ja teiste liitlastega. D'Eu keeldus igasugusest ootamisest ja nõukogu sattus ägedasse vaidlusse, kusjuures nooremad kullid süüdistasid, et vanemad rüütlid ei olnud ettevaatlikud, vaid kartlikud. Vaidlus näis olevat lahendatud, kui d'Eu otsustas edasi liikuda.
D'Eu võttis kontrolli Prantsuse rüütlite eelväe üle, samas kui Nevers ja Coucy juhtisid põhikoosseisu. Prantsuse rüütlid, keda saatsid ratsaamburid, ratsutasid seljaga Nikopoli poole olles vastu türklastele, kes laskusid lõunapoolsetelt küngastelt. Hospitaliitidest rüütlid, sakslased ja teised liitlased jäid Sigismundi juhitud Ungari vägede juurde. Järgnevaid sündmusi varjutavad vastuolulised aruanded. Tuchman märgib: "Erinevate versioonide hulgas ei pea olema ühtset ülevaadet lahinguväljal liikumisest ja käekäigust; on vaid visklev kaleidoskoop". Prantsuse rünnak purustas Türgi rindejoonel treenimata nekrutid ja tungis väljaõppinud jalaväe ridadesse, kuigi rüütlid sattusid vibulaskjate tugeva surve alla ja neid takistasid ridamisi teritatud teibad, mis olid mõeldud nende hobuste kõhtude vigastamiseks. Kroonikad kirjutavad teibasseaetud hobustest, mahakukkunud ratsanikest, hobuste läbitorkamiseks ülestõstetud teivastest ja lõplikust läbimurdest Türgi jalaväest, kes põgenesid sipahide taha suhtelisse ohutusse. Coucy ja Vienne soovitasid prantslastel oma ridade koondamiseks pausi teha, veidi puhata ja anda ungarlastele aega jõuda positsioonile, kus nad saaksid prantslasi toetada. Nende üle domineerisid nooremad rüütlid, kes teadmata Türgi vägede suurusest uskusid, et olid just alistanud kogu Bayezidi armee ja nõudsid jälitamist.
Prantsuse rüütlid jätkasid seega mäest üles, kuigi kirjelduse kohaselt olid enam kui pooled selleks hetkeks jalgsi, kas seetõttu, et nad olid teritatud teivasterea otsa oma hobused kaotanud või sadulast maha tulnud, et teibaid eemaldada. Rasketes raudrüüdes vaeveldes jõudsid nad nõlva tipus asuvale platoole, kust nad lootsid leida põgenevaid Türgi vägesid, kuid leidsid end hoopis silmitsi värske sipahide korpusega, keda Bayezid oli reservi hoidnud. Kui sipahid vasturünnakul trompetite kõlades, timpanite kõmades ja "Jumal on suurim!" hüüdes edasi tormasid, oli prantslastele nende olukorra meeleheitlikkus selgelt näha ning mõned rüütlid murdusid ja põgenesid nõlvast alla tagasi. Ülejäänud võitlesid ühe kaasaegse krooniku sõnade kohaselt "vahutavast metsseast ja raevunud hundist ägedamalt". Admiral de Vienne, kellel oli au olla vanim rüütel Prantsuse standardit lahingusse kandmas, sai mitu korda haavata, kui ta üritas oma kaasmaalaste moraali tõsta, enne kui ta maha löödi. Teised tapetud märkimisväärsed rüütlid olid Jean de Carrouges, Philippe de Bar ja Odard de Chasseron. Türklased ähvardasid Neversi ja tema ihukaitsja heitis vaikides alistudes pikali, et paluda oma isanda elu eest. Hoolimata džihaadi väljakuulutamisest olid türklased huvitatud aadlikest vangide lunastamise kaudu saadavatest rikkustest sama palju kui kõik teised ja võtsid Neversi vangi. Nähes Neversi vangistamist, andsid ülejäänud prantslased alla.
Sündmuste ajaskaala on udune, kuid näib, et kui prantslased tõusid nõlvast üles, laskusid sipahid tiibadelt ümberhaaravalt alla. Jutustused räägivad ungarlastest ja teistest rahvustest segases võitluses tasandikul ning ratsanikuta hobuste tormamisest, mille kohta Tuchman oletab, et tõmbasid köidikutest vabaks, mida nähes jõudsid transilvaanlased ja valahhid järeldusele, et päev oli kadunud ja jätsid lahinguvälja maha. Sigismund, Rhodose saare meister ja sakslased võitlesid mõlema poole "ütlematu veresaunaga", et vältida ummistumist. Sel hetkel osutus kriitiliseks 1500 Serbia rüütli saabumine Stefan Lazarevići juhtimisel. Sigismundi vägi jäi vähemusse. Põgenemises veendunud Sigismundil ja meistril õnnestus kaluripaadiga Doonaul Veneetsia laevadele põgeneda. Cilli krahv Hermann, Habsburgide Kraini kuberner ja Sigismundi kadunud naise nõbu, juhtis põgenemist võimaldanud väge ja kellest sai hiljem kuninga äi. Bayezid ja tema vasall Stefan Lazarević tundsid ära Lazarevići õemehe Miklós II Garai, kes võitles Sigismundi poolel. Tehti kokkulepe ja Sigismundi armee alistus, viies oma lüüasaamise üksikasjalikult lõpule.
Tagajärjed muuda
Sigismund ütles hiljem hospitaliitide meistrile: "Me kaotasime päeva nende prantslaste uhkuse ja edevuse tõttu. Kui nad minu nõuannet oleks kuulda võtnud, oleks meil piisavalt mehi, et oma vaenlastega võidelda". Kroonik Jean Froissart kuulutas: "Alates Roncesvallesi lahingust, kus [kõik] 12 Prantsusmaa peeri tapeti, ei olnud ristiusk nii suurt kahju saanud".
Vangid ja lunaraha muuda
Bayezid tegi hiljem samal päeval ringi lahinguväljal, lootes leida Ungari kuninga surnukeha. Tema raevu suurendas vaid tapetud Rachowa vangide avastamine. Ta käskis kõigil vangidel järgmisel hommikul (26. septembril) enda ette koguneda. Türklased tunnustasid Murad I alluvuses teeninud prantsuse rüütlit Jacques de Hellyt ja lasid tal lunaraha jaoks välja selgitada peamised aadlikud. Coucy, Bar, d'Eu, Gui de La Tremoïlle ja mitu muud rühmitati Neversiga, et neid säästa. Alla 20-aastasteks hinnatud isikuid säästeti ja nad pandi sunniviisilisse orjusesse.
Ülejäänud, keda arvati olevat mitu tuhat, seoti kokku kolme-neljaliikmelisteks rühmadeks ja nende käed seoti kinni, et sultani ees alasti marssida. Rühm timukaid, kellele anti käsk jätkata, asus iga rühma kordamööda tapma, kas pea maharaiumisega või nende jäsemete keha küljest lahti lõikamisega. Nevers ja ülejäänud aadlikest vangid olid sunnitud seisma Bayezidi kõrval ja vaatama hukkamisi. Rivis tunti ära Jean Le Maingre, hüüdnimega "Boucicaut" ning Nevers langes sultani ette põlvili ja andis põimitud sõrmedega märku, et nad on nagu vennad. Olles seega veendud, et Boucicaut on väärt aadliku lunaraha, teda säästeti ja koondati teiste kõrgete aadlike hulka. Tapmine jätkus varahommikust hilise pärastlõunani, mil Bayezid, olles ise verevalamisest haige või ministrite poolt veendud, et ajab ristiusu asjatult enda vastu vihale, kutsus timukad tagasi. Kui jätta kõrvale hüperboolsem kirjeldus, siis väidetavalt oli hukkunute arv vahemikus 300-3000, kuigi lahinguväljal oli surnute arv palju suurem.
Lahinguväljalt põgenenutest jäid ellu vähesed. Nii paljud üritasid Doonaul laevade juurde ujuda, ent mitmed vajusid koormast vee alla; hiljem tõrjusid laevadel viibijad eemale neid, kes üritasid pardale minna. Paljud, kes üritasid üle jõe ujuda, uppusid. Sigismund, kes kartis Valahhia reetmist, purjetas Mustale merele ja Konstantinoopolisse, enne kui meritsi koju suundus. Need ristisõdijad, kes jõudsid üle Doonau ja üritasid maad mööda koju naasta, avastasid, et maa, millel nad reisisid, oli valahhide taanduvate vägede poolt juba söödast lagedaks tehtud. Paljud nälginud ellujäänud surid teel, kuna nad rändasid kaltsudes metsas ja neilt rööviti vara, mis neil oli. Võib-olla kuulsaim neist vähestest, kes pärast seda teekonda koju jõudsid, oli Baieri krahv Ruprecht Pipan, kes saabus kerjuskaltsudes oma lävele ja suri mõni päev hiljem oma katsumustesse.
Vangid olid sunnitud marssima 350 miili Gallipoli, särgini riidest lahti võetud ja enamik ilma kingadeta ning käed seotud ja vangistajate poolt pekstud. Gallipolis hoiti aadlikest vange torni ülemistes ruumides, samas kui 300 vangi, kes olid sultani osa tavavangide hulgas, hoiti allpool. Sigismundi vedanud laev möödus Dardanellide kaudu tornist poole miili kauguselt, mille ette panid türklased piki kallast vangid rivvi ja hüüdsid pilkavalt, et Sigismund tuleks oma kaaslasi päästma. Konstantinoopolis viibides oli Sigismund teinud avamänge, et vange lunastada, kuid Bayezid oli teadlik, et Ungari varandus oli ristisõja käigus ammendunud ja Prantsusmaalt võidi saada rikkalikumat lunaraha. Pärast kahte kuud Gallipolis viidi vangid üle Bursasse, Aasias asuvasse Osmanite ühispealinna, kus nad ootasid sõna oma lunarahanõuetele.
Detsembri esimesel nädalal jõudsid Pariisi kuuldused kujuteldamatust lüüasaamisest. Kuna kindlaid uudiseid polnud, vangistati kuulujuttude levitajad Grand Châtelet'sse ja kui nad valetamises süüdi mõisteti, mõisteti nad surma uppumise läbi. Kuningas, Burgundia, Orleans ja Duc de Bar saatsid kõik saadikud Veneetsiasse ja Ungarisse, et sõna tagasi tuua. 16. detsembril tõid kaubalaevad Veneetsiasse sõna kaotusest Nikopolis ja Sigismundi põgenemisest.
Jacques de Helly, rüütel, kes pärast lahingut aadlikud tuvastas, oli Bayezidilt tagasipöördumise tõotuse alusel kohustunud teavitama Prantsusmaa kuningat ja Burgundia hertsogit selle võidust ja lunaraha nõudmisest. Jõulude ajal ratsutas de Helly Pariisi ja jutustas kuninga ees põlvitades ekspeditsioonist, lahingust, lüüasaamisest ja Bayezidi vangide veresaunast. Ta tõi ka kirjad Neversilt ja teistelt aadlikest vangidelt. Neid, kellelt kirju kaasas ei olnud, peeti surnuks ja nutvad õukonnaliikmed kogunesid de Helly ümber, et lähedaste kohta rohkem teavet saada. St. Denis' munga sõnul "valitses piin kõigi südameis" ja Deschamps kirjutas "matustest hommikust õhtuni". 9. jaanuar kuulutati kogu Prantsusmaal leinapäevaks ja sel päeval "oli kahetsusväärne kuulda kellade löömist kõigis Pariisi kirikutes".
Delegatsioon rikkalike kingitustega Bayezidile lahkus Pariisist 20. jaanuaril 1397, et pidada läbirääkimisi lunaraha üle. De Helly, kes oli sunnitud vandetõotusega naasma, oli juba lahkunud kirjadega vangidele. Gian Galeazzo abi sai elutähtsaks, kuna tal olid laialdased kontaktid Osmanite õukonnas. Saadikud saadeti talle teatama, et kuningas andis hilinenud heakskiidu, mis lubas liilia lisamist Visconti vapikilbile, kuna Galeazzo esimene naine oli pärit Prantsuse kuningakojast, ja teha kõik endast oleneva, et saada tema abi. Vahepeal olid detsembri alguses saadetud saadikud jõudnud Veneetsiasse ja olles saanud teada vangide saatusest, üritasid nad Bursasse jõuda. Veneetsiast, mis oli oma kaubandusvõrgu tõttu Prantsuse kanal moslemiteni ida pool, sai uudiste, sularaha ja lunastatud vangide vahetamise keskus.
13. veebruaril 1397 suri haigena ja võib-olla lahinguhaavade all kannatanud de Coucy. Boucicaut ja Guy de Tremoille, kes vabastati omal soovil Levandist raha otsima, jõudsid Rhodosele, kus de Tremoille haigestus ja lihavõttepühade paiku suri. Prantsuse läbirääkijad sultani õukonnas jõudsid juunis lõpuks kokkuleppele 200 000 kuldfloriini suuruse lunaraha osas. Krahv d'Eu suri 15 juunil. Vangid vabastati 24. juunil 75 000 sissemaksega, kui nad lubasid jääda Veneetsiasse kuni ülejäänud lunaraha maksmiseni. Aadlikud pidasid aga mõeldamatuks reisida oma harjumuspärasest hiilgusest väiksemas mahus ja laenasid peaaegu sama palju kui lunaraha, et end varustada. Saabudes oktoobris pärast erinevatel saartel raha kogumiseks ja laenamiseks peatumist Veneetsiasse, olid nii lunaraha maksmiseks kui ka aadlike reisikorralduse ja elamiskulude tasumiseks vajalikud finantstehingud tohutult keerulised. Burgundia, Sigismundi ja Veneetsia kolmepoolse tehingu arveldamine võttis aega 27 aastat. Katkupuhang Veneetsias nõudis aadlikelt ajutiselt Trevisosse kolimist, kuid väitis siiski Henri de Bar.
Viimased ristisõdijate liidritest – Nevers, Boucicaut, Guillaume de Tremoille ja Jacques de la Marche koos veel 7-8 rüütliga – naasid Prantsusmaale 1398. aasta veebruaris. Kui nad üle kuningriigi rändasid, tervitasid neid vaimulikud, peod ja paraadid, kuigi Tuchman märgib, et "vastuvõttudel ei olnud esindatud ilmselt mitte niivõrd rahvalik entusiasm, kuivõrd organiseeritud rõõm, milles 14. sajand silma paistis".
Laiemad tagajärjed muuda
Ajaloolase tagantjärele tarkusena märkis Johan Huizinga "rüütelliku seikluse vaimus hoolimatult ülitähtsa ettevõtmise alustamise kahetsusväärseid tagajärgi", kuigi osalejad ja kaasaegsed kroonikud ei analüüsinud sündmust sellisel viisil.
Pärast seda lüüasaamist ei algatatud kuni 1440. aastateni Lääne-Euroopast uut ekspeditsiooni, et peatada Türgi edasitungi Balkanil. Inglismaa ja Prantsusmaa jätkasid peagi oma sõda. Valahhia jätkas oma seisukohta Osmanite vastu, peatades järgmisel 1397. aastal teise ekspeditsiooni ja 1400. aastal järjekordse Osmanite retke. Sultan Bayezid I lüüasaamine ja vangistamine Timuri (Tamerlan) poolt Ankaras 1402. aasta suvel avas Osmanite riigis anarhiaperioodi ja Mircea cel Bătrân kasutas seda ära, et korraldada koos Ungari kuningriigiga türklastevastane kampaania. Ungarlased, poolakad ja valahhid said lüüa Varna lahingus 1444. aastal ja Konstantinoopol langes 1453. aastal lõpuks türklaste kätte, millele järgnesid Morea despootkond 1460. aastal, Trapezundi keisririik 1461. aastal ja Theodoro vürstkond 1475. aastal, mis tegi lõpu Ida-Rooma riigi viimastele jäänustele, aga ka viimased allesjäänud osmanitürklaste vastased Kreeka vastupanupesad nii Balkanil kui ka Anatoolias.
Nikopoli lahingut peetakse laialdaselt ka Teise Bulgaaria tsaaririigi lõpuks, kuna lootused selle taaselustamiseks lõppesid ristisõdijate lüüasaamisega. Selle viimane valitseja Ivan Sratsimir püüti kinni ja hukati Bursas.
Oma võiduga Nikopolis heidutasid türklased tulevaste Euroopa koalitsioonide moodustamist nende vastu. Nad jätkasid survet Konstantinoopolile, tugevdasid kontrolli Balkani üle ja muutusid Kesk-Euroopale suuremaks ohuks.