Kosovo lahing (1389)
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2022) |
Artiklis puuduvad viited. (Jaanuar 2022) |
See artikkel räägib 1389. aasta lahingust. Teiste lahingute kohta vaata artiklit Kosovo lahing. Kosovo lahing (türgi: Kosova Savaşı; serbia: Косовска битка) toimus 15. juunil 1389 Serbia vürsti Lazar Hrebeljanovići juhitud armee ja sultan Murad I juhitud Osmanite riigi sissetungiarmee vahel. Lahing peeti Kosovo väljal Serbia aadliku Vuk Brankovići valitsetud territooriumil praeguse Kosovo alal, u 5 km tänapäeva Priština linnast loodes.
| Kosovo lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Osmanite sõjad Euroopas ja Serbia-Osmanite sõjad | |||
| Toimumisaeg | 15. juuni 1389 | ||
| Toimumiskoht |
Kosovo väli, Brankovići maa 42° 43′ 3″ N, 21° 5′ 6″ E | ||
| Tulemus |
ebaselge
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
  | |||
Vürst Lazari juhitud armee koosnes tema enda vägedest, Brankovići juhitud üksusest ja Bosnia kuninga Tvrtko I saadetud üksusest, mida juhatas Vlatko Vuković. Vürst Lazar oli Morava Serbia valitseja ja tolleaegsete Serbia piirkonnaisandate seas võimsaim, samas Branković valitses Brankovići maad ja teisi alasid, mida Lazar tema ülemisandana tunnustas.
Usaldusväärseid ajaloolisi teateid lahingust on vähe. Suurem osa mõlemast armeest hävitati ning Lazar ja Murad tapeti. Mõlemad armeed hävitati tõhusalt, kuid Serbia inimressurss oli ammendunud ja neil ei olnud suutlikkust välja panna suuri armeesid tulevaste Osmanite kampaaniate vastu, mis toetusid uutele Anatoolia reservvägedele. Järelikult muutusid Serbia vürstkonnad, mis ei olnud veel Osmanite vasallid, selleks järjestikku järgmistel aastatel.
Taust muuda
Tsaar Stefan Uroš IV Dušan Võimsa (valitses 1331–1355) järglaseks sai tema poeg Stefan Uroš V Nõrk (valitses 1355–1371), kelle valitsemisaega iseloomustas keskvõimu langus ja arvukate praktiliselt sõltumatute vürstiriikide esilekerkimine; see periood on tuntud kui Serbia tsaaririigi langemine. Uroš V ei suutnud ei säilitada oma isa loodud suurt tsaaririiki ega tõrjuda välisohte ega piirata aadli iseseisvust; ta suri lastetuna 4. detsembril 1371, pärast seda, kui Osmanid olid sama aasta alguses Maritsa lahingus hävitanud suure osa Serbia aadlist. Endise tsaaririigi põhjaosa (Morava Serbia) valitseja vürst Lazar oli Osmanite ohust teadlik ning alustas diplomaatilisi ja sõjalisi ettevalmistusi nendevastaseks kampaaniaks.
Pärast Osmanite lüüasaamist Pločnikis (1386) ja Bilećas (1388) viis valitsev Osmanite sultan Murad I oma väed 1388. aasta kevadel Plovdivist Ihtimani (tänapäeva Bulgaaria). Sealt liiguti üle Velbaždi ja Kratovo (tänapäeva Põhja-Makedoonia). Kuigi see oli pikem kui teine võimalik marsruut läbi Sofia ja Nišava oru, viis see Osmanite väed Kosovosse, mis on üks olulisemaid ristteid Balkanil. Kosovost võisid nad rünnata kas vürst Lazari või Vuk Brankovići maid. Olles viibinud mõnda aega Kratovos, marssis Murad oma vägedega Kumanovo, Preševo ja Gjilani kauduPrištinasse, kuhu nad saabusid 14. juunil.
Kuigi Lazari ettevalmistuste kohta on vähe teavet, kogus ta oma väed Niši lähedale Južna Morava paremale kaldale. Tema väed jäid sinna tõenäoliselt seniks, kuni ta sai teada, et Murad oli liikunud Velbaždi, misjärel ta liikus üle Prokuplje Kosovosse. See oli parim koht, mida ta sai lahinguväljaks valida, kuna see andis talle kontrolli kõigi Muradi marsruutide üle. Lahingu historiograafiline uurimine on keeruline. Lahingus osalejate vahetuid muljeid pole. Kaasaegsed allikad on kirjutatud väga erinevatest vaatenurkadest ja neis pole eriti räägitud lahingutaktikast, armee suurusest ja muudest lahinguvälja detailidest.
Armee koosseis muuda
Hinnangud armee suuruse kohta on erinevad, kuid Osmanite armee oli suurem. Tõenäoliselt oli Lazari juhitud armees 12 000/15 000 – 20 000 meest Muradi juhitud 27 000 – 30 000 mehe vastu. Suurema hinnangu kohaselt oli Muradi armee suurus kuni 40 000 ja Lazari armee suurus kuni 25 000 sõdurit. Osmanite ajaloolane Neşrî, kes kirjutas Osmanite historiograafia esimese üksikasjaliku aruande Kosovo lahingu kohta 1521. aastal, esindab Osmanite riigi narratiivi. Kuna Osmanite sultan suri enne lahingut või lahingu ajal, on Osmanite allikates kujutatud kristliku armee suurust oluliselt suuremana. Neşrî hinnangul oli see umbes 500 000, mis on kaks korda suurem kui Osmanite armee. Sõltumata armee täpsest suurusest oli Kosovo lahing üks hiliskeskaja suuri lahinguid. Võrdluseks, Azincourti lahingus (1415) osales isegi armee suuremat hinnangut õigeks võttes umbes 10 000 sõdurit vähem.
Muradi armeesse kuulus kuni 2000 janitšari. Osmanite armeed toetasid abiväed Anatoolia turkmeenide Candaroğulları beilikist. Muradi armeesse võis kuuluda ka kristlasi: katalaanid, kreeklased ja itaallased.
Lazari armeesse kuulusid suured üksused tema vürstiriigist ja Vuk Brankovići omast. Koos serblaste vägedega moodustus kristlik koalitsioon lähedalasuvatest kristlikest vürstiriikidest ja kuningriikidest. Lazari juhitud armees võitlesid bosnialased, albaanlased, bulgaarlased, kreeklased ja ungarlased. Bosnia Tvrtko I sõlmis Lazari ja Vuk Brankovićiga Osmanite-vastase kaitsepakti ning saatis Vlatko Vukovići Bosnia vägede komandöriks Kosovos. Hospitaliitidega seotud ristisõdijate rühmitusi Domine Johanne Bano alluvuses mainitakse teoses "Annales Forolivienses" lahingus võitlemas. Rühmituse Domine Johanne Bano nimi viitab tõenäoliselt Ivan Paližnale, kuigi on pakutud välja ka samastamist Ivan Horvatiga. Lahingus osalejateks on pakutud Dhimitër Jonima, Teodor II Muzaka, Andrea Gropa ja teised Albaania aristokraadid. Neist Teodor Muzaka võitles ja hukkus tõestatult lahingus. Neşrî jutu põhjal on Đurađ II Balšićit seostatud ka Kosovo lahingus võidelnud kristliku koalitsiooniga. Hüpoteesi tema osalemise kohta peetakse "peaaegu täiesti valeks", kuna temast oli saanud Osmanite vasall; ta oli vaenulik Lazari liitlase Tvrtko I suhtes; ja lahingu ajal oli ta suure tõenäosusega Ulcinjis.
Vägede paigutus muuda
Armeed kohtusid Kosovo väljal. Murad juhtis Osmanite armeed, tema pojad Bayezid paremal ja Yakup vasakul tiival. U. 1000 vibulaskjat oli esirinnas tiibadel, neid toetasid azabid ja akindžid; rinde keskel olid janitšarid, kelle taga oli Murad, ümbritsetud oma ratsakaardiväest; lõpuks valvas tagaosas asuvat voori väike hulk vägesid. Üks Osmanite komandöre oli Paşa Yiğit Bey.
Serbia armees oli vürst Lazar keskel, Vuk paremal ja Vlatko vasakul tiival. Armee esirinnas olid raskeratsavägi ja viburatsavägi tiibadel, jalavägi oli taga. Kuigi paralleelselt, ei olnud armeede paigutus sümmeetriline, kuna Serbia tsenter oli laiemal rindel kui Osmanite tsenter.
Lahing muuda
Serbia ja Türgi lahinguaruanded erinevad, mistõttu on sündmuste käigu rekonstrueerimine keeruline. Arvatakse, et lahing algas Osmanite vibulaskjatega, kes tulistasid serbia ratsaväge, kes seejärel rünnakuks valmistusid. Pärast positsioneerimist kiilformatsioonis suutis Serbia ratsavägi Osmanite vasakust tiivast läbi murda, kuid ei olnud kesk- ja paremtiiva vastu nii edukas.
Serblastel oli esialgne eelis pärast esimest rünnakut, mis kahjustas oluliselt Yakup Çelebi juhitud Osmanite tiiba. Kui rüütlite rünnak oli lõppenud, asusid Osmanite kergeratsavägi ja kergejalavägi vasturünnakule ning Serbia raske soomus muutus miinuseks. Tsentris õnnestus Serbia vägedel Osmanite väed tagasi tõrjuda, välja arvatud Bayezidi tiib, mis vaevu hoidis Vlatko Vukovići juhitud bosnialasi tagasi. Vuković tekitas seega Osmanitele ebaproportsionaalselt suuri kaotusi. Osmanid tõrjusid Bayezidi juhitud metsikus vasturünnakus Serbia väed tagasi ja saavutasid hiljem päeva jooksul võidu, purustades Serbia jalaväe. Mõlemad tiivad olid endiselt käes, Vukovići Bosnia väed triivisid tsentri suunas, et kompenseerida Serbia jalaväele tekitatud suuri kaotusi.
Ajaloolised faktid räägivad, et Vuk Branković nägi, et võidule pole lootustki, ja põgenes pärast Lazari tabamist, et päästa võimalikult palju mehi. Traditsioonilistes lauludes öeldakse aga, et ta reetis Lazari ja jättis ta surema keset lahingut, mitte pärast seda, kui Lazar oli vangistatud ja tsenter kandis suuri kaotusi.
Mõni aeg pärast Brankovići lahingust taandumist lahkusid järelejäänud Bosnia ja Serbia väed väljalt, uskudes, et võit pole enam võimalik.
Kui lahing pöördus serblaste vastu, teeskles üks nende rüütlitest, hiljem tuvastatud kui Miloš Obilić, väidetavalt Osmanite vägedele deserteerumist. Muradi ette toomisel tõmbas Obilić välja peidetud pistoda ja tappis sultani teda pussitades, misjärel sultani ihukaitsjad ta kohe tapsid.
Tagajärjed muuda
Varased aruanded muuda
Lahingu sündmus sai Euroopas kiiresti teatavaks. Nendes levivates varajastes kuulujuttudes ei pööratud tulemustele erilist tähelepanu, kuid need kõik keskendusid tõsiasjale, et Osmanite sultan sai lahingus surma. Mõned varasemad teated lahingust pärinevad Bosnia Tvrtko õukonnast, kes väitis eraldi kirjades Trogiri senatile (1. august) ja Firenze volikogule, et ta võitis Osmaneid Kosovos. Firenzelaste vastus Tvrtkole (20. oktoober 1389) on oluline ajalooline dokument, kuna see kinnitab, et Murad hukkus lahingu ajal ja see toimus 28. juunil (Püha Vituse päeval). Tapjat ei ole nimetatud, kuid see oli üks kaheteistkümnest Serbia aadlikust, kellel õnnestus Osmanite liinidest läbi murda:
Teine Itaalia allikas, Bertrando de Mignanelli töö 1416. aastast, väidab, et Lazar tappis Osmanite sultani.
Geopoliitilised tagajärjed muuda
Mõlemad armeed purustati lahingus. Nii Lazar kui ka Murad kaotasid oma elud ja nende armeede riismed taganesid lahinguväljalt. Muradi poeg Bayezid tappis isa surmast kuuldes oma noorema venna Yakup Çelebi, saades seega Osmanite trooni ainupärijaks. Serblastele jäi liiga vähe mehi, et oma maid tõhusalt kaitsta, samal ajal kui türklastel oli idas palju rohkem vägesid. Serbia inimressursi ammendumise vahetu mõju oli nihe Ungari poliitikas Serbia suhtes. Ungari püüdis lahingute tagajärgi ära kasutada ja Põhja-Serbiasse laieneda, samas kui Osmanid uuendasid oma sõjakäiku Lõuna-Serbiasse juba aastatel 1390–1391. Siseriiklikult jagunes Serbia feodaalklass vastuseks neile ohtudele kaheks fraktsiooniks. Põhjapoolne fraktsioon toetas leplikku Osmanite-meelset välispoliitikat kui vahendit oma maade kaitsmiseks Ungari vastu, samas kui lõunapoolne fraktsioon, keda Osmanite laienemine kohe ähvardas, püüdis kehtestada Ungari-meelset välispoliitikat. Järelikult said mõned Serbia vürstkonnad, mis ei olnud veel Osmanite vasallid, selleks järgnenud aastatel. Need feodaalid - sealhulgas vürst Lazari tütar - sõlmisid abielusidemeid uue sultan Bayezidiga. Pärast neid abielusid sai Lazari pojast Stefan Lazarevićist Bayezidi ustav liitlane ja ta andis märkimisväärse panuse paljudesse Bayezidi tulevastesse sõjalistesse tegevustesse, sealhulgas Nikopoli lahingusse. Mõned Serbia feodaalid jätkasid võitlust Osmanite vastu ja teised integreeriti Osmanite feodaalhierarhiasse. Smederevo vallutamine 20. juunil 1459 tähistab keskaegse Serbia riikluse lõppu.
Pärand muuda
Pikemalt artiklis Kosovo müüt
Kosovo lahing on eriti oluline Serbia ajaloo, traditsioonide ja rahvusliku identiteedi jaoks.
Lahingu päev, Serbias tuntud kui Vidovdan (Püha Vituse päev) ja tähistatakse juliuse kalendri järgi (vastab 20. ja 21. sajandil Gregoriuse kalendris 28. juunile), on oluline osa serblaste etnilisest ja rahvuslikust identiteedist. Märkimisväärsed sündmused Serbia ajaloos langesid just sellele päevale: 1876. aastal kuulutas Serbia Osmanite riigile sõja (Serbia-Osmanite sõda (1876–1878)); 1881. aastal sõlmisid Austria-Ungari ja Serbia vürstkond salajase liidu; 1914. aastal sooritas serblane Gavrilo Princip Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi mõrva (kuigi juhus, et visiit langes just sellele päevale, Vidovdan lisas sündmusele rahvuslikku sümboolikat); 1921. aastal kuulutas Serbia kuningas Aleksandar I välja Vidovdani põhiseaduse; 1989. aastal, lahingu kuuesajandal aastapäeval, pidas Serbia poliitiline juht Slobodan Milošević ajaloolise lahingu paigas Gazimestani kõne.
Sultan Muradi haud, paik Kosovo väljal, kuhu Murad I siseelundid maeti, on kohalike moslemite jaoks omandanud religioosse tähenduse. Hauamonumendi ehitas Murad I poeg Bayezid I, sellest sai esimene Osmanite arhitektuuri näide Kosovo territooriumil.