Transilvaania vürstkond (1570–1711)
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2015) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Oktoober 2015) |
|
See artikkel on Transilvaania vürstkonnast, mis eksisteeris aastatel 1570–1711; aastatel 1711–1867 esksiteerinud Habsburgide monarhia kroonimaa ja Austria keisririigi koostisosa kohta vaata Transilvaania vürstkond (1711–1867). |
Transilvaania vürstkond (saksa: Fürstentum Siebenbürgen; ungari: Erdélyi Fejedelemség; rumeenia: Principatul Transilvaniei või Principatul Ardealului) oli pooliseseisev riik, mida valitsesid peamiselt ungarlastest vürstid. Selle territoorium sisaldas lisaks traditsioonilistele Transilvaania maadele ka Ungari idapiirkondi, niinimetatud Partiumit. Vürstkonna loomine on seotud Speyeri lepinguga. Kuid Stefan Batory staatus Poola kuningana aitas ka nime Transilvaania vürstkond kasutuselt eemaldada. See oli tavaliselt Osmanite riigi süseräniteedi all, kuid vürstkond oli 16. ja 17. sajandil sageli kaksikvasalliseisuses (Osmanite Türgi sultanite ja Habsburgide Ungari kuningate).
|
Transilvaania vürstkond 1570–1711 | |
 Vapp
| |
 | |
| Valitsusvorm | vürstkond, valitav monarhia |
|---|---|
| Osa |
Osmanite riigi vasall Habsburgide süseräniteet |
| Pealinn |
Gyulafehérvár (Alba Iulia) 1570–1692 Hermannstadt (Sibiu) 1692–1711 |
Riik oli säilinud Ungari riikluse sümbol ja see esindas Ungari huve Habsburgide rünnete vastu nende valitsetud Ungari kuningriigis. Kogu traditsiooniline Ungari õigus jäi vürstkonnas pedantselt järgitavaks, pealegi oli riik ülekaalukalt protestantidest läbi imbunud. Pärast Rákóczi vabadussõja rahutut perioodi sai see Habsburgide monarhia osaks.
Ida-Ungari kuningriik ja Zápolya perekond muuda
Pikemalt artiklis Ida-Ungari kuningriik
29. augustil 1526 tekitas Osmanite sultani Suleiman I armee Mohácsi lahingus Ungari vägedele otsustava kaotuse. János I Zápolya oli oma suure armeega teel lahinguväljale, kuid ei osalenud teadmata põhjustel lahingus. Noor Ungari ja Böömimaa kuningas Lajos II langes lahingus, nagu ka paljud tema sõdurid. Kui Zápolya valiti Ungari kuningaks, nõudis ka Habsburgide Ferdinand Ungari trooni. Järgnenud võitluses saavutas János I Zápolya sultan Suleiman I toetuse, kes pärast tema surma aastal 1540 okupeeris Zápolya poja János II kaitsmise ettekäändel aastal 1541 Buda ja Kesk-Ungari.
Ungari oli nüüd jagatud kolme ossa: läänes ja põhjas Kuninglik Ungari, Osmanite Ungari ja Ida-Ungari kuningriik Osmanite süseräniteedi all, millest hiljem tekkis Transilvaania vürstkond, kus Austria ja Türgi mõjud võistlesid ülemvõimu eest pea kaks sajandit. Ungari magnaadid Transilvaanias kasutasid sõltumatuse säilitamiseks kahepalgelist poliitikat.
Transilvaaniat valitses János Zsigmondi ema Izabela aastatel 1541 kuni 1551, kui see langes 5 aastaks (1551–1556) Habsburgide võimu alla. Zapolya perekond saavutas taas kontrolli Transilvaania üle aastal 1556, kui Szászsebesi Riigipäev valis Zsigmondi Transilvaania vürstiks.
Transilvaania oli nüüd katoliikliku usuvõimu haardeulatusest väljas, võimaldades luterlikel ja kalvinistlikel jutlustajatel areneda. Aastal 1563 nimetati Giorgio Blandrata õukonnaarstiks ja tema radikaalsed usuideed mõjutasid üha enam nii noort kuningat János II kui ka kalvinistlikku piiskoppi Ferenc Dávidit, pöörates nad mõlemad lõpuks unitariaanlikku usutunnistusse. Ametlikus avalikus arutelus kalvinist Péter Méliusz Juhásziga jäi Ferenc Dávid peale; selle tulemuseks oli aastal 1568 isikliku usulise väljendusvabaduse ametlik vastuvõtmine Torda ediktiga (esimene selline õiguslik usuvabaduse garantii kristlikus Euroopas, kuigi vaid luterlastele, kalvinistidele, unitariaanidele ja muidugi katoliiklastele, õigeusklikke "salliti", aga õiguslikke garantiisid neile ei antud).
Transilvaania vürstkond muuda
Sajandeid valitsesid täna Transilvaaniana tuntud ala mitmed erinevad rahvad, alates roomlastest, madjaritest, Habsburgidest ja Osmanitest kuni valahhideni. Transilvaania vürstkond loodi aastal 1570, kui János II loobus Speyeri lepinguga (jõustati aastal 1571) nõudmisest olla Ungari kuningas, kuid ta sai Transilvaania vürstiks. Leping tunnistas ka, et Transilvaania vürstkond kuulub avalik-õiguslikus mõttes Ungari kuningriiki.
Báthoryte valitsusaeg muuda
- Pikemalt artiklis Báthory dünastia
Pärast János II surma aastal 1571 sai võimule Báthory dünastia ja valitses Transilvaaniat vürstidena Osmanite ülemvõimu all; ja lühikest aega, aastani 1602, oli Habsburgide süseräniteedi all. Nende tõus võimule tähistas Transilvaania vürstkonna algust pooliseseisva riigina.
Vürst Stefan Batory oli esimene iseseisva Transilvaania võimas vürst (1571–1576), Ungari katoliiklane, kellest hiljem sai Poola kuningas, ta kohustus säilitama Torda ediktiga antud usuvabadust, kuid tõlgendas seda kohustust üha keelavamas mõttes. Báthoryte valitsemise viimane periood nägi Transilvaaniat Saksa-Rooma riigi vürsti Zsigmond Báthory võimu all (1581–1597 ja 1601–1602), kes astus Pikka sõtta, mis algas kristlaste liiduna türklaste vastu ja muutus neljapoolseks konfliktiks, hõlmates Transilvaaniat, Habsburge, Osmaneid ja Valahhia vojevoodi Mihai Vaprat.
Pärast 1601. aastat oli vürstkond lühikest aega Saksa-Rooma keiser (1576–1612) Rudolf I võimu all, kes algatas rahvastiku germaniseerimise, ja et vürstkond katoliiklusele tagai võita, vastureformatsiooni.
Aastast 1604 aastani 1606 juhtis Ungari aadlik István Bocskai edukat ülestõusu Austria võimu vastu. Bocskai valiti 5. aprillil 1603 Transilvaania vürstiks ja kaks kuud hiljem Ungari vürstiks. Ta saavutas aastal 1606 Viini rahu. Viini rahuga sai Bocskai usuvabaduse ja poliitilise autonoomia, kõigi konfiskeeritud valduste tagasiandmise, kõigi "ülekohtuste" kohtuotsuste tühistamise ja täieliku tagasiulatuva amnestia kõigile ungarlastele Kuninglikus Ungaris, samuti enda tunnistamise sõltumatuks suveräänseks vürstiks laienenud Transilvaania vürstkonnas. Viini rahuga tagati transilvaanlaste õigus valida oma sõltumatuid vürste, kuid Georg Keglević, kes oli ülemjuhataja, kindral, Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia asebaan, oli aastast 1602 parun Transilvaanias. See oli väga raske ja keeruline rahuleping pärast pikka sõda.
Bocskai järeltulijate ajal oli Transilvaanias kuldaeg, eriti Gábor Bethleni ja György I Rákóczi valitsusajal. Gábor Bethlen, kes valitses aastatel 1613 kuni 1629, nurjas alatasa kõiki keisri jõupingutusi oma alamaid pitsitada või neid kõrvale jätta ja sai välismaal protestantide ürituse eest võitleja maine. Kolm korda sõdis ta keisriga, kaks korda kuulutati ta Ungari kuningaks ja Nikolsburgi rahuga (31. detsember 1621) sai ta protestantidele Viini rahu kinnituse ja endale lisaks seitse krahvkonda Põhja-Ungaris. Bethleni järglane György I Rákóczi oli võrdselt edukas. Tema peamine saavutus oli Linzi rahu (16. september 1645), viimane Ungari protestantismi poliitiline võit, millega keiser oli sunnitud taas kinnitama Viini rahu sätteid. Gábor Bethlen ja György I Rákóczi tegid palju ka hariduse ja kultuuri heaks ning nende aega kutsuti õiglaselt Transilvaania kuldajastuks. Nad pillasid raha oma pealinna Alba Iulia kaunistamiseks, millest sai peamine protestantismi kaitsevall Ida-Euroopas. Nende valitsusajal oli Transilvaania ka üks väheseid Euroopa riike, kus katoliiklased, kalvinistid, luterlased ja unitariaanid elasid vastastikuses sallivuses, kõik nad kuulusid ametlikult tunnustatud religioonidesse – religiones recaepte, samas õigeusklikud olid vaid sallitud.
Habsburgide valitsusaeg muuda
- Pikemalt artiklis Habsburgide monarhia, Habsburgid
Nagyváradi langemine (1660) tähistas Transilvaania vürstkonna langust, kus Habsburgide monarhid said selle territooriumi üle üha suurema kontrolli. Vürst Kemeny ajal kuuluts Transilvaania Riigipäev Transilvaania Osmanitest eraldumist (aprillis 1661) ja pöördus abi saamiseks Viini poole, kuid Habsburgide-Osmanite salaleppega kasvas Habsburgide mõju veelgi. Pärast Osmanite kaotust Viini lahingus aastal 1683 hakkasid Habsburgid järk-järgult varem autonoomses Transilvaanias oma võimu kehtestama.
17. sajandi lõpul liideti Transilvaania Habsburgide kontrollitud Ungariga ja allutati keisri kuberneride otsesele võimule. Alates 1711. aastast kindlustati Habsburgide kontrolli Transilvaania üle ja Transilvaania vürstid asendati kuberneridega.
Rahvastik muuda
Aastani 1691 valitses Transilvaaniat Unio Trium Nationum; kolm riikimoodustavat rahvust olid ungari aadel, saksi linnakodanikud ja seekeli talupoeg-sõdurid, kusjuures peamine rahvus, õigeusklikud rumeenlased, olid mistahes kodaniku- ja poliitilistest õigustest ilma jäetud.
"Kolme rahvuse" koalitsioon säilitas oma seadusliku esindusmonopoli vürsti alluvuses, nagu enne keskaegse Ungari kuningriigi lõhenemist. Dennis P. Hupchicki järgi, kuigi ungari avamaalaste ja seekeli mägilaste vahel oli juhuslikke kokkupõrkeid, olid nad ühendatud "madjarite" alla ja moodustasid sakside toetusega ühisrinde valdavalt rumeenlastest talupoegade vastu.
Ametlikke rahvaloendusi infoga Transilvaania rahvastiku kohta on läbi viidud 18. sajandist, kuid rahvuslik koostis oli erinevate kaasaegsete hinnangute subjekt.
Antun Vrančić (Antonius Verancsics) (1504–1573) kirjutas Transilvaania asukate ja rumeenlaste kohta: "maa on asustatud kolme rahvusega, seekelid, ungarlased, saksid; ma lisaks veel rumeenlased, kes, kuigi on pigem arvukamad [teistest(?)], ei oma vabadust, aristokraatiat, isiklikku vabadust, peale väikese hulga, kes elavad Haţegi ringkonnas, kus oli nende jutu järgi Decebaluse pealinn, ja kes said siin sündinud János Hunyadi ajal aristokraadi staatuse, kuna osalesid alati võitluses türklaste vastu. Teised [rumeenlased] on kõik lihtinimesed, ungarlaste pärisorjad ja neil pole oma kohta, levinud kõikjale, üle kogu maa" ja elasid "õnnetut elu".
Dennis P. Hupchicki järgi olid rumeenlased arvukaim rahvas piirkonnas Stefan Batory valitsusajal (16. sajand). George W. White järgi moodustasid aastal 1600 rumeenlased, kes olid peamiselt talupojad, rohkem kui 60% rahvastikust. Seda teooriat on toetanud Ion Ardeleanu, kes märgib, et rumeenlased moodustasid Mihai Vapra ajal "ülekaaluka enamuse".
Teisest küljest kinnitavad Károly Kocsis ja Eszter Kocsisné Hodosi, et ungarlased oli kõige tähtsam etniline rühm enne 17. sajandi teist poolt, kui rumeenlased neid ületasid. Nad väidavad järgmist rahvastiku struktuuri: aastal 1595, kogu rahvaarvust 670 000 olid 52,2% ungarlased, 28,4% rumeenlased, 18,8% sakslased. Aastal 1660 elas Miklós Molnári järgi vürstkonnas (sealhulgas Partium) 955 000 inimest ja rahvastik koosnes 500 000 ungarlasest (sealhulgas 250 000 seekelit), 280 000 rumeenlasest, 90 000 sakslasest ja 85 000 serblasest, ukrainlasest ja muust.
Aastal 1720 olid kogurahvastikust 806 221 inimest 49,6% rumeenlased, 37,2% ungarlased, 12,4% sakslased. Benedek Jancsó hinnangul oli 18. sajandi alguses Transilvaanias 250 000 rumeenlast, 150 000 ungarlast ja 100 000 saksi.
Transilvaania vürstiriigi valitsejad muuda
1691/1711 sai Transilvaaniast Habsburgide impeeriumi osa Transilvaania vürstiriigina. Habsburgidest valitsejad võtsid endale Transilvaania vürsti tiitli ja määrasid sinna kubernere