Vastureformatsioon

Vastureformatsioon ehk katoliiklik reformatsioon oli katoliku kiriku reaktsioon protestantlikule reformatsioonile.

Vastureformatsiooni eesmärk oli katoliku kiriku tugevdamine, Rooma mõjuvõimu taastamine ja kirikulõhe takistamine.

Vastureformatsioon hõlmas nii teoloogilisi kui organisatsioonilisi küsimusi.

Vastureformatsiooni üheks olulisemaks sündmuseks peetakse 1545–1563 toimunud Trento kirikukogu. Trento kirikukogus arutati katoliku kiriku vastaseid süüdistusi ning kinnitati uuesti katoliku kiriku doktriinid:

kirik on tähtsaim piibli interpreteerija
piibel ja katoliku kiriku traditsioon on võrdselt ja iseseisvalt autoriteetsed vastandina protestantlikule põhimõttele, et lähtuda ainult piiblist;
lunastus saabub läbi usu ja usust kantud tegude vastandina protestantlikule seisukohale, mille järgi lunastuseks piisab ainuüksi usust;
rõhutati katoliku kiriku seniste praktikate, nagu indulgentside müük, palverännakud, pühakute, neitsi Maarja ja reliikviate kummardamine, olulisust, kuid keelati kõigi nende kuritarvitamine

Üheks tähtsamaks vastureformatsiooni meetmeks oli seminaride asutamine vaimulike koolitamiseks ning neile õppekirjanduse trükkimine. Tugevdati kiriku tsentraliseeritud organisatsiooni ja distsipliini, piiskoppide poliitiline ja administratiivne tegevus pidi taanduma usulise ees.

Paavst Paulus IV seadis sisse inkvisitsiooni, ketserite jälitamise ja kirjanduse tsensuuri. Tema autokraatlikes püüdlustes peegeldus teatud määral katoliku kirikus juba varem sündinud ranget usulist distsipliini nõudvate suundade mõju. Samal ajal leidis aset uuendus, mis tähtsustas isiklikku ja vahetut emotsionaalset usukogemust, tekkisid müstitsistlikud suunad. Kõrgete kirikutegelaste seas levis püüdlus aidata läbi isikliku täiustumise kaasa kiriku tervenemisele. Dominikaani taustaga paavst Pius V püüdis parandada kiriku avalikku moraali ning propageerida vagadust ja kasinat elu. Ta toetas jesuiitide tegevust ja inkvisitsiooni. Paavst Sixtus V ei keskendunud mitte niivõrd surveabinõudele kui katoliku maailma atraktiivsuse suurendamisele – võeti ette barokse Rooma kui maailmapealinna uuendamine, kaunistati kirikuid ning toetati värvikate usuliste pidustuste korraldamist.

Vastureformatsiooni käigus tekkisid uued vaimulikud ordudkaputsiinid, ursuliinid, teatiinid, barnabiidid ja jesuiidid. Nad avaldasid suurt mõju eeskätt maapiirkondade kogudustele. Suuresti tänu jesuiitide tegevusele ei juurdunud protestantlus lõplikult Poolas, Prantsusmaal ja Lõuna-Saksamaal.

Välislingid muuda