Ava peamenüü

Barokk on stiil, mis oli iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele.

Sõna "barokk" tuleneb portugalikeelsest sõnast barocco, mis tähendab ebakorrapärast pärli. See oli algselt pilkenimi, mis anti ajastule 18. sajandi keskel, kuna tol ajal peeti ajastu katoliiklikku stiili ebaloomulikuks, kummaliseks ja liialdavaks. Kuid hiljem, 19. ja 20. sajandi vahetusel, võetigi see perioodi nimetusena kasutusele.

Sisukord

Barokkstiili ja barokkajastu üldine kirjeldusRedigeeri

Barokkajastut iseloomustab eriliselt priiskav õukonnaelu. Nii kunstis kui ka ühiskonnas üritati luua midagi teistsugust, erakorralist. Erinevalt renessansskunstnikust on barokk-kunstnik geenius, kes enam ei matki loodust, vaid kujundab seda ainult oma tunnetest ja mõtetest lähtudes ümber. See võib tähendada ka konflikti loodusega: barokkajastu arhitekt võib luua lossi puhtalt geomeetrilis-matemaatiliste printsiipide alusel kasvõi sohu. Näiteks Peterburi on ehitatud Neeva jõe delta soisele pinnasele. Baroki ideaaliks olid inimese loodud objektid, mis eristusid loodusest ja mõjusid võimalikult kunstlikena: näiteks üliformaalne õukondlik kõnetamisstiil, parukad, ülepakutud tseremoniaalsus, kastraadid. Barokset maailma on võrreldud teatriga täis näitlejaid ja muusikat.

Barokk erinevates kunstivaldkondadesRedigeeri

ArhitektuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis Barokkarhitektuur

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1790. aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

Eestis jäljendati tihti barokki 19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul – seda stiili nimetatakse uusbarokiks ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Uusbarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone.

Näited Eestis

MaalikunstRedigeeri

Itaalia maalikunstRedigeeri

Itaalia maalikunstnikud eelistasid sooje ja küpseid toone. Maalikunstis valitsesid tumedamad toonid, kujutades ümarust ja keerukust. Kompositsioon oli sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Kunstnikud maalisid sujuvate värviüleminekutega, kuid ilma kindlate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, seega oli nende töödes palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsaid stseene. Palju on neis maalides ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke. Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad. Tahvelmaalile eelistatakse Itaalias seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, kus on tõelisus ja kus on maalitud detail. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks. 1585. aastal asutasid vennad Carraccid Bolognas kunstiakadeemia, kus nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine ja teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja laadide ühendamine ehk eklektitsism. Kõrvuti ekletitsismiga arenes Itaalias ka teine kunstivool, milleks oli naturalism, ja selle suurimaks esindajaks oli Caravaggio. Tema maalis lihtrahvast nii, nagu nad tegelikult olid. Tema töödes oli oluline osa valgusel, ehk valgus suundus ülevalt ühest punktist alla tegelaskujudele, olles nn keldriluugivalgus. Tema usuteemalistest maalidest on tuntumad "Peetruse ristilöömine" ja "Lautomängija".

Prantsuse maalikunstRedigeeri

Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mida vahel nimetatakse ka vana-klassitsismiks. Selle aluseks oli ratsionalism. Vana-klassitsism on rangem ja rahulikum ja otsest eeskuju võeti Kreeka ja Rooma kunstist ning renessansist.

Prantsuse maalikunsti mõjukaim maalija oli Nicolas Poussin. Tema kuulsaimad tööd on suuremõõtmelised, allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Ta on kuulus ideaalmaastike looja. Tema maastikud on fantaasiavili, mitte tegelikkus. Igal tema maastikul oli alati ka üks inimene. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks. Tuntud teos on näiteks "Maastik surnukehaga".

Veel üks tuntud maastikumaalija oli Claude Lorrain. Tema maastikes laiuvad kaugusse suunduvad vaated, mille esiplaanil on puudegrupid, sambad, varemed. Tema töödes valitseb selgus ja rahu. Tema kuulsaim teos on "Odysseuse loovutamine".

BarokkmuusikaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Barokk (muusika)

Vaata kaRedigeeri