Rokokoo (prantsuse keeles rococo, tulnud sõnadest rocaille ja coquilles) kasvas välja hilisbaroki kunstist. Sõna tähendab tollal moes olnud kivikestest ja merekarpidest tehtud kaunistust aias, ning see püüdis sarnaneda itaaliakeelse sõnaga barocco.

Rocaille-kaunistus, stukk ja fresko Zwiefalteni kloostrikirikus (1739–1745)

Lühike, ent hiilgav stiili õitseaeg valitses Euroopas aastatel 17301780[viide?].

See mõjutas sealhulgas paljusid kunstiliike: maali, skulptuuri, arhitektuuri, sisekujundust, sisustust, kirjandust, muusikat ja teatrit. See oli 18. sajandi alguse Pariisi vastureaktsioon baroki suursugususele, sümmeetriale ja rangetele eeskirjadele, seda eriti Versailles' lossis. Rokokoo kunstnikud ja arhitektid kasutasid mängulisemat, vaimukamat, naljakamat, priskemat ja graatsilisemat lähenemist kui barokk. Nende stiil oli ehitud, seal kasutati palju heledaid värve, asümmeetriliselt kõverat ja kuldset kujundust.

Rokokoostiilis toa sisekujundus oli kavandatud kui kunstiteos. Seal leidus valdavalt elegantset ja kaunistustega mööblit, väikseid skulptuure, dekoratiivseid peegleid ja vaipu. Need täiendasid arhitektuuri, reljeefe ja seinamaalinguid.

Rokokoolikud jooned tõusid uuesti luksuslikult esile 19. sajandil uusrokokoo nime all.

ArhitektuurRedigeeri

 
Romantiline Inglise park
 
"Hiina" teemajake Sanssouci lossipargis

MaalikunstRedigeeri

Kuulsaid rokokookunstnikkeRedigeeri

SkulptuurRedigeeri

TarbekunstRedigeeri

 
Rokokoomööbel

MuusikaRedigeeri

MuusikudRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri