Ava peamenüü
Jean Simeon Chardini autoportree pastellis. 1771
Edgar Degas "Tantsijanna debüüt". Umbes 1877
Pastellkriidid

Pastell on maalikunsti tehnika, mille puhul värvipinnad kantakse pehmele ja karedale pastellpaberile pastellkriidipulkadega (see on "kuivmaal"). Värvipulber jääb paberile töö käigus lahtiselt püsima ning vajab lõpetamisel kinnitamist fiksatiivi abil. Olenevalt motiivi käsitluslaadist võib pastell sarnaneda kas värvilise joonistusega või maaliga[1].

Pastellitehnikas loodud teos on pastellmaal, mida nimetatakse samuti lühendatult pastelliks. Sama sõnaga - pastellid - nimetatakse ka kriite endid.

VärvidRedigeeri

Pastellkriit, millega tehakse pastellmaali, on sideainega segatud värvipigment, mis on rullitud pulgakujuliseks. Kriitide valmistamiseks segatakse hästi peenestatud värvipigment algul veega ja seejärel sideainega, nagu liim, šellak, tragant või kummiaraabik. Heledavärvilistes pastellides võidakse kasutada sideainena piima. Üleliigne vesi eemaldatakse nii, et mass laotatakse imavale paberile ja tahedamaks tõmbunud segust rullitakse sentimeetrijämedused pulgad, mis kuivatatakse paberisse rullituna aeglaselt mõõdukas soojuses. Sideaine, faktuuri ja värvitugevuse järgi rühmitatakse kriidid kõvadeks (rohkem sideainet), pehmeteks (vähe sideainet, kriitjas faktuur) ja keskmise tugevusega pastellideks, täpsustavate nimetustega nagu õlipastell, kriitpastell jne.

Pastellkriitide valmistamisel välditakse hoolikalt mürgiseid pigmente, näiteks pliivalget või kinaveri, mida võib töö juures kogemata sisse hingata. Eelistatakse muldvärve ja tehispigmente:

AjaluguRedigeeri

Pastellkriite kasutati juba 15. sajandil Itaalias joonistuste toneerimiseks. 16. sajandist pärit maalialases traktaadis kirjeldab kunstnik Giovanni Lomazzo maalimist a pastello ja märgib, et selles laadis töötas Leonardo da Vinci. Värviliste portreejoonistuste toneerimiseks kasutati pastelltehnikat sel ajal rohkem Itaalias, kuid alates 17. sajandist juba ka Prantsusmaal ja Madalmaades. 18. sajandiks oli pastell maalitehnikana täiesti välja kujunenud ja seda sajandit võib nimetada pastelltehnika esimeseks hiilgeajaks. Tehnika pehme, hele ja ja õrn laad vastas rokokoo maitsele ja sel perioodil loodi väga palju portreesid pastellis. Klassitsismis, mis armastas selgepiirilist joonistust, pastelli populaarsus langes. Pastelltehnika uus tõus toimus sajandivahetuse modernismis, eriti tuntud on Edgar Degas' ja Edouard Manet' selles tehnikas tööd. Kui 18. sajandil loodi peamiselt portreid, siis nüüd leidis pastell kasutust mitmes žanris, nagu maastikumaal, portree, figuur, natüürmort ja olustikumaal.

KunstnikkeRedigeeri

Pastellmaali tuntumad viljelejad maailmas olid Maurice Quentin de La Tour, Rosalba Carriera, Jean Baptiste Simeon Chardin ja Edgar Degas. Eesti tuntuim pastellmaali viljeleja oli Ants Laikmaa.

Teoste näiteidRedigeeri

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Joonistamise ja maalimise õpik. Eesti NSV Kunst, Tallinn, 1963
  2. Joonistamise ja maalimise õpik. Eesti NSV Kunst, Tallinn, 1963