Ava peamenüü

Klassitsism on 18.19. sajandi kunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ning avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas.

Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia, näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast empire 'impeerium').

Klassitsistiks nimetatakse kreeka ja ladina kultuuride uurijat[viide?].

Sisukord

Klassitsismi mõistest eri traditsioonidesRedigeeri

  • Eesti kunstiajaloo käsitlustes nagu Saksamaal, Venemaal ning Kesk- ja Ida-Euroopas kannab 17. sajandi Prantsusmaa klassitsistlik barokkstiil nimetust barokk-klassitsism, eestikeelses kirjanduses on kasutatud ka terminit vanaklassitsism. Klassitsismiks nimetatakse selle traditsiooni kohaselt 18. sajandi lõpus välja kujunenud ja 19. sajandi esimesel poolel (aastail 1762–1840) valitsenud kunstistiili. Historitsistlik ja juugendijärgne klassitsismist lähtuv arhitektuur on tuntud uusklassitsismina.
  • Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal läänepoolses Euroopas nimetatakse klassitsismiks 17. sajandil Louis XIV ajal valitsenud stiili, mis vastandudes Itaalia barokile otsis stiilieeskujusid antiikkunstist nii nagu oli seda teinud renessansskunst. Nendes maades nimetatakse aastail 1762–1840 valitsenud stiili uusklassitsismiks.

Klassitsism arhitektuurisRedigeeri

 
Tartu Ülikooli peahoone on kõrgklassitsismi tippteos

Arhitektuuris kasutati rohkesti sambaid, kupleid ja kolmnurkseid viile. Ehitati suuri harmoonilisi ansambleid (näiteks Peterburis). Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone (18031809, arhitekt J. W. Krause), Toompea haldushooned ja hulk mõisaansambleid.

Perioodi u 1770.–1790. aastateni võib Eestis pidada varaklassitsismiks, kus klassitsismi elemente kasutati enamjaolt käsikäes baroksetega. Perioodi ca 1800–1830 (osalt ka 1840) võib pidada kõrgklassitsismi ajastuks, mil baroksed vormid olid enamasti juba hüljatud. Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse uusklassitsismist. Uusklassitsismi on Eesti viljeldud paralleelselt juugendarhitektuuriga 1920. aastatel, eriti aga 1940.–1950. aastatel (vahel nimetatud ka stalinistlikuks arhitektuuriks).

ArhitekteRedigeeri

EhitisiRedigeeri

Klassitsism maali- ja raidkunstisRedigeeri

Maali- ja raidkunstis eelistati mütoloogilist või ajaloolist ainestikku. Portreedele oli omane idealiseeriv laad. Kompositsioonis taotleti selgust ja rahulikkust.

MaalikunstnikkeRedigeeri

SkulptoreidRedigeeri

Klassitsism kirjandusesRedigeeri

Kirjanduses oli klassitsism peasuund 17. sajandi Prantsusmaal. Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse (P. Corneille' ja J. Racine'i värsstragöödiad, Molière'i komöödiad). N. Boileau' "Luulekunstis" on kokku võetud klassitsismi põhimõtted:

  • rangelt lahus hoida kõrget ja madalat stiili, koomilist ja traagilist,
  • viljelda eelistavalt kõrgžanre nagu eepos ja tragöödia ning kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku.

Näidendite kohta käivaist reegleist on tuntuim aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõue. Peagi mandus klassitsism eelkäijate matkimiseks ehk epigoonluseks. Ainult Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing, J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid isikupäraselt mõtestades klassitsismi piiratusest vabaneda.

Klassitsism Eesti kirjandusesRedigeeri

Eesti kirjanduses on klassitsismi mõju märgata K. J. Petersoni luules.

Klassitsism muusikasRedigeeri

  Pikemalt artiklis Klassitsism (muusika)

Klassikalise stiili kujunemine muusikas avaldus kõigepealt prantsuse ja itaalia oopereis ja ballettides (J. B. Lully, G. F. Händeli, Chr. W. von Glucki ja A. Scarlatti loomingus). Nende ainestik pärineb peamiselt mütoloogiast. 18. sajandi II poolel hakati klassitsismi põhimõtteil looma instrumentaalmuusikat. Armastati eriti suuri orkestriteoseid (sümfoonia, kontsert) ja kammerteoseid (sonaat, trio, kvartett, kvintett). Valdavaks sai ilmalik muusika ja homofoonia. Silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven.

Klassitsism teatrisRedigeeri

Teatris muutus klassitsismi ajal üldiseks tänini püsiv karplava. Barokkteatriga võrreldes lavakujundus lihtsustus. Näitlemisstiil põhines deklameerimisel, liikumine ja žestid allusid värsirütmile. Pearõhk pandi ansamblimängule.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri