Barokk-klassitsism

Barokk-klassitsism ehk vanaklassitsism on stiilisuund 17. sajandi barokkarhitektuuris, millele on iseloomulik klassitsistlikult rangem vormikeel ja vastandumine itaalia baroki külluslikule lopsakusele. Esines ligikaudu aastail 1600–1730 Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa ja Põhjamaade arhitektuuris, orienteerus antiigile peamiselt renessanssarhitektuuri ja palladianismi vahendusel. Arhitektuuris taotleti proportsiooni, ja kompositsiooni harmooniat toetudes Vitruviuse arhitektuuritraktaatidele.

Louvre'i idafassaad, 2013

François Le Vau projekt louvre'i idafassaadile

Bernini kolmas kavand Louvre'i idafassaadile, võrreldes esimesega palju vähem eenduvate ja taanduvate hoonemahtudega

François Mansarti kavandatud Hôtel de Toulouse Pariisis

Nicholas Hawksmoori kujundatud Easton Nestoni härrastemaja Northamptonshire'is (illustratsioon raamatus "English Homes" Vol 3)

Nimetusest

Prantsusmaal lansseeritud itaalia barokist erinevat, antiikeeskujudest lähtuvat kunstistiili nimetatakse eesti kirjanduses vanaklassitsismiks, kasutades eesliidet vana-, et eristada seda 18. sajandi II poole klassitsismist.

Arhitektuur

Prantsusmaa

Prantsusmaa arhitektuuris võeti otseselt eeskuju antiikarhitektuurist, mida tunti Vitruviuse arhitektuuritraktaatide järgi, samuti renessansist. Itaalia barokk selle liialdatud dünaamilisuse ja maalilisusega jäi prantslastele võõraks, niisiis oli Prantsusmaa arhitektuuril on juba 17. sajandil tugev klassitsistlik põhitoon. Määravaks on selle juures peetud Louis XIV kunstimaitset. Arhitektuur pidi väljendama Prantsusmaa kindlat ja korrastatud riigivõimu, ülevust ja suurust. Prantsusmaa 17. ja 18. sajandi ehituskunstile oli iseloomulik veel see, et kõiki ülesandeid lahendati peaaegu teadusliku järjekindlusega ja kirjutati ning diskuteeriti ehituskunsti probleemide üle.

Arhitekte: François Mansart, Salomon de Brosse, Louis Le Vau, Jules Hardouin-Mansart, Claude Perrault.

Näiteid ehitistest:

• Pariisi Luxembourgi palee (1615–1631)
• Vaux-le-Vicomte'i loss (1656–1661)
• Versailles' lossi ümberehitus 1661–1687
• Louvre'i idafassaad (1667–1674)

• 
  Palais du Luxembourg
• 
  Vaux-le-Vicomte'i esifassaad
• 
  Versailles' marmorõu
• 
  Versailles' loss
• 
  Versailles' aiapoolne fassaad, osa
• 
  Versailles' Grand Trianon
• 
  Place des Victoires Pariisis
• 
  Place Vendôme Pariisis

Inglismaa

Inglismaa 17. sajandi arhitektuur orienteerus tugevasti Andrea Palladio ehitiste eeskujule. See 17. sajandil Inigo Jonesi looduga alguse saanud stiilisuund kestis peaaegu kaks sajandit ja seda on käsitletud ka palladianismi ühe haruna, kuna otseselt Palladio mõjutustega arhitektuuri on väga raske teravalt eristada hilisemast. Itaalialikku lopsakat barokki peeti katoliiklikuks, seega protestantlikule Inglismaale ebakohaseks ja sellest laenati väga vähe, küll aga leiti eeskujusid Hollandi 17. sajandi arhitektuurist.

Arhitekte: Christopher Wren, John Vanbrugh, Nicholas Hawksmoor, William Talman.

Näiteid ehitistest:

• Londoni Saint Pauli katedraal
• Blenheim Palace
• Chatsworth House
• Castle Howard
• Hampton Courti lõunatiib

• 
  Saint-Pauli katedraal
• 
  Saint-Pauli katedraali läänefassaad
• 
  Blenheim Palace lõunast
• 
  Chatsworth House
• 
  Castle Howard
• 
  Hampton Courti lõunatiib

Holland

Nagu Inglismaal, iseloomustas ka Hollandi palladianismi vaoshoitus. Põhja-Euroopa esimese vabariigi arhitektuur pidi klassikalist antiiki tsiteerides peegeldama demokraatlikke väärtusi. Hendrick de Keyseri manerismist tõukuvad kavandid juurutasid Veneetsia mõjutustega stiili 17. sajandi alguse arhitektuuris (Amsterdami Noorderkerk, 1620–1623; Westerkerk, 1620–1631). Hollandi 17. sajandi arhitektuur ei võtnud ei vastureformatsiooni mõjutatud lõunas ega protestantlikus põhjaosas omaks uut itaalia stiili, vaid lähtus vanemast Põhja-Itaalia renessansist ja manerismist. 17. sajandi keskpaiga Madalmaade arhitektuur liitis ehitistes tervikuks eklektilised elemendid nagu kolossaalorderis pilastrid, viilkatused, tsentraalsed kolmnurkfrontoonid ja tornid, ennetades selle stiilisuunaga Christopher Wreni vanaklassitsistlikke hooneid.

Arhitekte: Jacob van Campen, Pieter Post, Jacob Roman, Johan van Swieten

Näiteid ehitistest:

• Amsterdami valitsushoone (1646)
• Maastrichti valitsushoone (1658)
• Huis ten Bosch (alustatud 1645)
• Mauritshuis (1636–1641)
• Het Loo loss (1684–1686)

• 
  Amsterdami raekoda
• 
  Maastrichti raekoda
• 
  Mauritshuis

Vanaklassitsism Eestis

17. sajandi barokkarhitektuur Eestis ei taotlenud eenduvate osadega ja risaliitidega liigendatud hoonemassi nagu Lääne-Euroopa lossides. Narvas ja Tallinnas töötanud arhitektid-ehitusmeistrid lähtusid hollandi barokk-klassitsismist: hooned olid kõrge viilkatusega, kuupja või risttahukja vormiga, pikiküljega tänava poole. Sümmeetrilise fassaadi keskteljel domineeris portaal; see avanes vestibüüli, millest kahele poole jäid eluruumid. Selliseid hooneid püstitati 17. sajandil Narvas, neist on tänaseni säilinud Narva raekoda, hävinud on Narva vanalinnas asunud Narva börsihoone, linnusekrahv C. von Kocheni maja, Hermann Poorteni maja, Laurentz Numensi maja jt 17. sajandi elumajad.

• 
  Narva börsihoone (1930. aastad)
• 
  Narva raekoda

Maalikunst

Prantsusmaa maalikunstis esindas baroki klassitsistlikku suunda Nicolas Poussini ja Claude Lorraini looming, Itaalias Annibale Carracci, Guido Reni, Giovanni Lanfranco ja Domenichino.

Vaata ka

• George'i stiil
• Kuninganna Anne'i stiil
• Klassitsism
• Uusklassitsism (kunst)