Helsingi toomkirik

Helsingi toomkirik (soome keeles Helsingin tuomiokirkko ja rootsi keeles Helsingfors domkyrka), algselt Nikolai kirik ja hiljem Suurkirik, on Helsingi piiskopkonna toomkirik ja Helsingi toomkoguduse kodukirik. Carl Ludvig Engeli projekteeritud kirik asub Senati väljaku (Senaatintori) ääres Helsingis. Valget ja halli värvi sammastega toomkirik on üks Helsingi tuntumaid sümboleid. Aastas külastab kirikut üle 350 000 inimese, kellest osa käib kirikus toimuvatel üritustel, kuid enamik on siiski turistid.

Helsingi toomkirik
Lutheran Cathedral Helsinki.jpg
Riik Flag of Finland.svg Soome
Asukoht Helsingi
Uusimaa
Ehituse lõpp 1852
Koordinaadid 60° 10′ 13″ N, 24° 57′ 8″ E
Helsingi toomkirik öösel

2003. aastal korraldas ajaleht Helsingin Sanomat lugejaküsitluse, mille tulemuse põhjal tunnistati Helsingi toomkirik Soome kõige märkimisväärsemaks ehitiseks. Teisele kohale jäi seitse häält vähem kogunud Soome parlamendihoone (Eduskuntatalo).[1]

AjaluguRedigeeri

 
Kiriku esialgne projekt.

Toomkirik on osa aastatel 18201850 ehitatud Helsingi kesklinna arhitektuuriansamblist. Kesklinna detailplaneeringu kujundas Johan Albrecht Ehrenström, kuid tähtsamad ehitised projekteeris Carl Ludvig Engel. Ehrenströmi detailplaneeringu kohaselt oli Senati väljaku põhjapoolne kalju eraldatud luterliku peakiriku asukohaks. Engel kavandas juba 1819. aastal kiriku esimesed projektid ja lihvis hoone arhitektuurilist väljanägemist aastakümneid. Toomkiriku ehitamiseks võeti Venemaa keisrilt Nikolai I-lt 2,6 miljoni rublane 37-aastase tagasimakseajaga laen, millest toomkiriku ehituskuludeks võis arvestuste järgi minna ligi miljon rubla. Sama laenu kasutati ka Turu linna taastamisel tulekahju järel. Toomkiriku ehitust alustati 1830. aastal.

Engeli surma-aastal 1840 oli kirik nii valmis, et seal võis samal aastal pidada ülikooli 200. aastapäeva. Ehitustööde järelevalvet jätkas Engeli surma järel tema abiline E. B. Lohrmann, kelle juhtimisel tehti kiriku väljanägemisele märkimisväärseid muudatusi. Kirik pühitseti ametlikult avatuks alles 1852. aastal, kui see nimetati keiser Nikolai I ja Püha Nikolause järgi Nikolai kirikuks. Soome iseseisvumisel 1917. aastal muudeti venepäraseks arvatud nimi Suurkirikuks. Kui Helsingi piiskopkond 1959. aastal moodustati, sai Suurkirikust Helsingi toomkirik.

ArhitektuurRedigeeri

 
Kiriku kantsel
 
Üks apostlikest kujudest
 
Helsingi toomkiriku sambakapiteelid on Korintose stiilis

Kirik esindab uusklassitsistlikku stiili ja on põhiplaanilt sarnane Kreeka ristiga. Eestvaate kujundamisel on eeskujuks võetud Peterburi Kaasani katedraal. Engel ise eriti ei hoolinud keskkirikust, kuid valis sellise stiili siiski eeskujuks, sest kiriku asetuse tõttu võis seda vaadata igast küljest. Engel tegi kirikust mitu kavandit ja kujundas selle väljanägemist asukohast lähtuvalt võimalikult sobivaks.

Lõplikus projektis, mille kiitis heaks Keiser Aleksander I, on neli korintose stiilis sammastega ümbritsetud ristharu, mille keskel kõrgub ümmargune kuppelkatusega torn. Kirikusaal on traditsiooniliselt ida-läänesuunaline, altari asukohaga Päikese poole ehk saali idapoolses osas. Saali läänepoolses osas on peasissekäik ja Unioni tänava (Unioninkatu) poolt kõrguvad selle kohal põhisambad. Valge ja vähenõudlik kirikusaal on kujundatud nii, et oleks sisenedes kogu ulatuses kohe nähtav. Seda võimaldab saali sümmeetriline kuju. Kirik kõrgub omal kaljutasandil, mille Senati väljaku poolsele küljele Engel kujundas peavalvuri. Kiriku Unioni tänava poolse sissekäigu vastasküljele projekteeris Engel 1840. aastal Keisri ülikooli põhiraamatukogu.

Ilmajokist pärit Könni soost kolmanda põlve kellameister Juho Könni oli osav oma ametis. Tema tuntuimaks tööks oli toomkiriku kellamehhanism. See oli kasutusel kuni 1902. aastani, kui kulunud mehhanism asendati elektrilisega. Meistri valmistatud algne kella numbrilaud on endiselt kasutusel, ent mehhanismi hoitakse Soome kellamuuseumis Espoos.

Toomkiriku projekti tehti ehituse käigus mitmeid muudatusi. 1839. aastal välja antud keisri käsuga kõrvaldati peavalvur ja asendati monumentaaltreppidega, mis viisid kiriku tasandilt väljakule. Engel oli treppide ehitamise vastu, kuid tulemusteta. Tema sõnul rikkus projekti muutmine Senati väljaku loomulikku väljanägemist: varem põhja küljest suletud Senati väljak avanes nüüd kiriku poole.

Pärast Engeli surma jätkas tema töid Ernst Bernhard Lohrmann, kuid nüüd tehti kiriku püstitamisel mitmeid olulisi muudatusi. Kiriku ehitis arvati olevat liiga nõrk ja sellepärast lisati Lohrmanni soovitustele tuginedes põhitornile veel neli nurgatorni ning Peterburi Iisaki kiriku eeskujul kaksteist apostleid meenutavat tsinkkuju. See on maailma suurim ühtne tsinkskulptuuride kollektsioon. Skulptuurid valmisid aastatel 1846–1847 ja nende autorid on saksa skulptorid August Wredov, Hermann Schvievelbein, Gustav Bläser ja Heinrich Berges. Lohrmann projekteeris ka esikülje sammaste kõrvale kellatornid, kuna kiriku kuppeltorni ei juletud raskeid kirikukelli paigutada. Need ümberkorraldused olid vastuolus Engeli esialgse projektiga ja muutsid kiriku üldist väljanägemist. Kirikusaal iseloomustab Engeli esialgset arhitektuurilist käekirja paremini.

SisekujundusRedigeeri

 
Toomkiriku altar
 
Orel

Toomkiriku valge, lühiharulise risti kujuline kirikusaal on äärmiselt tagasihoidlik ja ilustamata. Selle ainsad lihtsad kaunistused on kolm nurganiššidesse paigutatud skulptuuri, mis esindavad usupuhastajaid Martin Lutherit, Philipp Melanchthoni ja Mikael Agricolat. Neljandas nurgas on Engeli projekteeritud ümmargune kantsel.

Õigeusu kirikute ikoonidest vaimustunud Engel projekteeris kirikusse suursuguse altariehitise. See koosnes väga suurest kullatud ristist, mida ümbritses kuldne ring ja kaks palvetavat inglit; risti ja altari jalamil oli õigeusu stiili jäljendav kaunistatud pühakirja kujutav maaling. Engeli surma järel jäid projektist alles vaid inglid, mis paigutati kahele poole altarit. Algne altarimaaling oli Robert Wilhelm Ekmani heledavärviline Jeesuse kõnelus lastega, kuid Nikolai I-le ei meeldinud see ja ta kinkis selle asemele baltisaksa kunstniku Carl Timoleon von Neffi sünge maali Jeesuse ristilt äravõtmisest. Ekmani altarimaal paigutati Helsingi Vanakirikusse.

1967. aastal firma Marcussen & Son valmistatud orelil on 57 vilet.

Kiriku all olev võlvkamber ehitati algselt keldriks, kus asusid kütteseadmed ja kütusetagavarad. Kelder seisis tühjalt üle saja aasta, enne kui see 1970. aastal remonditi. Nüüd kasutatakse seda peamiselt näituste korraldamisteks.

Toomkirik restaureeriti põhjalikult aastatel 19961999, mille käigus paigutati uus Carolus Enckelli loodud altarimaal ning valmistati tekstiilikunstnik Päikki Priha kavandatud uued kirikutekstiilid.

Pilte toomkirikustRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri