Arhitektuur

See artikkel räägib ehituskunstist; Eesti jätkväljaande kohta vaata Ehituskunst (väljaanne); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Arhitektuur (täpsustus).

Arhitektuur (ladina keeles architectura; kreeka sõnast architektōn 'ehitusmeister') ehk ehituskunst on ehitiste ja neid ümbritseva keskkonna kujundamine. Arhitektuuriliste hoonete ja rajatiste projekteerijat nimetatakse arhitektiks.

Tartu Ülikooli klassitsistlik peahoone

Paul Klee, "Värviline arhitektuur" (1917)

„Arhitektuur on kunst, mis kujundab ja kaunistab inimese mistahes otstarbel püstitatud ehitisi niimoodi, et nende välimus tuleb kasuks ta vaimsele tervisele, annab talle jõudu ja teeb rõõmu^[1].“

Arhitektuuri liigitatakse mitmeti. Üks võimalik jaotus on:

sakraalarhitektuur (tempel, katedraal, kirik, kabel, klooster);
profaanarhitektuur (mõis, palee, loss, kindlus, linnus kui ka elamud, kontorid, avalikud hooned, tootmishooned, vms);
maastikuarhitektuur (aed, park).

Arhitektuuri saab jaotada ka peamise ehitusmaterjali kaudu: kiviarhitektuur, puit- ehk puuarhitektuur.

Arhitektuuri mõiste hõlmab nii üksikute ruumide kui ka tervete asulate kujundamist. Hoonete sisemuse kujundamisega tegeleb sisearhitektuur. Arhitektuurse keskkonna kujundamisele eelneb reeglina ruumiline planeerimine. Planeeringuga määratakse ehitusõigus.

Arhitektuur kuulub ainelisse kultuuri ja kunsti, mistõttu arhitektuur sõltub oluliselt nii ajastu ehitustehnikast (eriti ehitusmaterjalidest ja konstruktsioonitüüpidest) ning otstarbenõudeist aga ka ilupõhimõtteist ja kunstivaadetest^[2].