Vikipeedia

Paul Klee

Saksamaa maalikunstnik

Ernst Paul Klee (18. detsember 1879 Münchenbuchsee, Šveits – 29. juuni 1940 Muralto, Šveits) oli Saksamaa kodakondsusega[1] maalikunstnik ja graafik, kelle mitmekülgset loomingut seostatakse nii ekspressionismi, konstruktivismi, kubismi, primitivismi kui ka sürrealismiga.

Paul Klee
Paul Klee (Alexander Eliasbergi foto, 1911)
Sünninimi Ernst Paul Klee
Sündinud 18. detsember 1879
Münchenbuchsee, Šveits
Surnud 29. juuni 1940 (60-aastaselt)
Muralto, Šveits
Haridus Müncheni Kaunite Kunstide Akadeemia
Tegevusala maalikunst
Kunstivool ekspressionism, Bauhaus, sürrealism
Paul Klee autogramm

Klee oli tihedas kontaktis rühmitusega Der Blaue Reiter ning eksponeeis selle teisel näitusel 1912. aastal oma graafikat. Kuni selle ajani peamiselt graafikuna tegutsenud kunstnikul aitas maalikunstnikuna läbi murda 1914. aastal koos August Macke ja Louis Moilliet'ga ette võetud reis Tuneesiasse.

Nagu ta sõber vene maalikunstnik Vassili Kandinsky, õpetas Klee 1920. aastast Bauhausis, algul Weimaris ja hiljem Dessaus. 1931. aastast oli ta Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor. Pärast natsistlikku võimupööret ta vallandati ning ta läks eksiili Berni, kus alates 1934. aastast sündis raskest haigusest hoolimata ulatuslik hiline looming. Kunstnikutöö kõrval kirjutas ta kunstiteoreetilisi käsitlusi, nagu näiteks "Schöpferische Konfession" (1920) ja "Pedagoogiline visandiraamat" ("Pädagogisches Skizzenbuch", 1925). Paul Klee kuulub 20. sajandi olulisimate klassikalise modernismi esindajate hulka kunstis.

Klee eksperimenteeris värviteooriaga ja uuris seda sügavuti. Tema loengusarja "Kirjutised vormi ja disaini teooriast" ("Schriften zur Form und Gestaltungslehre", inglise keeles "Paul Klee Notebooks") peetakse modernistliku kunsti jaoks sama tähtsaks kui Leonardo da Vinci "Traktaati maalimisest" renessansskunsti jaoks.

Elukäik

muuda

Lapsepõlv ja kooliaeg

muuda
 
Paul Klee sünnimaja, praegu Paul Klee nimeline kool Münchenbuchsees

Paul Klee sündis saksa muusikaõpetaja Hans Wilhelm Klee (1849–1940) ja šveitsi laulja Ida Marie Klee (sündinud Frick, 1855–1921) teise lapsena. Tema õde Mathilde tuli ilmale 28. jaanuaril 1876 Walzenhausenis (ja suri 6. detsembril 1953). Isa oli pärit Rhöni mäestiku piirkonnas asuvast Tannist ning õppis Stuttgardi Konservatooriumis laulu, klaverit, orelit ja viiulit. Seal tutvuski ta Idaga, kellest sai hiljem tema abikaasa. Kuni 1931. aastani töötas Hans Wilhelm Klee muusikaõpetajana Berni lähedal Hofwilis Berni Riiklikus Seminaris. Tänu sellele sai Paul Klee vanematekodust kaasa muusikaarmastuse ja -hariduse.[2]

1880. aastal kolis perekond Berni, kus 1897. aastal pärast mitut korterivahetust saadi oma maja Kirchenfeldi piirkonnas[3]. Aastail 1886–1890 käis Klee algkoolis ja seitsmedast eluaastast õppis viiulit Berni muusikakoolis. Viiulimängu valdas ta peagi nii meisterlikult, et tohtis juba 11-aastaselt mängida Berni Muusikaühingu koosseisuvälise mängijana.

Klee huvitus ka joonistamisest ja luuletamisest. Tema kooliõpikuist ja -vihikuist võib leida arvukalt karikatuure. Juba varakult joonistas ta pliiatsitega lähiümbruse linnade (Berni, Fribourgi) ja maastike siluette[4]. Tema joonistamisoskuse arendamisega aga ei tegeldud, sest vanemad soovisid, et pojast kasvaks muusik. 1890. aastast õppis Klee Berni progümnaasiumis. 1898. aasta aprillis hakkas ta pidama päevikut, mida täiendas kuni 1918. aasta detsembrini. Samal aastal toimetas ta seda ja pani sellele pealkirjaks "Meenutusi lapsepõlvest" ("Erinnerungen an die Kindheit")[5]. 1898. aasta septembris sooritas ta küpsuseksami Berni Kirjandusgümnaasiumis. Seejärel suundus Münchenisse, et õppida kunsti, ehkki tegi seda vanemate soovi vastaselt. Iseseisvumissoovi kõrval ajendas teda seda sammu astuma ka asjaolu, et ta arvas, et muusikaloomingu kõrgpunkt on juba saavutatud, ega hinnanud kaasaegseid helitöid.[6]

Õpingud ja abielu

muuda

Münchenis õppis Klee algul graafikat Heinrich Knirri juures erakoolis, sest Müncheni Kaunite Kunstide Akadeemiasse ei võetud teda vastu. 1899. aastal õppis ta Walter Ziegleri juures radeerimis- ja söövitustehnikaid. Klee nautis vaba tudengielu ja tal oli mitu armuafääri noorte modellidega, et saada "peenemat seksuaalset kogemust"[7]. Veebruaris 1900 hankis Klee endale ateljee ja 11. oktoobril 1900 läks ta kunstiakadeemias Franz von Stucki maaliklassi, milles õppis ka Vassili Kandinsky[7]. Klee, kellele õppetöö midagi erilist ei pakkunud, võttis sellest osa sporaadiliselt ega saanud Kandinskyga seetõttu veel tuttavaks. 1901. aasta märtsis lahkus ta taas akadeemiast.

Koos maalikunstnik Hermann Halleriga 22. oktoobrist 1901 kuni 2. maini 1902 ette võetud õppereisi ajal Itaalias läbiti Milano, Genova, Livorno, Pisa, Rooma, Porto d'Anzio, Napoli, Pompei, Sorrento, Positano, Amalfi, Gargano ja Firenze. Sealsete muljete põhjal said tema kunstilise väljendusjõu arengus oluliseks kolme liiki objektid ja nähtused: "esiteks Firenze renessanssarhitektuur, kirikute paleed, mis teevad Medicite linna üleni kunstiteoseks, selle konstruktiivne element, ehituslikud arvusaladused, proportsioonisuhted", teiseks Napoli Akvaarium, kus Klee esimest korda "koges loodusvormide kujutlusvõimet ja fantastikat, nende värvihiilgust, merefauna ja -floora muinasjutulisust", kolmandaks "Siena gooti stiilis tahvelmaalide mänguline tundelisus".[2]

Pärast Itaaliast naasmist elas Klee aastail 1902–1906 vanematekodus ja teenis elatist viiuldajana Berni Muusikaühingus,[8] mille abonementkontsertidel osales ta nii asendaja kui ka arvustajana[9]. Kunstiõpinguid jätkas ta anatoomialoengute külastamisega. 1903. aastal lõi ta esimesed teosed 1905. valminud kümnest radeeringust, mis on koondatud tsüklisse "Inventionen"[10]. 1904. aastal uuris Klee Müncheni vasegravüüride kogus Aubrey Beardsley, William Blake'i ja Francisco de Goya illustratsioone, mis avaldasid talle sel perioodil kestvat mõju, nagu ka James Ensori graafika.[11]

1905. aasta mais ja juunis võttis Klee koos oma noorpõlvesõprade, tulevase kunstniku Louis Moilliet' ja kirjaniku Ernst Bloeschiga ette reisi Pariisi, kus ta pühendas end vanema kunsti uurimisele Louvre'is ja Luxembourgi palee galeriis. Sel aastal pööras Klee esimest korda tähelepanu impressionismile ja hakkas sügisel tegelema spetsiifilise klaasimaalitehnikaga (Hinterglasmalerei)[12]. 1906. aastal külastas Klee Berliinis Saksa kunsti sajandinäitust. Sama aasta septembris kolis ta taas Münchenisse, kus ta 15. septembril abiellus pianist Lily Stumpfiga (10. oktoober 1876 – 22. september 1946), kellega ta oli tutvunud ühel kammermuusikaõhtul. 30. novembril 1907 sündis neil poeg Felix. Paul hoolitses põhiliselt lastekasvatuse ja majapidamise eest nende Schwabingi korteris, Lily teenis perele elatist, küll mitte enam pianistina, vaid klaveritunde andes.[9]

1908. aasta mais sai Kleest Šveitsi graafikute ühenduse Die Walze liige; samal aastal osales ta kolme teosega Müncheni Setsessiooni näitusel, kuue teosega Berliini Setsessiooni näitusel ning Müncheni Klaaspalee näitusel. 1911. ja 1912. aastal arvustas ta muusikalisi ettekandeid Šveitsi ajalehes Die Alpen.

Liitumine rühmitusega "Der Blaue Reiter" (1911)

muuda

1911. aasta jaanuaris tutvus Klee Münchenis Alfred Kubiniga, kes toetas tema kavatsust illustreerida Voltaire'i teost "Candide". Selleks ajaks oli Klee loonud juba väga palju graafikat ning tema kalduvus sarkastilise, naljatleva ja iroonilise käsitluslaadi poole sobis Kubinile hästi. Temast ei saanud mitte ainult Klee sõber, vaid ka tema kunsti esimene nimekas koguja[13]. 1911. aastal tutvus Klee Kubini vahendusel kunstikriitiku Wilhelm Hausensteiniga ning oli sama aasta suvel Müncheni kunstnikeühenduse Sema asutajaliige ja tegevjuht[14]. Sügisel sai ta tuttavaks August Macke ja Vassili Kandinskyga. Talvel liitus ta Vassili Kandinsky ja Franz Marci asutatud almanahhi Der Blaue Reiter väljaandva toimetuskolleegiumiga. Selle kaastöölised olid teiste hulgas August Macke, Gabriele Münter ja Marianne von Werefkin. Kleest sai tema kaastöö väheste kuude jooksul "Der Blaue Reiteri" oluline ja iseseisev liige, ent täieliku integratsioonini siiski asi ei läinud.[15]

Almanahhi väljaandmine lükati edasi, et korraldada näitus. Esimene "Der Blaue Reiteri" kahest näitusest toimus 18. detsembrist 1911 kuni 1. jaanuarini 1912 Münchenis Heinrich Thannhauseri galeriis Moderne Galerie. Klee sellel ei osalenud. Teisel näitusel, mis toimus 12. veebruarist kuni 18. märtsini 1912 Hans Goltzi galeriis, olid väljas 17 tema graafikateost. Selle teise näituse nimi oli programmiliselt "Schwarz-Weiß" ("Must-valge"), sest esindatud oli ainult trükigraafika[16]. Kandinsky ja Marc andsid juba 1911. aastal kavas olnud almanahhi "Der Blaue Reiter" välja 1912. aasta mais kirjastuses Piper. Selles oli esindatud ka Klee tušijoonistusega "Steinhauer" ("Kiviraidur"). Samaaegselt publitseeris Kandinsky oma kunstiteoreetilise kirjutise "Über das Geistige in der Kunst" ("Vaimsusest kunstis").[17][18]

Osalemine näitustel, 1912/1913

muuda

Teisel Pariisis viibimise perioodil 2.–18. aprillil 1912 külastas Klee koos abikaasa Lilyga Daniel-Henry Kahnweileri galeriid ja kunstikaupmees Wilhelm Uhde kogu, nägi Georges Braque'i, André Deraini, Henri Matisse'i, Pablo Picasso, Henri Rousseau ja Maurice de Vlamincki töid, kohtus Henri Le Fauconnier' ja Karl Hoferiga ning 11. aprillil ka Robert Delaunayga tolle Pariisi ateljees.

Kölnis oli 25. maist 30. septembrini 1912 Lääne-Saksa Kunstisõprade ja Kunstnike Eriühingu (Sonderbund Westdeutscher Kunstfreunde und Künstler) rahvusvahelisel kunstinäitusel väljas 4 Paul Klee joonistust.

1912. aasta detsembris sai Paul Klee Pariisist Franz Marci vahendusel Robert Delaunay artikli "Valgus" ("La Lumière") tõlkimiseks Herwarth Waldeni Berliinis ilmuvale kunstiajakirjale Der Sturm; tõlge ilmus 1913. aasta jaanuaris[19]. Pariisis oli Klee tutvunud Delaunay aknapiltidega ja kirjeldas neid ühe 1912. aasta näituse arvustuses kui "iseseisva pildi tüüpi, mis ilma loodusmotiivideta kujutab täiesti abstraktset vormi"[20]. Pärast Delaunayga tutvumist muutus Klee arusaamine valgusest ja värvist põhjalikult. Ta püüdis Delaunaylt saadud inspiratsiooni oma piltidesse üle kanda, lisas neile rohkem värvi ning saavutas efekti puhtalt kontrasti ja toonierisuste abil[21]. 1913. aasta septembris alanud Herwarth Waldeni korraldatud Esimese Saksa Sügissalongi näitusel Berliinis osales ta akvarellide ja joonistustega.

Tuneesia-reis (1914)

muuda
 
"Hammameti motiiv", 1914, akvarell, Baseli Kunsthalle

3. aprillil 1914 suundus Klee koos August Macke ja Louis Moilliet'ga kolmenädalasele õppereisile Tuneesiasse. Reis, mis viis Klee maalikunsti juurde, kulges Bernist Lyoni ja Marseille'sse kõrvalepõigetega Saint-Germaini, Sidi Bou Saïdi, Kartaagosse, Hammameti, Kairouani ning viimaks Palermo, Napoli, Rooma, Milano ja Berni kaudu tagasi Münchenisse. Moilliet maalis erinevalt Mackest ja Kleest reisi ajal vähe. Klee pidas kolmest kunstnikust ainsana päevikut. Ta kirjeldab seal sissesõitu Tunisesse:

"Sünge võimuga päike. Maa värviselgus on paljutõotav. Macke tunneb seda samuti. Me mõlemad teame, et teeme siin head tööd."

Klee akvarellid kaldusid suurema abstraktsuse poole, Macke eelistas jõulisemaid värve, sellal kui Moilliet maalis palju suurematele pindadele. Ometi oli reisi lõpuks tekkinud vastastikuseid mõjutusi, nagu näitab võrdlus kolme kunstniku enam-vähem üheaegselt loodud teoste vahel. Selle näiteks on Macke teos "Kairouan III", Klee "Kairouani vaade" ja Moilliet' "Kairouan"[22][23]. Mõjutatuna Delaunay tundlikkusest intensiivse valguse ja lõunamaade värvide suhtes, maalis Klee mitu akvarelli, mida ta ise pidas eriti tähtsaks oma hilisema kunstiloomingu seisukohalt. Nii kirjutas ta 16. aprillil oma päevikusse:

"Ma olen värvi päralt. Mul ei ole vajadust teda püüda. Ma olen igavesti tema päralt, ma tean seda. See on õnnehetke sisu: mina ja värv oleme üks. Ma olen maalikunstnik."[24]

1914. aasta mais sai Kleest Uue Müncheni Setsessiooni asutajaliige ja sekretär. See ühendus tekkis Müncheni Setsessiooni, Müncheni Neue Künstlervereinigungi ning ühenduste Sema ja Scholle kunstnike liitumisel. Järgmisel aastal tutvus ta luuletaja Rainer Maria Rilkega, kes võis mitu kuud umbes 40 Klee graafilist lehte "oma toas hoida".[25]

Sõdurina sõjas

muuda
 
Paul Klee sõdurina (1916)

5. märtsil 1916 sai Klee kutse asuda maaväelasena sõjaväeteenistusse. Kuna Klee sakslasest isa ei olnud hoolinud sellest, et tema pojast saaks Šveitsi kodanik, oli Klee esimese maailmasõja ajal sõjaväekohuslane. Sõjaväekutse saamise päeval kuulis ta, et tema sõber Franz Marc on Verduni all hukkunud.[26]. Pärast 11. märtsil 1916 alustatud sõjaväelise algõppe lõppemist saadeti ta sõdurina tagalasse. 20. augustil liitus ta Schleißheimi lennuvälja ehitusrooduga, kus ta saatis lennukitransporti ja tegeles käsitööga, näiteks lennukite kaitsemaalingute parandamisega. 17. jaanuaril 1917 paigutati ta ümber Gersthofenisse Kuninglikku Baieri Lendurikooli, kus ta oli sõja lõpuni tegev kassakirjutajana. Seetõttu ei pidanud ta minema rindele ja sai kasarmust väljaspool paiknevas toas jätkata maalimist.[27]

Herwarth Waldeni galeriis Der Sturm avati 1916. aasta märtsis esimene näitus Klee abstraktsetest akvarellidest, teine järgnes 1917. aasta veebruaris. Piltide müügiedu oli hea ja Walden nõudis uusi töid, sest kunstiturg reageeris positiivselt. Paradoksaalselt oli Kleel pärast sõjaväeteenistusse kutsumist edu just nende piltidega, mis dokumenteerisid tema seljapööramist sõjale[28]. 1918. aastal saavutas Klee Saksamaal kunstilise ja ärilise läbimurde. Ta võis ainuüksi Waldenile müüa pilte 3460 marga eest[27]. Samal aastal ilmus Sturmi pildialbum "Paul Klee", mille andis välja Herwarth Walden.

Juunis 1919 tegid Stuttgardi akadeemia üliõpilased Willi Baumeister ja Oskar Schlemmer vastavale ministeeriumile ettepaneku kutsuda Paul Klee Adolf Hölzeli järglasena Stuttgardi Riikliku Kaunite Kunstide Akadeemia professoriks. Paul Klee suhtus sellesse ettepanekusse juulis positiivselt, ent sama aasta sügisel oli akadeemia ja selle direktori Heinrich Altherri suhtumine tõrjuv.[29]

Esimene isikunäitus Münchenis (1920)

muuda

Alexej von Jawlensky vahendusel tutvus Paul Klee 1919. aastal galerist Galka Scheyeriga, kes alates 1924. aastast esindas kunstnike rühmitust Sinine Nelik (Die Blaue Vier, The Blue Four) Ameerika Ühendriikides ning hoolitses selle kunstiideede leviku eest näituste ja ettekannete korraldamise kaudu[30]. Sinise Neliku moodustasid Klee, Kandinsky, von Jawlensky ja Lyonel Feininger.

Galerii

muuda
  •  
    "Imeline maandumine ehk "112!"", 1920, akvarell, New Yorgi moodsa kunsti muuseum, New York
  •  
    "Der Goldfisch" ("Kuldkala"), 1925
  •  
    "Was fehlt ihm?" ("Mis tal puudu on?"), 1930
  •  
    "Revolution des Viadukts" ("Viadukti revolutsioon"), 1937
  •  
    "Puppe Ohne Titel" (autoportree), 1922
  •  
    "Gespenst eines Genies" ("Geeniuse vaim") 1922

Viited

muuda
  1. ↑ Klee suri pisut enne seda, kui tehti otsus tema taotletud Šveitsi kodakondsuse osas, vaata Ein Berner, aber kein Schweizer Künstler, swissinfo.ch, 21. aprill 2005 (vaadatud 25. veebruaril 2013).
  2. ↑ 2,0 2,1 Diether Rudloff: "Unvollendete Schöpfung. Künstler im zwanzigsten Jahrhundert". Stuttgart: Urachhaus 1982, lk. 65
  3. ↑ Beate Ofczarek, Stefan Frey: "Chronologie einer Freundschaft". In: Michael Baumgartner, Cathrin Klingsöhr-Leroy, Katja Schneider (Hrsg.): Franz Marc. Paul Klee. Dialog in Bildern. Wädenswil: NIMBUS, 2010, lk. 199
  4. ↑ Carola Giedion-Welcker: "Klee". Reinbek: Rowohlt, 22. väljaanne, 2004, lk. 10–11
  5. ↑ Christian Rümelin: Paul Klee. Leben und Werk. München: Beck, 2004, lk. 118.
  6. ↑ Susanna Partsch: Klee. Neuausgabe. Köln: Benedikt Taschen, 2007, lk. 8 j.
  7. ↑ 7,0 7,1 Beate Ofczarek, Stefan Frey: "Chronologie einer Freundschaft". In: Michael Baumgartner, Cathrin Klingsöhr-Leroy, Katja Schneider (Hrsg.): Franz Marc. Paul Klee. Dialog in Bildern. Wädenswil: NIMBUS, 2010, lk. 200 j.
  8. ↑ "Paul Klee und die Musik", Zentrum Paul Klee Bern
  9. ↑ 9,0 9,1 Thomas Kain, Mona Meister, Franz-Joachim Verspohl (Hrsg.): Paul Klee in Jena 1924. Der Vortrag. (Minerva. Jenaer Schriften zur Kunstgeschichte, Band 10.) Jena: Kunsthistorisches Seminar, 1999, lk. 88
  10. ↑ Christian Rümelin: Paul Klee. Leben und Werk. München: Beck, 2004, lk. 12 jj.
  11. ↑ Christoph Vitali (Hrsg.): "Ernste Spiele. Der Geist der Romantik in der Deutschen Kunst 1770–1990". Stuttgart: Oktagon Verlag, 1995, lk. 651.
  12. ↑ Beate Ofczarek, Stefan Frey: "Chronologie einer Freundschaft". In: Michael Baumgartner, Cathrin Klingsöhr-Leroy, Katja Schneider (Hrsg.): Franz Marc. Paul Klee. Dialog in Bildern. Wädenswil: NIMBUS, 2010, lk. 203
  13. ↑ Beate Ofczarek, Stefan Frey: "Chronologie einer Freundschaft". In: Michael Baumgartner, Cathrin Klingsöhr-Leroy, Katja Schneider (Hrsg.): Franz Marc. Paul Klee. Dialog in Bildern. Wädenswil: NIMBUS, 2010, lk. 207
  14. ↑ Thomas Kain, Mona Meister, Franz-Joachim Verspohl (Hrsg.): Paul Klee in Jena 1924. Der Vortrag. (Minerva. Jenaer Schriften zur Kunstgeschichte, Band 10.) Jena: Kunsthistorisches Seminar, 1999, lk. 90
  15. ↑ Norbert Göttler: "Der Blaue Reiter". Reinbek: Rowohlt, 2008, lk. 118.
  16. ↑ Dietmar Elger: "Expressionismus". Köln: Taschen, 1988, lk. 141
  17. ↑ Paul-Klee-Stiftung, Kunstmuseum Bern (Hrsg.): Catalogue raisonné Paul Klee. Werkverzeichnis in 9 Bänden. Bern: Benteli, Band 1: Werke 1883–1912, 1998, lk. 512.
  18. ↑ Thomas Kain, Mona Meister, Franz-Joachim Verspohl (Hrsg.): Paul Klee in Jena 1924. Der Vortrag. (Minerva. Jenaer Schriften zur Kunstgeschichte, Band 10.) Jena: Kunsthistorisches Seminar, 1999, lk. 92
  19. ↑ Beate Ofczarek, Stefan Frey: "Chronologie einer Freundschaft". In: Michael Baumgartner, Cathrin Klingsöhr-Leroy, Katja Schneider (Hrsg.): Franz Marc. Paul Klee. Dialog in Bildern. Wädenswil: NIMBUS, 2010, lk. 209.
  20. ↑ Die Alpen, 1912/13, Jg. VII, H. 4. Detsember 1912, tsiteeritud: Kunstsammlung Nordrhein-Westfalen Düsseldorf (Hrsg.): Einblicke. Das 20. Jahrhundert in der Kunstsammlung Nordrhein-Westfalen Düsseldorf. Ostfildern-Ruit: Hatje Cantz Verlag, 2000, lk. 516
  21. ↑ Christian Rümelin: Paul Klee. Leben und Werk. München: Beck, 2004, lk. 27.
  22. ↑ Susanna Partsch: Klee. Neuausgabe. Köln: Benedikt Taschen, 2007, lk. 24 j.
  23. ↑ "Kairouan", 1914 (repro), louismoilliet.ch, vaadatud 18. aprillil 2013
  24. ↑ Carola Giedion-Welcker: "Klee". Reinbek: Rowohlt, 22. väljaanne, 2004, lk. 43
  25. ↑ Thomas Kain, Mona Meister, Franz-Joachim Verspohl (Hrsg.): Paul Klee in Jena 1924. Der Vortrag. (Minerva. Jenaer Schriften zur Kunstgeschichte, Band 10.) Jena: Kunsthistorisches Seminar, 1999, lk. 96
  26. ↑ "Paul Klee Tagebücher 1898–1918", textkritische Neuedition, hrsg. Paul-Klee-Stiftung, bearb. Wolfgang Kersten, Stuttgart 1988, lk. 374
  27. ↑ 27,0 27,1 Beate Ofczarek, Stefan Frey: "Chronologie einer Freundschaft". In: Michael Baumgartner, Cathrin Klingsöhr-Leroy, Katja Schneider (Hrsg.): Franz Marc. Paul Klee. Dialog in Bildern. Wädenswil: NIMBUS, 2010, lk. 214 j.
  28. ↑ Susanna Partsch: Klee. Neuausgabe. Köln: Benedikt Taschen, 2007, lk. 36.
  29. ↑ Willi Baumeisteri päevikusissekanne 5. juulist 1940 Paul Klee surma puhul, in: Wolfgang Kermer (Hrsg.): Aus Willi Baumeisters Tagebüchern: Erinnerungen an Otto Meyer-Amden, Adolf Hölzel, Paul Klee, Karl Konrad Düssel und Oskar Schlemmer. Mit ergänzenden Schriften und Briefen von Willi Baumeister. Stuttgart: Cantz Verlag, 1996 (Beiträge zur Geschichte der Staatlichen Akademie der Bildenden Künste Stuttgart / hrsg. von Wolfgang Kermer; 8), lk. 18–19; 7. septembril 1919 kirjutas Paul Klee Willi Baumeisterile, et ta "professoriks kutsumist […] põhimõtteliselt tagasi ei lükka. […] Loomulikult panen ma pearõhu riiklikule positsioonile." (Samas, lk. 100, kiri faksiimilena.)
  30. ↑ Thomas Kain, Mona Meister, Franz-Joachim Verspohl (Hrsg.): Paul Klee in Jena 1924. Der Vortrag. (Minerva. Jenaer Schriften zur Kunstgeschichte, Band 10.) Jena: Kunsthistorisches Seminar, 1999, lk. 108
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paul_Klee&oldid=6594633"