Franz Marc
Franz Moritz Wilhelm Marc (8. veebruar 1880 München – 4. märts 1916 Braquis, Prantsusmaa) oli saksa ekspressionistlik kunstnik. Koos Vassili Kandinskyga algatas ta 1912. aastal Sinise Ratsaniku (Der Blaue Reiter) almanahhi ja hilisema ekspressioniste koondava kunstirühmituse. Marc oli üks mõjukamaid 20. sajandi alguse saksa ekspressioniste.[1]
Kaasaegsetest kunstnikest mõjutasid tema loomingut enim Kandinsky ja August Macke. Marci teostele on iseloomulikud erksad värvid ning neil on kujutatud peamiselt loomi. Hilisemas loomingus avaldub üha enam ka kubismi ja futurismi mõjusid.
Elukäik
muudaFranz Marc sündis 1880. aastal Münchenis. Ülikoolis alustas ta õpinguid teoloogia erialal, kuid 1900. aastal otsustas asuda kunsti õppima Müncheni Kunstiakadeemias. Seal olid tema õpetajad Gabriel von Hackl ja Wilhelm von Diez. Marcile aga nende õpetatav akadeemiline suund ei sobinud, kuna see takistas tema ekspressionistliku stiili kujunemist.[2] 1903. aastal külastas ta esimest korda Pariisi, kus tutvus mitmete kunstnike teostega, põhiliselt pakkusid talle huvi Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Pablo Picasso ning teised ekspressionistid. Just Pariisis hakkaski kujunema Marci edasine stiil.[1] Münchenisse naasnult otsustas ta kunstiakadeemiast lahkuda ning iseseisvalt ekspressionismi viljelema hakata.[3]
Aktiivse kunstiloomega tegeles Marc kuni 1914. aastani, mil puhkes esimene maailmasõda. Koos teiste kaaskunstnikega läks temagi sõtta, aga langes 1916. aastal Verduni lähedal.[4]
Natsi-Saksamaal põlati moodsat kunsti ning degenereerunuks või taandarenenud kunstiks nimetati ka Marci teoseid. Need eemaldati 1930. aastatel Saksamaa kunstinäitustelt ja paljud neist jäid aastakümneteks kadunuks.[4] Tänapäeval on suur hulk Marci teoseid taas eksponeeritud, suurim kogu on Franz Marci muuseumis Saksamaal Kochelis.
Looming
muuda
Marci esimesed teosed pärast kunstiakadeemiast lahkumist olid üsna naturalistlikud. Ta maalis peamiselt loodusvaateid, akte ja üha enam ka loomi.[5] 20. sajandi esimese kümnendi maalid olid rahuliku värvipaletiga ja mitte veel äratuntavalt Marci stiiliga. Tema hilisematel teostel alates 1910. aastast näeb arvukalt abstraktselt kujutatud erksavärvilisi loomi – tihti hobuseid, aga ka näiteks rebaseid, hirvi ja lehmi. Ta keskendus just loomade maalimisele ja joonistamisele, kuna nägi neis ülimat puhtust, süütust ja puutumatust.[6] Marc jälgis nende liikumist ja käitumist ning visandas selle põhjal erinevaid loomakaraktereid.[5] Inimesi Marc oma maalidel peaaegu ei kujutanudki, kuna nad olid tema jaoks loomadele vastandlikult ebapuhtad ja rikutud.
1910. aastal tutvus Marc Pariisis kaasaegse ekspressionisti August Mackega. Just Mackelt sai Marc fovistlikke mõjutusi, mis ilmneb tema töödes eelkõige eredas värvikasutuses.[7] Marc ja Macke jäid tihedalt suhtlema ning pidasid kirjavahetust, kus analüüsisid ja arutlesid kunsti ning selle tehnikate üle. Ühes kirjas Mackele on Marc selgitanud, mida iseloomustavad tema maalidel põhiliselt kasutatavad põhivärvid. Sinine esindab meessugu ja spirituaalsust, kollane aga naissugu, sensuaalsust ja elurõõmu. Punane nende vahel on julmuse väljendus, mida sinine ja kollane maalilt välja tõrjuma peavad.[8] Marci maale vaadates torkavad tõesti esimesena silma kolm põhivärvi, kõige rohkem aga sinine. Näiteks on tema loomingu hulgas mitmeid erinevaid siniseid hobuseid kujutavaid maale nagu "Sinine hobune I" (1911), "Väikesed sinised hobused" (1911) ja "Unenägu" (1912).
Sinine Ratsanik
muuda1910. aastal tutvus Marc venelasest ekspressionisti Vassili Kandinskyga, kellega jätkas tihedat läbikäimist. Marc kuulus lühikest aega ka Kandinsky juhitud kunstirühmitusse Die Neue Künstlervereinigung München, kuid mõlemad lahkusid sealt juba 1911. aastal.[8] Järgmisel aastal avaldasid Marc ja Kandinsky almanahhi "Der Blaue Reiter" (1912), mis koosnes peamiselt kunstiteemalistest esseedest ning maalide ja joonistuste reproduktsioonidest.[9] Mitmed kunstnikud arutlesid kunsti olemuse ja eesmärkide üle. Näiteks Kandinsky asus almanahhis seisukohale, et eri kunstisuundade eemaldumine üksteisest on kunstile halb[10] ning kunstnikud, muusikud ja teised loomeinimesed peaksid rohkem üksteise loomingut tundma ja mõistma.
Rühmituse nimi pärineb Kandinsky 1903. aastal valminud maalilt, kus sinises rüüs ratsanik ratsutab valgel hobusel üle aasa. Samuti on nii Marcil kui ka Kandinskyl eriline side sinise värviga, mida nad mõlemad seostasid spirituaalsusega.[11] Sinisesse Ratsanikku kuulusid ka näiteks August Macke ja Paul Klee. Nende esimene näitus toimus juba enne almanahhi ilmumist 1911. aastal Münchenis. Seal olid väljas Marci, Macke, Kandinsky, Gabriele Münteri, Henri Rousseau, Robert Delaunay ja Arnold Schönbergi teosed. Rühmituse teisel näitusel 1912. aastal lõid kaasa ka Pablo Picasso ja Kazimir Malevitš.[12]
Sinine Ratsanik erines olemuselt teisest saksa ekspressionistlikust rühmitusest Sild (Die Brücke). See loodi juba 1905. aastal ning sinna kuulunud kunstnikel oli üsna sarnane stiil ja looming. Sinise Ratsaniku liikmete hulgas aga kindlat siduvat stiili ei tekkinud ning igal kunstnikul oli oma isikupärane käekiri. Sinise Ratsaniku rühmitus sai lõpu juba 1914. aastal, kui puhkes esimene maailmasõda.[13]
Sinise Ratsaniku aastatel (1911–1914) maalis Marc suure osa oma tuntumatest teostest. Need on talle iseloomulikult värvirikkad ja ekspressionistlikud, neis avaldub loomade emotsioon ja karakter. Alates 1912. aastast suundus aga Marci stiil üha rohkem kubismi ja futurismi poole.
Viimased loomeaastad
muuda1912. aastal tutvus Marc prantsuse maalikunstniku Robert Delaunayga. Tema mõjul hakkas Marc oma teostes üha enam kasutama futuristlikke ja kubistlikke motiive, suuremat abstraktsust, järske jooni ning veelgi julgemalt värve. Temaatika jäi Marci teostes samaks ning ta jätkas loomade kujutamist.[1] Selle perioodi head näited on "Rebased" (1913) ja "Loomade saatus" (1913).
Tähtsus kunstiajaloos
muudaMarc oli üks saksa ekspressionismi mõjukamaid kunstnikke, kes oma lühikese elu jooksul jõudis välja kujundada omapärase ja äratuntava stiili. Koos kaasaja ühe mõjukama abstraktsionisti Kandinskyga asutas ta Sinise Ratsaniku kunstirühmituse, mis oma kolme tegutsemisaasta jooksul andis olulise panuse saksa kunsti ja ekspressionismi arengusse. Marci teosed kergesti äratuntavad erksavärviliste loomafiguuride järgi, milles väljendub dünaamilisus ja hing.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Franz Marc and his paintings. https://www.franzmarc.org/ (vaadatud 01.12.2021).
- ↑ Marion Wolf, Franz Marc. (1974). Biblia Omnii: Timeliness and Timelessness in the Work of Franz Marc. Art Journal, 33(3), lk 226. Kättesaadav: https://www.jstor.org/stable/775786
- ↑ Klaus H. Carl, Franz Marc. (2013) Franz Marc. Parkstone Press International: New York, lk 44.
- ↑ 4,0 4,1 Klaus H. Carl, Franz Marc. (2013) Franz Marc. Parkstone Press International: New York, lk 70.
- ↑ 5,0 5,1 Klaus H. Carl, Franz Marc. (2013) Franz Marc, lk 46.
- ↑ Edith Hoffmann. (1955). A Franz Marc Exhibition. The Burlington Magazine, 97(627), lk 183. Kättesaadav: http://www.jstor.org/stable/871637
- ↑ Bernard Blistene. (1999). A History of 20th Century Art. Beaux Arts Magazine: Pariis, lk 58.
- ↑ 8,0 8,1 Klaus H. Carl, Franz Marc. (2013) Franz Marc, lk 50.
- ↑ Norbert Lynton. (1980). Moodsa kunsti lugu. Phaidon Press Limited: London, lk 44.
- ↑ Klaus H. Carl, Franz Marc. (2013) Franz Marc, lk 84.
- ↑ Klaus H. Carl, Franz Marc. (2013) Franz Marc, lk 88.
- ↑ Klaus H. Carl, Franz Marc. (2013) Franz Marc, lk 76–80.
- ↑ Klaus H. Carl, Franz Marc. (2013) Franz Marc, lk 90.