Ava peamenüü

Vassili Kandinsky

Venemaa maalikunstnik

Vassili Vassiljevitš Kandinsky (16. detsember 1866 Moskva13. detsember 1944 Neuilly-sur-Seine)[1] oli vene päritolu maalikunstnik, graafik ja kunstiteoreetik.

Vassili Kandinsky
Vassily-Kandinsky.jpeg
Vassili Kandinsky u 1913. aastal
Sünniaeg 16. detsember 1866
Sünnikoht Moskva
Surmaaeg 13. detsember 1944 (77-aastaselt)
Surmakoht Neuilly-sur-Seine
Rahvus venelane
Tegevusala maalikunstnik, graafik ja kunstiteoreetik
Kunsti õppinud Anton Ažbe kunstikoolis
Kunstivool abstraktsionism
Tuntud teoseid "Kompositsioon VII", "Kollane punane sinine"

Ta õppis maalimist Münchenis ning elas hiljem Pariisis. Teda peetakse abstraktse kunsti rajajaks ning tema maalidele on iseloomulikud geomeetrilised kujundid ja värvilaigud. Samuti oli ta Der Blaue Reiteri asutaja.[2]

BiograafiaRedigeeri

Vassili Vassiljevitš Kandinsky sündis Moskvas 16. detsembril 1866. Tema isa Vassili Silvestrovitš, kes oli pärit Ida-Siberist, juhtis teekaubandusettevõtet. Kandinsky ema Lidia oli pärit Moskva aristokraatlikust perest. Vassili õppis emapoolse vanaema kaudu, kes oli pärit Baltikumist, saksa keelt. Pere kolis 1871. aastal Musta mere äärde Odessasse, kuna vajati sealset kliimat isa tervenemise eesmärgil. Kandinsky ema ja isa olid lahutatud, kuid hoidsid rahumeelseid suhteid. Ema Lidia abiellus uuesti ning Vassili sai endale kolm poolvenda ja ühe poolõe. Kandinsky elas isa juures, kuid emaga suhtles tädi Jelizaveta kaudu. Kandinsky käis Odessas klassikaliselt orienteeritud grammatikakoolis. Ta võttis joonistamis-, tšello- ja klaveritunde ning käis koos isaga igal aastal kuni 1885. aastani Moskvas.[3] Veel käidi perega reisidel Itaalias, Kaukaasias ja Krimmis.[4]

1885. aastal läks Kandinsky Moskva Ülikooli, et õppida õigusteadust, majandust ja statistikat. 1889. aastal võttis ta osa ekspeditsioonist, mis vältas paar nädalat Vologdas. Seal asunud värvilised talumajad ja ilmekas rahvakunst jätsid kustumatu mulje. Aasta lõpus külastas ta esimest korda Pariisi. Kandinsky tutvus ülikoolis õppides Anna Tšemjakinaga, kes oli temast seitse aastat vanem. Nad abiellusid 1892. aastal. 1893. aasta novembris lõpetas Kandinsky edukalt õigusteaduse õpingud. Temast sai õppeassistent majandus- ja statistikaosakonnas ning ta alustas väitekirja kirjutamist.[3] Kandinsky hakkas rohkem tähelepanu pöörama maalimisele.[4]

1895. aastal sai temast Moskva Kušnerjovi trükikoja kunstiline direktor. Järgmisel aastal külastas Kandinsky Moskvas prantsuse kunstinäitust. Ta oli sügavalt lummatud Claude Monet’ maalist, mis oli pärit heinakuhjaseeriast. Kandinsky keeldus professuurist Tartu Ülikoolis ning otsustas minna Saksamaale maalimist õppima. Ta kolis koos naisega 1896. aasta detsembris Münchenisse, kus neid toetas rahaliselt Vassili isa. Kandinsky õppis kaks aastat (1897–1899) sloveeni kunstniku Anton Abže juhitud erakunstikoolis. Seal ta kohtus ta kaastudengiga Moskva Ülikooli päevilt, Dimitri Kardovskiga, ning tutvus Aleksei von Jawlenski ja Marianne von Werefkiniga. Kandinsky oli kaastudengitest tunduvalt vanem ning leides, et mõned tunnid pole tema meele järgi, puudus tihti koolist. 1898. aastal võttis Kandinsky esimest korda osa Lõuna-Vene kunstnike ühenduse näitusest Odessas. 1899. aastal püüdis ta astuda Müncheni Kunstiakadeemiasse Franz von Stucki õpilaseks, kuid ei saanud sisse. Pärast teise avalduse saatmist 1900. aastal võeti Kandinsky Müncheni Kunstiakadeemiasse vastu ning ta õppis aasta aega Franz von Stucki juures maalimist. 1901. aasta mais lõi Kandinsky kunstnike ühenduse Faalanks. Ühenduse lõi ta koos kaastudengite Ernst Sterni ja Alexander von Salzmanniga ning sinna kuulus veel paar progressiivset kunstnikku nagu skulptorid Waldemar Hecker ja Wilhel Hüsgen. Kandinskyst sai sügisel 1901 ühenduse juht. Augustis 1901. aastal korraldasid nad esimese näituse ning järgmise kolme aasta jooksul korraldati kokku üksteist näitust. 1901. aasta talvel lõi Faalanks kunstikooli, kus Kandinsky õpetas joonistamist. 1902. aastal tutvus ta noore kunstniku Gabriele Münteriga, kes oli Kandinsky õpilane. Münterist sai tema muusa ning aasta hiljem ka armastav kaaslane. 1904. aasta septembris lõpetas Kandinsky abielu Annaga ning samal aastal läks laiali ka Faalanks.[3]

1903–1908 reisis Kandinsky mööda Euroopat: Hollandis, Pariisis, Venemaal, Rapallos (Itaalias), Dresdenis, Pariisis ning jõudis ka Aafrikasse, kus külastas Tuneesiat, täpsemalt Kairouani linna. 1909. aastal asutas ta Die Neue Künstlervereinigung Müncheni ning 1911. aastal astus tagasi selle sama ühenduse juhi kohalt. Kandisky kolis 1909. aastal koos Gabriele Münteriga Murnausse Baierimaal. 1910. aastal astus ta vene kunstiühendusse Ruutu Soldat. 1911. aastal asutas Kandinsky koos Franz Marciga Der Blaue Reiteri. Esimese maailmasõja saabudes lahkus Vassili Kandinsky Münsterist ning läks läbi Šveitsi, Itaalia ja Balkani tagasi Venemaale.[4] 1916. aasta alguses läks Kandinsky Stockholmis lahku Gabriele Münterist.[5]

Märtsis naasis ta Moskvasse. Mais tutvus ta 20-aastase Nina Andrejevskajaga, kellega ta järgmise aasta 11. veebruaril abiellus. Septembris 1917 sündis neil poeg Vsevolod. Oktoobrirevolutsiooni tulemusena konfiskeeriti Kandinsky vara. Kandinsky töötas mitmel kohal, mis loodi Nõukogude kultuuri institutsioonide poolt. 1920. aasta mais sai temast monumentaalkunsti osakonna juhataja Kunstilise Kultuuri Instituudis (INKhUK). 16. juunil suri Vassili poeg Vsevolod. Aasta lõpus lahkus ta INKhUK’ist ning temast sai audoktor Moskva Ülikoolis. Tõsised lahkhelid rahvakomissariaadiga sundisid Vassilit ja Ninat Nõukogude Liidust lahkuma ning nad naasid 1921. aastal Saksamaale. 1922. aastal võttis Kandinsky vastu Walter Gropiuse pakkumise töötada Bauhausi kunstikoolis, mis asus Weimaris. 1925. aastal kolis kool Dessau linna, kus Kandinsky õpetas seinamaale maalima. Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei sulges 1933. aastal Bauhausi ning Kandinsky immigreerus Pariisi. 1937. aastal paljud tema tööd, mis asusid Saksa muuseumides, konfiskeeriti ja hävitati. Saksamaa sissetungi tõttu 1940. aastal Põhja-Prantsusmaale oli Kandinskyte pere sunnitud põgenema Püreneedes asuvasse kuurorti, kus oldi paar kuud. Kandinsky korraldas salaja Pariisis Jeanne Bucheri galeriis isikunäituse. 1944. aastal oli Kandinsky elu viimane näitus L’esquiesse’i galeriis Pariisis. Sama aasta 13. detsembril suri Vassili Kandinsky insulti oma Neuilly-sur-Seine'i korteris.[6]

LoomingRedigeeri

Kandinsky noorusaeg ja elu olid talle inspiratsiooniks ning ta vaimustus värvidest. Kandinskyl oli sünesteesia, mis võimaldas tal kuulmisega võrdselt näha värve. Vaimustus värvidest säilis ka noorukina, kuid noorena ta ei tegelenud eriti tõsiselt kunsti õppimisega. Vologdas reisides ja kohalikesse majadesse sisse astudes oli Kandinsky vaimustuses eredat värvi mööblist. Teda mõjutas vaimselt Jelena Blavatskaja (1831–1891), kes oli teosoofia looja. Õppides Anton Ažbe juures (1897–1899), kus ta oli teistest õpilastest vanem ja rohkem sisse elanud, hakkas temast kujunema nii kunstiteoreetik kui ka maalikunstnik. Sellest perioodist on kahjuks vähe tema maale alles.

Paljud Kandinsky tööd pärinevad 20. sajandi algusest, mis kujutavad maastikke ja linnu, kus olid hoolimata laiadest värvipindadest arusaadavad vormid. Kandinsky maalid ei rõhutanud suures osas ühtegi inimfiguuri. Erandiks on "Vana vene pühapäev", kus Kandinsky taaslõi väga värvilise ja reipa vaate pärisorjadest ja aadlikest linnamüürist väljaspool. "Ratsutav paar" kujutab meest hobuse seljas, kes hoiab õrnuse ja hoolitsusega süles naist, kellega ta sõidab mööda helendava müüriga Vene linnast, mis asub teisel pool jõge. Hobust on kujutatud ilmetuna, kuid puudel olevad lehed, linn ja varjud säravad tänu värvilistele täppidele. Töö näitab täpitehnika mõjusid. Maali tagaplaan, keskosa ja põhiosa sulanduvad säravaks pinnaks.

Kandinsky varaseid töid iseloomustab ka fovism, mis oli suhteliselt lühiajaline liikumine. Fovismi iseloomustasid puhtad värvitoonid, lihtsustatud joonistused ning valguse ja varjuga modelleerimine. Samuti olid iseloomulikud liialdatud vaatenurgad ning kasutati selgeid, kuid juhuslikke värve. Lõpptulemuse asemel peeti tähtsaks värskust ja spontaansust. 20. sajandi esimesest kümnendist oli Kandinsky kõige tähtsamaks maaliks "Sinine ratsanik", mis kujutab ühte väikest keebiga kogu ratsutamas hobusel läbi kivise aasa. Maalil olev ratsanik on tähelepanu äratav, kuid pole selgelt määratletud ning hobust iseloomustab ebaloomulik liikumine.

Baierimaal olles (1908–1909) keskendus Kandinsky maastikumaalidele. "Sinine mägi" näitab tema liikumist puhta abstraktsionismi poole. Münchenisse kolides iseloomustas Kandinsky maale intensiivne loomingulisus. Tollal oli ta lähedalt seotud Paul Kleega ja Arnold Schönbergiga. Der Blaue Reiteri perioodi iseloomustasid suured ja ilmekad värvikogud. Abstraktse kunsti sünnis oli tähtis osa muusikal. Aastatel 1914–1921 maalis Kandinsky väga vähe, kuna oli tegu poliitiliselt ja sotsiaalselt murrangulise perioodiga. Ta mängis suurt rolli Venemaal toimunud kultuurilistes ja poliitilistes arengutes, panustades kunstiharidusse ja muuseumireformidesse. Kandinsky pühendas aega vormide ja värvide analüüsil põhineva kunsti õpetamisele.

Bauhausi aastatel (1922–1933) hakkas geomeetriliste elementide tähtsus suurenema. Sel perioodil oli ta loomingu osas aktiivne. Maalil "Kollane punane sinine" näitas Kandinsky eemaldumist konstruktivismist. Viimased kümme aastat oma elust elas ta Pariisis, saades 1939. aastal Prantsusmaa kodanikuks. Geomeetrilist abstraktsionismi ei tunnistatud Pariisis, kus põhilised kunstistiilid olid impressionism ja kubism, ning Kandinsky oli suhteliselt isoleeritud. Kandinsky elas väikses korteris ning tegi tööd ateljees, mis oli ehitatud tema elutuppa. Ta kasutas biomorfseid vorme, millel olid ebageomeetrilised kontuurid. Kujutatud vormid meenutasid mikroskoopilisi organisme, kuid andsid edasi kunstniku sisemist elu. Kandinsky võttis aluseks originaalseid värvide kompositsioone, mis tõstsid esile slaavi rahvakunsti ning meenutasid väärtuslikke vesimärke. Samuti kasutas liivaga segatud värve, et anda nõnda maalidele teraline tekstuur. Selle perioodi (1934–1944) tööd olid inspireeritud tema eelnevast loomingust. 1936. ja 1939. aastal maalis Kandinsky oma viimased peamised kompositsioonid: "Kompositsioon IX" ja "Kompositsioon X". "Kompositsioon IX" oli võimsate ja kontrastsete diagonaalidega ning maali keskosas olev vorm meenutab emakas olevat loodet. Maalist "Kompositsioon X-l" paistavad välja väiksed värvilised ruudud ja lindid, mis hakkavad mustal taustal silma. Lindid ja ruudud meenutavad tähti ja kiude, samal ajal kui pastelse tooniga mõistatuslikud hieroglüüfid katavad suurt kastanpruuni vormi, mis paistab hõljuvat töö vasakus nurgas.[7]

Tuntumad teosedRedigeeri

  • 1902 "Vanalinn II"
  • 1903 "Sinine ratsanik"
  • 1904 "Vana vene pühapäev"
  • 1906 "Ratsutav paar"
  • 1907 "Värviline elu"
  • 1908 "Sinine mägi"
  • 1910 "Murnau kirikuga"
  • 1911 "Kompositsioon IV"
  • 1913 "Kompositsioon VI"
  • 1913 "Kompositsioon VII"
  • 1923 "Kompositsioon VIII"
  • 1925 "Kollane punane sinine"
  • 1936 "Kompositsioon IX"
  • 1939 "Kompositsioon X"

KunstiraamatudRedigeeri

  • 1912 "Über das Geistige in der Kunst"
  • 1926 "Punkt und Linie zur Fläche"

ViitedRedigeeri

  1. Roy Donald McMullen. "Wassily Kandinsky". britannica.com, 12.12.2018. Vaadatud 25.01.2019.
  2. "Kandinsky, Vassili". entsyklopeedia.ee, 2006. Vaadatud 25.01.2019.
  3. 3,0 3,1 3,2 Hajo Düchting (2017). Vasily Kandinsky. München: Hirmer Publishers. Lk 54-56. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Vassili Kandinsky (2015). Wassily Kandinsky. New York: Parkstone Press International. Lk 165-166. 
  5. Mihhail Guerman (1997). Vasily Kandinsky. New York: Parkstone Press Ltd. Lk 78. 
  6. Hajo Düchting (2017). Vasily Kandinsky. München: Hirmer Publishers. Lk 62-67. 
  7. "Wassily Kandinsky". New World Encyclopedia. Vaadatud 30.12.2018.