Ava peamenüü
Juan Gris. "Mees kohvikus", 1914. Õli, kollaaž, New York.
Juan Gris. "Pablo Picasso portree", 1912. Õli lõuendil, Art Institute of Chicago.

Kubism on 20. sajandi kunstivool, mis hakkas kujunema Pariisis 1907. aastal Pablo Picasso ja Georges Braque'i teostes.

Kubistide eelkäija oli Paul Cézanne.

Sisukord

Kubismi mõisteRedigeeri

Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i teoseid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused).

Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju (muusikainstrumendid, natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena (kuup, silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).

Kubismi vooludRedigeeri

Algset kubismi, perioodi, mis algas 1909. aastal, nimetatakse analüütiliseks kubismiks. Seda perioodi iseloomustab motiivide (majad, puud ja natüürmordid) lahutamine justkui algosadeks (geomeetrilisteks kujunditeks) ning nendest uue pildi ülesehitamine.

Teine, hilisem vool kubismis, kannab nimetust sünteetiline kubism (alguseks peetakse 1912. aastat). Kunstnik paneb esmalt paika vormid ja värvid ja alles siis mõtleb välja motiivi, tavaliselt natüürmordi. Sünteetilise kubismi esindajaks on hispaanlane Juan Gris. Sünteetiliseks nimetatakse ka Picasso ja Braque'i kubismi pärast 1912. aastat.

Aastast 1912 hakkasid kubistid oma piltidele kleepima juurde ajalehti, tapeeti ja kangaid. Hakati kasutama kollaažitehnikat.

Värvid kubistide maalidel on tagasihoidlikud ja tuhmid. Kõige tüüpilisemad on hallid-pruunid-tumerohelised ja kahvatusinised kooslused. Siiski, sünteetilist kubismi iseloomustab sageli ka suuremate geomeetriliste pindade ja erksamate ning puhtamate värvitoonide kasutamine (Juan Gris). Väga kaugele läks värvide kasutamisel Robert Delaunay. Seda suunda on hakatud nimetama orfismiks. Sünteetilisest kubismist eemaldus ka Fernand Léger, kes kasutas oma teostes tumedat värvi silindreid ja torusid. Seda suunda hakati nimetama tubismiks.

Kubism on olnud inspiratsiooniks art déco aegkonna dekoratiivse kunstisuuna arenemisel 1920.–1930. aastatel, põhiliselt USA ja Euroopa metropolides.

Kubism EestisRedigeeri

I maailmasõjaga kaasnenud elukorralduse teisenemine,mis päädis iseseisva riigi loomisega, tõi uued tuuled ka kunstimaastikule. Eesti kultuuriruumis põhjustas muutustealdis õhkkond eelkõige kohaliku kunstielu järsu elavnemise. Hakkas tekkimas uusi kunstiorganisatsioone, hoogustus näitustetegevus ja püstitati uusi loomingulisi programme.

Seda ajajärku iseloomustab ka kubismi teke eesti kunstis. Kui teatavasti tekkis kubism Prantsusmaal 1907. aasta paiku P. Picasso ja G. Braque’i loomingus, siis Eestisse jõudis kubism hiljem ja märksa teisel kujul, olles mõjustatud mitmest erinevast kunstivoolust – futurismist, ekspressionismist, konstruktivismist ja purismist.

Eestisse tõi kubismi Jaan Vahtra (18821947). 1920 ilmusid ajakirja Ilo kolmandas numbris tema puulõiketehnikas illustratsioonid. Need kandsid endas küll ekspressionismi, kuid samas oli tunda ka kubofuturismi vaimu. Aasta hiljem valmistas ta need graafikamapiks „Blanc et noir“ („Valge ja must“)[1].

Eestis viljeldi kubismi 1920. aastate lõpuni. Ühed järjekindlamad kubistid olid Arnold Akberg ja Jaan Vahtra. Jaan Vahtra eestvedamisel loodi 1923. aastal Eesti Kunstnikkude Rühm.

KunstnikudRedigeeri

Kubism skulptuurisRedigeeri

Kubistlikku skulptuuri iseloomustavad geomeetrilised vormid. Kujud näivad olevat kombineeritud eri suurusega kuupidest, koonustest, silindritest jne. Kujutatav motiiv on aimatav.

SkulptoridRedigeeri

Kubism kirjandusesRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Eesti Kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Koostaja ja toimetaja Mart Kalm. Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia, Kultuurileht 2010.

VälislingidRedigeeri