Paul Cézanne
Paul Cézanne [pol sez'ann] (prantsuse [pɔl sezan]; 19. jaanuar 1839 Aix-en-Provence – 22. oktoober 1906 Aix-en-Provence) oli prantsuse impressionistlik ja postimpressionistlik kunstnik.
| Paul Cézanne | |
|---|---|
 Autoportree, umbes 1875 | |
| Sündinud |
19. jaanuar 1839 Aix-en-Provence |
| Surnud |
22. oktoober 1906 (67-aastaselt) Aix-en-Provence |
| Rahvus | prantslane |
| Kunstivool | impressionism, postimpressionism |
Lapsepõlv ja noorukiiga
muudaCézanne'ide perekond pärines Lääne-Piemontest Cesanast ja usutavasti tulenes selle asula nimest ka nende perekonnanimi.[1]
Paul Cézanne ristiti kuu aja vanusena 22. veebruaril külakirikus ning ristivanemateks olid tema vanaema ja onu Louis. Tema isa Louis-Auguste Cézanne (28. juuli 1798 – 23. oktoober 1886) oli panga kaasasutaja ja kaasomanik. See pank teenis kogu kunstniku eluaja jooksul kasumit, andes talle materiaalse kindlustatuse, mis enamikule tema kaasaegsetest kättesaadav ei olnud.[2] Kunstniku ema Anne Elisabeth Honorine Aubert (24. september 1814 – 25. oktoober 1897) oli elav ja romantilise meelega, aga kerge solvuma.[3] Temalt sai Paul elunägemuse ja elu mõtte.[3] Kunstnikul oli kaks nooremat õde Marie ja Rose, kellega ta käis koos algkoolis.[4]
10-aastaselt astus Paul Aix's Püha Joosepi kooli, kus õppis hispaanlasest munga Joseph Giberti juures joonistamist.[4][5] 1852 astus ta Collége Bourboni (tänapäeval Collége Mignet), kus ta tutvus ja sõbrunes hilisema kirjaniku Émile Zola[2][4] ning pärastise optika- ja akustikaprofessori Baptistine Baille'ga, kes mõlemad olid temast nooremad. Neid nimetati kolmeks lahutamatuks (prantsuse keeles les trois inséparables).[6] Paul õppis koolis 6 aastat. See oli internaatkool, aga 2 viimasel aastal ta internaadis ei elanud, vaid ööbis kodus.[7]
1859–1861 õppis Paul isa soovidele vastu tulles Aix' ülikoolis õigusteadust ja võttis ka joonistamistunde. Kuid 1861 otsustas ta vastu isa tahtmist pühenduda kunstnikukarjäärile ja lahkus Pariisi. Sellele sammule julgustas teda Zola, kes juba enne teda pealinna elama asus. Siiski leppis Paul lõpuks isaga ära ja isa nõustus tema elukutsevalikuga. Hiljem päris ta isalt 400 tuhat Prantsuse franki, mis vabastas ta kõigist rahamuredest.
Pariisis tutvus Cézanne impressionist Camille Pissarroga, kes oli temast 9 aastat vanem. Esialgu meenutas nende suhe õpetaja ja õpilase oma, aga järgneva kümnendi jooksul, mil nad korraldasid ühiseid retki looduse maalimiseks Pariisi lähedusse Louveciennes'i ja Pontoise'i, muutus see koostööks võrdsete vahel.
Esimesed katsetused
muuda
Cézanne'i varased teose käsitlevad sageli inimesi maastikul. Tal on palju kujutlusvõime abil maalitud pilte suurte, raskete inimfiguuride rühmadest maastikul. Hiljem hakkas teda rohkem huvitama otse natuurist maalimine ja ta arendas pikkamööda välja kerge, õhulise maalimisstiili, mis mõjutas impressioniste tohutult. Sellegipoolest on Cézanne'i küpsetes teostes märgata areng kindla, peaaegu arhitektuurilise maalimisstiili suunas. Kogu elu jooksul püüdis ta välja töötada maailma kõige täpsema kujutamise meetodit maalikunstis. Lõpuks korraldas ta oma ajus kõik, mida ta tajus, ümber lihtsateks vormideks ja värvilisteks laikudeks. Ta soovis ühendada looduse vaatlemist klassikalise maalikunsti kompositsiooni kestvusega. Ise ütles ta selle kohta, et tahab impressionismist teha midagi kindlat ja igikestvat, nagu on muuseumides olev kunst. Samuti väitis ta, et loob uuesti Nicolas Poussini, ainult looduse järgi.
Cézanne'i huvitas looduses esinevate vormide lihtsustamine nende geomeetrilisele algkujule. Ta kohtles loodust silindrite, kerade ja koonustena. Näiteks kändu käsitles ta silindrina, õuna ja apelsini kerana, mäge koonusena. Lisaks sellele viis tähelepanu keskendamine sellele, mida ta oma loodusvaatluste käigus nägi, binokulaarse nägemise põhjaliku uurimiseni. Binokulaarne nägemine tähendab seda, et kumbki inimese silm võtab vastu pisut erineva pildi, mis ajus ühendatakse. See pakub meile sügavustaju ja üksikasjaliku teadmise objektidevahelistest ruumilistest suhetest.
Seda, et inimene näeb korraga kaht pisut erinevat pilti, kasutas Cézanne oma loomingus eri piltidel eri määral. Soov näidata oma tõelist taju sundis teda kujutatavate objektide kuju moonutama, et näidata objekti nii parema kui vasaku silma vaatenurgast. Niimoodi teisendas Cézanne'i looming varasemaid ideaale perspektiivist ja eriti ühe vaatepunkti perspektiivist.
Näitused
muudaCézanne'i maale näidati 1863 Salon des Refusési (Tagasilükatute Salongi) esimesel näitusel, kus olid väljas need teosed, mida žürii polnud vastu võtnud iga-aastasele prantsuse kunsti ülevaatenäitusele Pariisi Salongis. Salong lükkas igal aastal kuni 1869 kõik Cézanne'i teosed tagasi. Kunstnik jätkas oma teoste esitamist Salongile kuni 1882. aastani. Sel aastal võeti Salongi näitusele vastu tema 1866. aasta maal oma isast "Kunstniku isa ajalehte "l'Événement" lugemas", mis jäigi tema ainsaks Salongis näidatud maaliks.[8]
Enne 1895. aastat astus Cézanne üles kahel impressionistide näitusel: nende esimesel näitusel 1874 ja kolmandal näitusel 1877. Hiljem esines ta mõne üksiku teosega veel mõnel näitusel, kuni Pariisi kunstikaupmees Ambroise Vollard korraldas talle isikunäituse. Sellest ajast peale hakkasid kunstiringkonnad teda tunnustama ja ka rahaliselt oli ta edukas. Sellegipoolest eelistas ta töötada erakuna, elades oma sünnipaigas Provence'is, Prantsusmaa teises otsas.
Cézanne oli ühtviisi asjatundlik mitmes žanris, millest mõne harrastamine ei olnud 19. sajandil tavaline: ta maalis vaikelusid, portreesid, loodusmaastikke ja suplejaid. Suplejaid joonistas ta alastimodellide puuduse tõttu üksnes kujutlusvõime abil. Kuid maastikke ja portreesid joonistas ta oma tutvusringkonna põhjal, mitte üksnes oma naist ja poega, vaid ka kohalikke talupoegi, nende lapsi ja oma maaklerit. Tema vaikelud on dekoratiivsed ja maalitud paksude tasaste pindadena ning ometi meenutavad nad kaalukuselt Gustave Courbet' teoseid. Tema visandeid ei ole tänapäevani leitud, kuid võib-olla leitakse need edaspidi, sest ta jättis need oma ateljeesse Aix' eeslinnas.
Kuigi Cézanne'i loomingus peaaegu pole religioosseid teoseid, jäi ta surmani siiralt katoliiklaseks. Ise ütles ta: "Kui ma hindan kunsti, siis ma võtan maali ja asetan selle jumala tehtud objekti, näiteks puu või lille kõrvale. Kui maal loodusele väga vastu hakkab, siis see ei ole kunst."
Väikekodanlus võttis Cézanne'i loomingu halvasti vastu. 1903. aasta alguses käis 73-aastane ajakirjanik Henri Rochefort 1902. aasta septembris surnud Zola maalikollektsiooni oksjonil, kus müüdi ka Cézanne'i teoseid, ja avaldas 9. märtsil oma ajalehes L'Intransigeant tigeda artikli "Armastus inetuse vastu". Rochefort ei sallinud Zolad, sest Dreyfusi protsessil oli Zola Dreyfusi toetajate üks juhte, seevastu Rochefort oli Dreyfusi vastaste üks juhte. Sellepärast püüdis Rochefort Zolad ja tema omanduses olevat kunsti halvas valguses näidata. Rochefort kirjutas ekslikult, et Cézanne'i kunst olevat Zolale eriti hingelähedane olnud (Zola ja Cézanne olid kõigest lapsepõlvesõbrad). Rochefort kirjeldas, kuidas pealtvaatajad väidetavalt naerukrampe said, nähes "Cézanne'i-nimelise ultraimpressionisti" maale. Aix' üldsust valdas rõõm ja palju päevi panid linlased Cézanne'i uksemati alla L'Intransigeanti eksemplare koos üleskutsega, et ta lahkuks linnast, "mida ta häbistab".[9]
Surm
muuda
1906. aasta sügisel jäi Cézanne väljas maalides tormi kätte.[10] Ta maalis kaks tundi paduvihmas, enne kui koju minna otsustas. Teel varises ta kokku ja mööduv autojuht pidi ta koju viima.[10] Tema majapidaja hõõrus tema käsi-jalgu, et vereringet taastada, ja Cézanne tuli teadvusele. Järgmisel päeval püüdis kunstnik töötamist jätkata, aga varises hiljem kokku. Modell, kellega ta töötas, kutsus abi ja Cézanne pandi voodisse, kust ta enam kunagi ei tõusnud. Mõni päev hiljem, 22. oktoobril suri ta kopsupõletikku ja maeti oma armastatud kodulinna vanale kalmistule.[11]
Pärand
muudaPärast kunstniku surma korraldati 1907. aasta septembris Pariisis Sügissalongis Cézanne'i suur ülevaatenäitus. See näitus mõjutas suuresti seda, missuguses suunas Pariisi moodne kunst arenema hakkas. Cézanne oli kubismi eelkäija ja mõne arvates koguni 19. sajandi üks kõige mõjukamaid kunstnikke.
Cézanne'i avastused geomeetrilise lihtsustamise ja optiliste nähtuste osas inspireerisid paljusid, nende hulgas Pablo Picassot, Georges Braque'i ja Juan Grisi katsetama sama teema veelgi keerukamate vaadetega mitmest küljest, mis pani neid lõpuks vormi murdma. Niimoodi oli Cézanne ajendanud pöördelise 20. sajandil kunsti abil toimuva uurimuse, mis mõjutas süvitsi modernismi arengut.
Aix-en-Provence'i linn annab Cézanne'i mälestuseks saavutuste eest kunstis välja Cézanne'i medalit.
Cézanne oli kujutatud Prantsuse frangi 1997. aasta 100-frangise rahatähe esiküljel, tagaküljel on tema 1879. aasta maal "Õunad ja küpsised" (Pommes et biscuits).
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ J. Lindsay Cézanne; his life and art, p.3
- ↑ 2,0 2,1 "Paul Cézanne Biography (1839–1906)". Biography.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.09.2011. Vaadatud 17.04.2012.
- ↑ 3,0 3,1 A. Vollard First Impressions, p.16
- ↑ 4,0 4,1 4,2 A. Vollard, First Impressions, p.14
- ↑ P. Machotka Narration and Vision, p.9
- ↑ "National Gallery of Art timeline, retrieved February 11, 2009". Nga.gov. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.11.2010. Vaadatud 17.04.2012.
- ↑ J. Lindsay Cézanne; his life and art, p.12
- ↑ Gowing, 1988, p. 110
- ↑ The Unknown Matisse: A Life of Henri Matisse. Books.google.de. Vaadatud 17.04.2012.
- ↑ 10,0 10,1 Vollard, p.113–114
- ↑ "Paul Cézanne 1839–1906". MyStudios.com. Vaadatud 16.04.2012.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Paul Cézanne |
- Paul Cézanne
- Andmed Cézanne'i teoste kohta Orsay muuseumi kodulehel (58 teost)