Vikipeedia

Gustave Courbet

Prantsusmaa maalikunstnik

Gustave Courbet (10. juuni 1819 Ornans, Prantsusmaa – 31. detsember 1877 La Tour-de-Peilz, Šveits) oli prantsuse maalikunstnik. Courbet läks moodsa kunsti ajalukku realismi kunstivoolu peaesindajana, kes mässas romantilise maali vastu ja võttis oma teoste aineseks igapäevaelu stseenid.[1]

Gustave Courbet
Gustave Courbet, foto: Nadar
Sünninimi Jean Désiré Gustave Courbet
Sündinud 10. juuni 1819
Ornans, Prantsusmaa
Surnud 31. detsember 1877 (58-aastaselt)
La Tour-de-Peilz, Šveits
Rahvus prantslane
Tegevusala maal, skulptuur
Kunstivool realism
Tuntud teoseid "Matus Ornansis" (1849–50), "Maailma päritolu" (1866)
Mõjutanud Whistlerit, Cézanne'i

19. sajandi keskpaiga ühiskondlikest muutustest ning tärkavast modernsest maailmapildist lähtuvalt lõi Courbet jõulisi ja väljendusrikkaid teoseid, kinnistades sel moel kunstniku uutmoodi loomevabaduse. Oma toore aususe ja ehedusega suutis Gustave Courbet valitseva kunstiautoriteedi proovile panna.[2]

Elukäik muuda

Gustave Courbet sündis heal järjel oleva taluniku peres. Alustas kunstiõpinguid juba kodukohas ning jõudis 1839. aastal Pariisi, kus õppis mitme eraõpetaja käe all.[3] Kunstniku isa ei soosinud algul poja kunstiharrastust elukutsevalikuna. 18-aastaselt internaatkooli saadetud Courbet pidi saama juristiks, kuid naasis õige pea kodulinna Ornansi, kus võttis kunstnik Claude-Antoine Beau käe all kunstitunde. Kunstiõpetaja Beau julgustas õpilasi joonistama looduses silmaga nähtavat reaalsust, mis mõjutas olulisel määral Courbet' kunsti praktiseerimise põhimõtteid. Viimaks, 1839. aasta sügisel, võimaldas kunstniku isa Courbet'l Pariisi suunduda.[4] Pariisis külastas kunstnik Louvre'i ning õppis maalimist suurmeistrite teoseid kopeerides.[1] Pariisi Kommuuni sündmustest osavõtmise tõttu oli kunstnik 1871. aastal lühikest aega vangis. 1873. aastal põgenes Courbet Šveitsi, kuhu ta jäi kuni elu lõpuni.[5]

Looming muuda

Courbet' kuulsus põhineb suures osas tema 1840. aastate lõpu ja 1850. aastate alguse talupoegi ja töölisi kujutavatel olustikumaalidel, mida mõjutasid tugevalt kunstniku poliitilised vaated ja realismi kaanon.[5] Kunstnik veendus pärast 1848. aasta revolutsioonist osavõtmist, et tema kohus on kujutada tegelikkust, eelkõige inimesi, kelle elu ja töö on talle lähedased. Tema loomingut iseloomustavad julgelt maalitud aktid ja maastikud, milles on tunda vanade meistrite mõjutusi. 1850. aastate keskpaigast eelistas kunstnik poliitilistele teemadele jahistseene, maastikke ja vaikelusid.[5] Maalimislaad liikus üha enam abstraktsiooni poole.[5] Järgmisel aastakümnel hakkas ta taas maalima sotsiaalselt tundlikel teemadel. Teise Keisririigi aegsete olude sunnil piirdus tema teemadering eraelu ja jõudehetkede kujutamisega.[5]

Varajane looming muuda

Nagu öeldud, oli Courbet' looming suuresti mõjutatud realismist ja kunstniku poliitilistest vaadetest. Sellegipoolest on Courbet' varases meistriteoses "Odalisk" täheldatavad kirjanduslikud mõjutused. Õigepea hülgas ta kirjandusliku ainese, keskendudes realistlikele stseenidele.[6] Erilist mõju kunstniku loomingule avaldasid Barbizoni koolkonna maastikumaalid. 1839. aastal Pariisi suundunud Courbet hakkas riietuma dändilikult ning võttis koduloomaks musta inglise spanjeli, keda on näha 1842.–1844. aastal maalitud autoportreedel ("Väike autoportree musta koeraga" ja "Autoportree musta koeraga").[7] Courbet kujutas varastel maalidel tihtipeale iseennast, mille näideteks on teosed "Autoportree (Meeleheitel mees)", "Mees täis hirmu" (1843–1845), "Tšellist" (1847) jpt. Olenemata asjaolust, et kunstnik lõi algusaastatel palju loomingut, polnud need Pariisi Salongis eriti soositud. Viimaks, 1844. aastal, võttis Salongi žürii vastu Courbet' teose "Autoportree musta koeraga" ja 1845. aastal teose "Guitarrero" (1844). 1845. aastal valminud suures formaadis maali "Võrkkiik" lükkas Salongi žürii tagasi; põhjuseks oli tõenäoliselt pildi provokatiivsus ja erootilisus. Courbet kujutab maalil magavat tüdrukut, kelle rind on pisut paljastatud. "Võrkkiige" puhul on kunstnikul õnnestunud oskuslikult sünteesida figuuri- ja maastikumaali stiile.[8]

1846. aastal reisis Courbet Hollandisse ja maalis portree Van Wisselinghist, kes ühtlasi ostis kaks kunstniku teost. Maal kujutab valgust ja varju rembrandtilikult järskude üleminekutega. 1847. aastal tegi Courbet veel ühe katse oma teost Salongi žüriile esitada. Seekord oli tegemist autoportreega "Tšellist" (1847), mille puhul kunstniku näoilme mõjub romantiliselt, kuid kujutusviis on märksa komplekssem ja peenem. Olenemata asjaolust, et taas polnud Courbet' looming Salongi poolt soositud ja kunstniku maalistiil kaugenes ametlikust stiilist üha rohkem, tundis ta ennast järjest enesekindlamalt. Üha suurem hulk kunstnikke asus Salongi piiratud otsuste vastu meelt avaldama. Mitmetest Courbet' kaasaegsetest, näiteks Charles Baudelaire'ist, said spirituaalsed mõttekaaslased, kellega kohtuti kohvikutes ja kunstnike stuudiotes.[9]

Realism muuda

Courbet' esimene loominguline läbimurre toimus 1848. aasta revolutsiooni ajal, kui Salongi žürii kaotati ning suur osa kunstniku teostest võeti näitusele vastu.[9] 1849. aasta Salong toimus kunstnike endi valitud žüriiga ja Courbet pälvis teise koha, olles esitanud seitse teost, mille hulgas oli nii maastikumaale, portreesid kui ka žanrimaale.[10] Vabanemine, mida revolutsioon kaasa tõi tähendas seda, et Courbet sai oma teostes jätkata realismi joont ning hüljata romantilise ainese, mis oli iseloomustanud kunstniku varasemat loomingut. 1848. aasta ülestõus ülistas madalamat töölisklassi ühiskonda ja revolutsioonilised ideed mõjutasid ka Courbet' loomingut, kes hakkas kujutama külaelu. Teos "Pärast õhtusööki Ornansis" (1848–1849) nimetab maali tegevuspaigaks kunstniku kodulinna ning kujutab mõõtmetelt suurel lõuendil Courbet' lähimaid sõpru ja vasakul kunstniku isa. Polnud tavaline, et maal, mis esitab lihtsate inimeste igapäevaseid tegevusi, maalitakse nii suurele lõuendile, sest sellist žanrimaali peeti madalaks kujutamise kategooriaks. Kriitikute reaktsioon teosele oli halvustav. Siiski muutus üha rohkemate kunstnike maalikäsitlus Courbet' omaga sarnaselt realistlikumaks.[11]

Courbet' järgmiseks oluliseks maaliks oli "Kivilõhkujad" (1851), mida hiljem nimetati kunstniku esimeseks sotsialistlikuks teoseks. Tegelikult tundis Courbet sel ajal huvi pigem kunsti, kui poliitika vastu ja kunst oli see, mida ta soovis reformida. Suurteos "Matus Ornansis" (1849–1850) püüdis kunsti muutmise ideele lähemale jõuda. Maali puhul on täheldatav kunstniku oskus kujutada suurt gruppi inimesi justkui eri portreedest koosneva ühtse pildina. Courbet esitas 1850.–1851. aasta Salongi-näitusele kaheksa teost, mis tekitasid hulgaliselt kõneainet ja vastakaid tundeid.[12] See sajandi keskpaiga Salonginäitus oli olulise tähtsusega, sest Courbet' suutis määratleda oma positsiooni nii selles ajahetkes kui ka hiljem, tagasivaatavalt, moodsa kunsti ajaloos.[13]

Aktimaalid muuda

Courbet maalis elu jooksul palju aktimaale, millest suure osa moodustasid tellimustööd. Kuulsaim aktimaal, mille Courbet erapatroonile maalis, oli "Maailma päritolu" (1866). Teos mõjub vaadates ühtaegu nii šokeerivalt kui ka erootiliselt. Maali sisu on brutaalne ja esitab naist metonüümilise objektina, kes on domineeriv ja allutav. Üks Courbet hilisemaid akte oli "Naine lainete keskel" (1868), mis kujutab neiu alasti ülakeha lainetest ümbritsetuna, rõhutades tema naiselikkust ja erootilisust.[14]

Maastikumaalid muuda

Hiljem pöördus Courbet' aktimaalide asemel maastiku, jahistseenide ja loomade kujutamise juurde, mis tõi tellimustööde näol hästi raha sisse. Courbet' maastikumaalidel on täheldatav konflikt reaalse ja fantastilise vahel. Jahistseenid paljastavad ambivalentsuse – looduse harmoonia katkestatakse inimese isude poolt.[15] Kunstniku maastikud järgisid sarnaselt tema žanrimaalidega põhimõtet, et inimene on materiaalne olend, kelle suhe maailmaga koosneb materiaalsetest sündmustest. Tema maastikud tekitasid kaasaegses vaatajas tunde vahetust suhtlusest loodusega.[16]

Kriitika muuda

Mitmed kriitikud pidasid kunstniku maalitud figuure inetuteks, vulgaarseteks ja deformeerunuteks. Courbet'd nimetati sotsialistlikuks maalikunstnikuks, mille põhjus peitus asjaolus, et kunstnik hülgas pariislikud väärtused, kujutades ühiskonna madalamat klassi ja elemente popkultuurist (plakatikunst).[17] Courbet asus kirjutama mitmele ajaleheväljaandele, püüdes enda ümber keerlevates aruteludes sõna sekka öelda. Ta avaldas oma nime all arvamusi ja seisukohti mitmesugustel teemadel, puudutades ka epiteeti "sotsialistlik kunstnik". Courbet ütles, et aktsepteerib seda nimetust rõõmuga, sest peab ennast nii sotsialistiks, demokraadiks kui ka vabariiklaseks – teisisõnu revolutsiooni partisaniks ning ennekõike realistiks, kes armastab siiralt tõde.[18]

Isikunäitus "Realismi paviljon" muuda

 
"Maalikunstniku ateljee" (1855)

Courbet kinnistas oma positsiooni prantsuse moodsa kunsti ajaloos 1855. aasta näitusega "Realismi paviljon". Kunstnik ei olnud rahul valikuga, mida Salongi žürii oli Pariisi maailmanäituse jaoks tema loomingu hulgast teinud. Courbet korraldas retrospektiivnäituse, kus ta eksponeeris 40 teost.[5] Sensatsioonilise näitusega "Realismi paviljon" saavutas Courbet kunstnikuna tuntuse, mida ta oli soovinud. Juba noore kunstnikuna alustades teadis Courbet, et peab läbilöömiseks publikut raputama ja oskama ennast reklaamida. Näituse keskmes oli suurteos "Maalikunstniku ateljee" (1855), mis kujutab väga suurel lõuendil mitmeid Courbet'le lähedasi inimesi ja kunstnikku ennast, kes istub pildi keskosas ning maalib maastikku.[5] Kunstniku isikunäitus ja selle suurteos pälvisid kriitikutelt tuliseid reaktsioone. Mitmed kirjutajad mainisid maali poliitilisust ja nimetasid seda ajastu personifikatsiooniks. Courbet' isikunäitust saatis kirjutis "Realismi manifest", kus ta postuleeris, et vabadus ja kunsti sotsiaalne funktsioon käivad käsikäes ning ainult iseteadlikkuse ja iseseisvuse kaudu saab kunstnik esitleda oma kaasaega selle autentsuses.[19] Courbet' manifest, näitus ja suurteos "Maalikunstniku ateljee" aitasid kaasa realismi kui kunstivoolu ja -teooria tekkele. Sellegipoolest, nagu kunstniku kaasaegsed Champfleury ja Baudelaire olid öelnud, polnud realismi termin kaugeltki uus, vaid omas pikka ajalugu nii kunstis kui kirjanduses. Suure algustähega sõna "realism" asus kunstnik Gustave Courbet' eluajal spetsiifiliselt tähistama 19. sajandi keskpaiga kunsti- ja kirjandusliikumist.[20]

Poliitiline aktiivsus muuda

1870. aasta juulis puhkes Prantsuse-Preisi sõda. Kui Claude Monet ja Camille Pissarro põgenesid sõja eest Inglismaale, siis Courbet jäi Pariisi ning ta valiti kunstnike ühenduse presidendiks. Selle ühingu eesmärgiks oli luua kunstnikele riiklikust administratsioonist iseseisev staatus.[21] Courbet' ülesandeks sai iga-aastase Salongi korraldamine ja muuseumide taasavamine. Kunstnik võttis osa Pariisi kommuunist, kaitstes riiklikke ehitisi ja monumente. Pariisi kommuun hävitas 16. mail Napoleon Bonaparte'ile püstitatud ausamba Place Vendôme'il, kuid 28. mail sekkus kommuuni tegevusse Versailles’ sõjavägi ning 7. juunil võeti Courbet vahi alla. Kunstnikku süüdistati samba hävitamisele kaasaaitamises ning talle määrati kuue kuu pikkune vanglakaristus. 1872. aastal kaebasid bonapartistid Courbet' kohtusse, nõudes temalt ausamba hävitamise eest 500 000 kuldfranki ning konfiskeerides kõik tema teosed. Kuna Courbet'l polnud raha sellise summa tasumiseks, oli ta sunnitud 23. juulil 1873 kolima Šveitsi. Courbet suri 1875. aastal La Tour-de-Peilzis, olles 58-aastane.[1]

Matus Ornansis muuda

 
"Matus Ornansis" (1849–1850)

Tema üks kuulsamaid teoseid on "Matus Ornansis" (õli, lõuend, 315 × 668 cm). Praegu asub see Musée d'Orsays Pariisis. See teos on tänu tegelaste ja kujutatud paiga ehedusele realismi manifest. Kunstnik palus mitmetel Ornansi elanikel poseerida oma vanaisalt päritud maja pööningul. See maja on näha ka maali kaugeimas vasakus nurgas. Hiljem pani ta eri maalidest kokku ühe suure. Maalil kujutas ta matuseid, kuhu olid kogunenud kodanlased ja talupojad. Esiplaanil on lahtine haud, mis nagu kaasaks vaatajaid osalema. Maali uudsus seisneb hiiglaslikus formaadis, mis annab stseenile monumentaalse ilme ja rõhutab masendavat meeleolu.

Teost "Matus Ornansis" eksponeeriti 1850. aastal Pariisi Salongis. Kriitikute arvates oli tegu koleda ja labase teosega.

Teos "Matus Ornansis" kujutab väga suurel lõuendil umbes 50 elusuuruses inimfiguuri. Pildi kõige vasakpoolsemas ääres on kunstnik kujutanud vanaisa Oudot'd, kes suri 1848. aastal. Lisaks vanaisale kujutab Courbet oma vanemaid, õdesid ja mitmeid sõpru.[22]

Kivilõhkujad muuda

 
"Kivilõhkujad" (1849)

1849. aastal maalis Courbet "Kivilõhkujad". Kunstniku sooviks oli näidata kivilõhkujate rasket tööd, mida nad teevad hoolimata lõikavast tuulest ja kõrvetavast päikesest. Nägusid ta ei näita, aga käed ja kehad on hästi välja toodud. Figuurid täidavad peaaegu kogu lõuendi. Tagaplaani maastik on üldistatud, esiplaani kivid ja rohukõrred on detailselt esile toodud.

Kui toimus 1855. aastal Pariisi maailmanäitus, siis tema teoseid "Matus Ornansis" ja "Maalikunstniku ateljee" kunstiosakonnas ei aktsepteeritud. Kunstnik ei loobunud ja pani need sissepääsu ligiduses ise välja, kasutades esimest korda sõna "realism".

Pariisi Kommuuni ajal võttis osa rahva võitlusest. Kui see lagunes, siis arreteeriti ta süüdistatuna Vendome'i samba purustamises. 1875. aastal põgenes Courbet Šveitsi, kus ta ka suri. Nelikümmend aastat hiljem toodi ta põrm Prantsusmaale.

Galerii muuda

  •  
    "Maailma päritolu" (1866)
  •  
    "Kivine jõeorg" (1865)
  •  
    "Autoportree (Meeleheitel mees)" (1843–1845)
  •  
    "Flagey talupojad" (1850)
  •  
    "Magajad" (1866)
  •  
    "Kohtumine" (1854)

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Robert J. Fernier. "Gustave Courbet". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 5.05.2018.
  2. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 4.
  3. ↑ Tiina Abel (2006). Normandia maalijad. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum. Lk 106.
  4. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 10–14.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Mary Morton (2006). Courbet and the modern landscape. Los Angeles: Getty Publications. Lk 1–3.
  6. ↑ gustave-courbet.com. "Gustave Courbet and his paintings". Vaadatud 5.05.2018.
  7. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 20–21.
  8. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 25–27.
  9. ↑ 9,0 9,1 James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 35.
  10. ↑ Georges Riat (2008). Gustave Courbet. New York: Parkstone International. Lk 42.
  11. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. Phaidon. Lk 36–40, 51.
  12. ↑ Georges Riat (1997). Gustave Courbet. New York: Parkstone International. Lk 45–46, 54.
  13. ↑ James H. Rubin (1997). Gustave Courbet. London: Phaidon. Lk 88–89.
  14. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 207–208, 212.
  15. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 219, 222–223.
  16. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 268.
  17. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 90–91.
  18. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 97–98.
  19. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 153, 157–159.
  20. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 164–165.
  21. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 274.
  22. ↑ James H. Rubin (1997). Courbet. London: Phaidon. Lk 75–78.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gustave_Courbet&oldid=6453608"