Romantism on ühiskonnas, kunstis ja teaduses üldmõiste lõdvalt seotud kogumile sotsiaal-poliitilistele ideedele ja kunstistiilidele, mida iseloomustas mineviku ilustamine, eemaldumine reaalsusest, individualism ja väljamõeldiste eelistamine.

Caspar David Friedrich
"Rügeni kriidikaljud"

Romantismi põhjustajaks oli aastatel 1789–1799 toimunud Prantsuse revolutsioon ning pettumine uues vabariiklikus valitsemisvormis.

Romantism tekkis kirjanduses umbes 1795. aastal, muutus kõigis kunstivaldkondades domineerivaks 1820.1830. aastatel ning lõppes muusikas 20. sajandi alguses. On arutletud, kas on olemas ühtset "romantismi ajastut" või "romantilist ajastuvaimu" ning leitud, et tegu on pigem kõnekeelsete väljenditega, mis rõhutavad liigselt ühte mõttesuunda.

Romantikute huvi ajaloo ja rahvaluule vastu pani aluse mitmele uuele teadusharule.

Romantismi on vastandatud realismile.

Romantismi sotsiaal-poliitilised põhjused

muuda
 
Francisco Goya
"See on hullem"
Akvatinta sarjast "Los desastres de la guerra"

Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased ning seotud oma aja vabadusliikumisega.

Isiksuse vabastamise ja võõrandumise ületamise sooviga on romantikud olnud esimesi kapitalismi kriitikuid. Romantikute kapitalismikriitika oli enamasti ühekülgne. Nad nägid ainult kapitalismi varjukülgi ja ei märganud head, mida uue kodanliku korra võit kaasa tõi.

Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaalide loomises. Näiteks kujutasid endast minevikku vajunud keskaja apoloogiat. Olevikupõlgus võis põhjustada ka feodaalse reaktsiooni, näiteks restauratsiooni, pooldamist.

Ühtlasi väljendas romantism üldsuse laiade ringkondade protesti nii kodanliku kui ka feodaalse sotsiaalse korralduse süsteemi vastu, poliitilise reaktsiooni vastu.

Kuigi romantismi esteetilised ideaalid olid sageli utoopilise iseloomuga, romantikute tegelaskujud tihti kahestunud, sisemiselt traagilised, väljendas see siiski mingisugust huvi rahvahulkade elu vastu ning oli suunatud tulevikku.

Romantism kui kunstistiil

muuda

Romantilist kunsti iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumine tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelased ja sündmustik.

Romantismi perioodid

muuda

Eelromantism

muuda
 
Inglise luuletaja James Macpherson

Eelromantism (prantsuse keeles préromantisme) on mõiste, mis hõlmab 18. ja 19. sajandi algul romantismi ette valmistanud ideelis-kirjanduslikke suundumisi: uus loodusetunne, tundeelu esiletõus, huvi tekkimine muinsuse, keskaja, rahvusliku omapära ning rahvaluule vastu. Olles vastuolus klassitsismi mõistusliku kainusega, omandas romantism palju sentimentalismilt. Romantilise elutunde juurdumisel etendasid olulist osa inglise poeedid James Thomson, Edward Young, James Macpherson ("Ossiani laulud"), prantslastest Jean Jacques Rousseau, samuti saksa Tormi ja Tungi kirjanikud, eriti Johann Wolfgang von Goethe oma "Noore Wertheri kannatustega", Johann Gottfried von Herder jt. Mõnikord on terminiga eelromantism, ka vara- või esiromantika tähistatud nn kõrgromantismile eelnenud perioodi – eesti kirjanduses umbes 1840–1860.

Kõrgromantism

muuda

Hilisromantism

muuda

Romantism kunstis

muuda

Romantism kirjanduses

muuda

Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt sentimentalism ning mille teooria kujunes 18. ja 19. sajandi vahetuse Saksamaal, mõneti Friedrich von Schellingi filosoofia mõjul. Romantism mängis tähtsat osa 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Sellele oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanrite segunemine, fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas see ette valmistada realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving.

Romantismi esimeseks küpseks avalduseks oli romantiline koolkond, mis eksisteeris Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Selle õitsenguperioodiks olid aastad 17981800, kui Jenas tekkis tihe koostöö kirjanduskriitikute Friedrich ja August von Schlegeli, Caroline von Schlegeli, luuletajate Ludwig Tiecki ja Novalise ning filosoofide Friedrich von Schellingi ja Friedrich Schleiermacheri vahel (Jena romantikud). Sel perioodil anti välja ajakirja Athenæum (1798). Romantiline koolkond astus välja valgustusajastu ratsionalismi vastu, vastandades selle "hingetule mõistuspärasusele" tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultuse, sest viimane avavat looduse saladusi sügavamalt kui õpetlase vaevarikas töö. Tunnetuse tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, taideloomingut, religioosseid elamusi. Nad idealiseerivad feodaalset katoliiklikku minevikku. Mõned neist läksid üle katoliku usku, muutusid restauratsiooni ideoloogideks. Hiljem tekkisid romantilised koolkonnad Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis ja USA-s.

Romantism kujutavas kunstis

muuda
 
William Blake
"Muistsed ajad"

Kujutavas kunstis on romantism suund, mis tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Kunstis tugineb romantism samadele sotsiaalsetele ja esteetilistele alustele, millele teisteski kunstiliikides. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest, saagadest ja kirjandusteostest. Teoste tundeskaala ulatub hardusest heroilise paatoseni. Romantismis kui kunstivoolus on eredalt väljendatud kunstniku suhtumine kujutatavaisse nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise kõrgendatud emotsionaalse värvingu.

Arhitektuuris on romantismiajastule iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.

Romantism muusikas

muuda
  Pikemalt artiklis Romantism (muusika)

Muusikas on romantism umbes 1820–1880 valitsenud suund. Romantism avardas märksa muusika sisulist ja tunnetuslikku külge. Väljendusvahendite otsingud mitmekesistasid harmooniat, orkestratsiooni ja teoste vormi. Huvi looduse, rahvuskultuuri, rahvamuusika ning ajaloo vastu andis mitmele žanrile uue ilme. Loodi muinasjutulisi ("Undine", "Deemon"), fantastilis-olustikulisi ("Nõidkütt"), rahvuslikku vabadusliikumist kajastavaid ("Wilhelm Tell"), heroilis-romantilisi ("Norma"), lüürilis-psühholoogilisi ja filosoofilisi oopereid ("Faust", "Tristan ja Isolde"). Sümfoonilistes ja vokaalsümfoonilistes suurvormides, lauludes ja klaveripalades said valitsevaks lüürika ja psühholoogilisus. Tekkisid vokaal- ja instrumentaaltsükkel. Suurt tähelepanu osutati programmilisele muusikale, rohkesti viljeldi ballaadi, variatsiooni, fantaasiat ja parafraasi. Interpretatsioonikunst muutus virtuoossemaks.

Romantism teatris

muuda

Teatrikunstis oli romantismiajastu umbes 1810–1850. Näitekunstis väljendus romantism peamiselt näitleja tõepärases, kuid tugevate tundmustega mängus. Lavakõne muutus elulisemaks ja intonatsioonirikkamaks ning seostus hoogsama žesti ja liikumisega. Romantismi kõrgpunkt oli 1830. aastail, kui lavastustes hakati rõhutama dekoratsiooni, kostüümi ja massistseenide ajaloolist tõepära. Keskseks kangelaseks sai isiksus, kes unistab vabadusest ja õiglusest ning astub võitlusse reaktsiooniga.

Romantism teaduses

muuda

Teaduses hõlmas romantism teoloogiat, filosoofiat, loodusteadusi ja arstiteadust.

Romantikuid

muuda
 
Eesti poetess Lydia Koidula
 
William Turner
"Téméraire'i viimane sõit"
 
Itaalia viiuldaja ja helilooja Niccolò Paganini
 
Eugène Delacroix
"Alžeeria naised"
 
Caspar David Friedrich
"Elu astmed"
 
Ameerika luuletaja ja novellist Edgar Allan Poe
 
Vene helilooja Mihhail Glinka

Teised maad

muuda

Vaata ka

muuda

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda