Vikipeedia

Philipp Otto Runge

Saksamaa kunstnik

Philipp Otto Runge (23. juuli 1777 Wolgast, Rootsi Pommeri – 2. detsember 1810 Hamburg) oli saksa kunstnik.

Philipp Otto Runge
"Autoportree" (1802) 37 × 32,5 cm. Hamburgi Kunsthalles
Sündinud 23. juuni 1777
Wolgast
Surnud 2. detsember 1810
Hamburg
Rahvus sakslane
Tegevusala maalikunstnik
Kunstivool romantism
Tuntud teoseid

"Hülsenbecki lapsed" (1805–1806),

"Päevased ajad" (1803–1807)
Autoportree. 1804/1805

Ta oli Caspar David Friedrichi kõrval üks tähtsamaid sakslasest maalikunstnikke, kes esindas Põhja-Saksa vararomantismi. Kunstiteoreetikuna väljendas ta oma aja kohta revolutsioonilisi mõtteid.

Lapsepõlv

muuda

Philipp Otto Runge sündis sadamalinnas Wolgastis, mis asub tänapäeva Saksamaa Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal Läänemere ääres. Runge isa oli jõukas laevaomanik ja kaupmees Daniel Nikolaus Runge (1737–1825)[1], ema Magdalena Dorothea Runge (1737–1818). Kunstnik oli paari üheksas laps, peres kasvas kokku 11 last. Isapoolne vanaisa Nicolaus Runge (1700–1766) oli pärit Rügeni talupojaperekonnast, mis 1720. aastal asus Wolgasti elama ja sai 1729. aastal kodanikuõigused. Philipp, kes haigestus juba varajases lapsepõlves kopsutuberkuloosi, pidanuks jätkama isa ametit, kuid surus läbi oma tahtmise saada maalikunstnikuks.[viide?]

Elukäik ja haridustee

muuda

Runge head kunstnikukätt on näha juba tema varastest lillemotiividega käärilõigetest, mille tegemist õpetas talle ema. Tema mõttemaailma suur mõjutaja oli Wolgasti kooli juhataja Ludwig Theobul Kosegarten, kelle kaudu Runge tutvus panteistliku maailmavaatega. 18-aastaselt asus Philip Otto Runge oma venna Danieli eeskujul õppima ühes Hamburgi laevandusettevõttes ärinduse põhitõdesid. Hamburgis veedetud aastatel käis ta tihedalt läbi oma venna sõpruskonnaga, eriti märgiline oli tutvus kirjanik Ludwig Tieckiga. Varasemat kunstiharidust omamata asus Runge 1797. aastal 20-aastaselt võtma joonistustunde kunstnik Heinrich Joachim Herterichilt. Sellest ajast alates pühendus mees täielikult kunstile.[1] 22-aastaselt palus ta oma protestantidest vanematelt luba minna õppima kunsti, väites, et kunsti kaudu saab ta väljendada nende pere sügavat sidet usuga.[2] Ta võeti 1799. aastal vastu Kopenhaageni Akadeemiasse, kus õppis kolm aastat Jens Jueli ja Nicolai Abraham Abildgaardi käe all peamiselt klassitsistlikus stiilis maali. Ajaloomaal oli kõrgelt hinnatud ning ka Runge plaanis kunstnikuna just selles stiilis tegutseda. 1801. aastal osales ta Weimari kunstisõprade (Weimarer Kunstfreunde) võistlusel teosega "Achilleus ja Skamandros" ("Achill und Skamandros")[2], kuid tema tööle sai osaks karm kriitika, misjärel hülgas Runge õpingutel omandatud klassitsistliku stiili ja pühendus isikupärase stiili väljakujundamisele. 1801. aastal kolis ta Dresdenisse ja jätkas kunstiõpinguid Dresdeni kunstiakadeemias. Selleks ajaks oli ta juba tuttav saksa kuulsaima romantismiaja maalikunstniku Caspar David Friedrichiga.[3]

1802. aasta paiku alustas Runge elutööks kujunenud tsüklit "Päeva-ajad" ("Die Zeiten des Tages"). Phillip Otto Runge oli ka Johann Wolfgang von Goethe tuttav ning on teada, et 1803. aastal käis Runge Goethel Weimaris külas. On teada, et nad olid ka edaspidi kirjavahetuses.[2]

Runge esimesed märkimisväärsed õlimaalid olid kunstniku pereliikmete portreed, mis valmisid aastal 1804. Samal aastal abiellus Runge Dresdeni kaupmehe tütre Pauline Bassengega ning peagi koliti tagasi Hamburgi. Runge oli lootnud, et suudab end ja peret kunstnikuametiga hõlpsalt üleval pidada, kuid ajapikku selgus, et ta vajas majanduslikku toetust oma vennalt Danielilt.[2] Umbes sel ajal hakkas Runge töötama ka oma revolutsioonilise värviteooria kallal.[4]

Elu lõpuaastad

muuda

Aastad 1806–1807 veetis ta sünnilinnas Wolgastis ning naasis siis Hamburgi. 1807. aastal ilmnesid Rungel tõsised tuberkuloosi sümptomid. Kolm aastat hiljem, 2. detsembril 1810 surigi kunstnik tuberkuloosi tagajärjel Hamburgis. Lühikest aega enne tema surma avaldati esimest korda Runge värviteooria 'Värvuste kera' ("Farbenkugel").[4] Tema haud on pärast ümbermatmist Hamburgi Ohlsdorfi peakalmistul.[5]

Looming

muuda

Kuigi Runge stiil kunstnikuna oli romantistlik, siis tema kirjadest on selgunud, et kõige kõrgemaks kunstiks pidas ta Vana-Kreeka vormikäsitlust ja hindas kõrgrenessansi maalikunsti. Ometi ei leidnud ta mõtet kummagi stiili jäljendamisel ning asus otsima endale sobivat väljenduslikku stiili. Kunstnik hindas kõrgelt ka maastikumaali tähtsust ja ilu. Üldse hindas ta looduse ilu. Runge on samavõrra, kui mitte rohkem tuntud oma kirjutiste ja kunstiteooriate poolest, kui ta on tuntud kunstnikuna.[2]

Runge varasemates teostes on näha tugevaid mõjutusi tema Kopenhaageni õppejõudude loomingust. Tema õppejõud ammutasid palju ainest antiigist. Näiteks on tunda Abildgaardi perspektiivi ja figuuride paigutust Runge lõpetamata 1800. aasta teoses "Poegade tagasitulek", mis oli mõeldud kaunistama kunstniku venna Jacobi kodu. Stseen kujutab kunstniku ema tervitamas Runget ja tema venda Danieli koos teiste õdede-vendadega.[2]

1800. aastal tutvus Runge kunstnik John Flaxmani loominguga, mis mõjutas paljusid selle aja kunstnikke. Järgmisel aastal on Flaxmani mõjutusi Runge loomingus väga hästi näha. Flaxman kujutas antiigist pärinevaid stseene mitte kopeerides, vaid kompositsiooni ise välja mõeldes, tema tööd meenutasid väga peent skitseeringut. 1805. aastast pärinev Philipp Otto Runge illustratsioon "Fingal" (1804) on Runge selleaegse perioodi hea näide. Kasutatud on vaid ülipeent piirjoont, millega on edasi antud nii valgus, varjud kui ka kõik muu.[2]

1801. aastal tutvus Runge Pauline Bassengega, kes sel ajal oli vaid 16-aastane ning kellest sai hiljem tema abikaasa. Tema kunsti keskseks teemaks kujunes armastus. Sellel perioodil kujunes välja Runge suurteose "Päeva-ajad" ("Die Zeiten des Tages") üldidee. Sari koosneb neljast teosest: "Hommik", "Keskpäev", "Õhtu" ja "Öö". Selles teoses on segunenud Runge noorema põlve kiindumus looduse kui millegi jumaliku vastu tema hilisema romantistliku pildikeelega. Arvatakse, et Raffaeli "Sixtuse madonna" on olnud selle sarja inspiratsiooniallikas, eriti sarnane on pilvede kujutamine. Teosed on üles ehitatud altarimaali stiilis.[2] Kõigil neljal teosel on segunenud kunstnikule sügava tähendusega sümbolid, mis võivad esmapilgul märkamata jääda. Runge põimib oma teostes antiiki ja kristlust. "Hommiku" keskmes on liilia, millel istuvad lapsed, teose ülaosas on näha hommikutähte ning teose ülaservas on kujutatud päikest, millele on kirjutatud "Jehoova".[3] Töid on mõistetud ka kui elu võrdpilti, kus "Hommik" esindab sündimist, "Keskpäev" täiskasvanuiga, "Õhtu" vananemist ja "Öö" surma. Runge ei jõudnud neid teoseid lõpetada.[viide?]

Runge elu viimaste aastate loomingust on säilinud palju portreesid, sealhulgas ka autoportreesid. Nendes on jäänud tagaplaanile tema sümbolistlik pool ja rohkem on tähelepanu pööratud värvikasutusele, kuna samal ajal töötas ta oma värviteooria kallal. 1805. aastal valminud maal "Meie kolm" ("Wir Drei") toob vaatajani ühe intrigeeriva loo ja tekitab küsimusi. Nimelt on tegu nii autoportree kui ka grupimaaliga, kus Runge on kujutanud oma naist Paulinet hoidmas õrnalt kunstniku ümbert kinni, kuid samas on naise teine käsi hellalt Runge venna hoitud. Maal hävis 1931. aastal põlengus, kui see oli Münchenis näitusel. Maalist on siiski säilinud värviline foto.[6]

Rohkem kui Friedrichit huvitas teda figuuripilt ning eriti laste portreteerijana on tal tähelepanuväärseid saavutusi (näiteks "Hülsenbecki lapsed", 1806). Inspireerituna Ludwig von Tiecki kunstnikuromaanist "Franz Sternbalds Wanderungen" ("Franz Sternbaldi rännakud"), kujundas ta spekulatiivse käsituse "maastikust" kui suurest "hieroglüüfist", s.o allegooriast või sümbolist (näiteks "Hommiku" kaks versiooni, "Arions Meerfahrt", "Die Zeiten"). Runge järgi pidi "religiooni sügavaimat müstikat" saama väljendada ainult uues kunstis.[viide?]

 
Runge värviteooria illustratsioon

Värviteooria

muuda

Philipp Otto Rungest rääkides ei saa vaadata mööda tema värviteooriast ("Farbenkugel" – 'Värvuste kera'). See oli esimene kolmemõõtmeline värvuste süsteem. Runge tunnistas kolme põhivärvi: kollast, punast ja sinist, mida kujutas kera ekvaatorjoonel võrdsete vahemikega. Kera ühes tipus oli must ja teises valge. Nende viie värvi vahemikud täitis ta sujuvate üleminekutoonidega, mis katsid terve kera. Arvata võib, et ta sai inspiratsiooni Goethe värviteooriast.[7]

Mõju tänapäeval

muuda

Vaatamata lühikesele elule ja karjäärile kujunes Runge romantismiperioodi üheks olulisemaks kunstnikuks, seda eriti Saksamaal. Ta soovis oma teostega tuua kristlikusse kunsti värske hingamise. Rungest jäid järele tema teosed ja suur hulk kirjutisi, mis aitavad meil uurida tema mõttemaailma. Runge "maastik" ning idee kunstiliselt kujundada inimese kogu ümbrust teevad ta kogukunstiteose eelkäijaks.[viide?]

Mälestust Philipp Otto Rungest hoitakse elus Runge sünnilinnas, kus on nüüd muuseum – Runge maja (Rungehaus). See asub Runge sünnikodus. Samuti nimetati Wolgasti gümnaasium 2001. aastal pärast küsitlust õpilaste seas Wolgasti Runge Gümnaasiumiks (Runge-Gymnasium Wolgast).[viide?]

Runge jättis jälje ka saksa kirjandusse, eeskätt luuletustega. Kuid ta kirjutas ka muinasjutud "Van den Machandelboom" ja "Van den Fischer und siine Fru" ning andis need vendade Grimmide käsutusse. Runge ise on Günter Grassi romaani "Kammeljas" üks tegelane. Kunstniku kirjavahetus Clemens Brentanoga anti 1974. aastal välja raamatuna.[viide?]

Väga suur osa Runge teostest hävis 1931 Müncheni Klaaspalee suurpõlengus. Peaaegu kõik säilinud teosed asuvad Hamburgi Kunsthalles.[viide?]

Teoseid

muuda
  • "Autoportree" (1799, 1802, 1806, 1810)
  • "Päeva-ajad" ("Die Zeiten des Tages")
  • "Amori triumf " ("Triumph des Amor", 1800)
  • "Poegade tagasitulek" ("Die Heimkehr der Söhne",1800)
  • "Ööbiku õppetund", ("Die Lehrstunde der Nachtigall",1803, hävinud)
  • "Ema ja laps allikal" ("Die Mutter und Kind an der Quelle", 1804, hävinud)
  • "Pauline rohelises kleidis", ("Pauline im grünen Kleid", 1804)
  • "Meie kolm" ("Wir drei", 1805, hävinud; näitab kunstnikku, tema abikaasat ja kunstniku venda Danieli)
  • "Põgenev puhkehetk" ("Die Ruhe auf der Flucht", 1805/1806)
  • "Väike hommik" ("Der kleine Morgen", 1808; fragment inglitega on tuntud postmargilt)
  • "Suur hommik" ("Der große Morgen", 1808. aastast, lõpetamata)
  • "Arioni merereis" ("Arions Meerfahrt",1809)
  • "Hülsenbecki lapsed" ("Die Hülsenbeckschen Kinder", 1805–1810)
  • arvukalt käärilõikeid
  •  
    "Hülsenbecki lapsed" ("Die Hülsenbeckschen Kinder", 1805). 131,5 × 143,5 cm. Hamburgi Kunsthalle, Hamburg
  •  
    "Hommik" ("Der Morgen", 1808). 106 × 81 cm. Hamburgi Kunsthalle, Hamburg
  •  
    "Meie kolm" ("Wir Drei",1805). 100 × 122 cm. Hävis tulekahjus 1931
  •  
    "Liilia ja kuldlakk" ("Lilie und Levkoje", 1804–1806). 1,7 × 32,3 cm. Käärilõiketehnika

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 Schiff, Gert; Waetzoldt, Stephan; Art Gallery of Toronto ; Metropolitan Museum of Art (1981). German masters of the nineteenth century : paintings and drawings from the Federal Republic of Germany. New York: The Metropolitan Museum of Art ; Abrams inc., New York distributor. Lk 273.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 William Vaughan (1980). German Romantic Painting. London: Yale University Press. Lk 52-64.
  3. ↑ 3,0 3,1 William Vaughan (1978). Romanticism and Art. London: Thames and Hudson. Lk 140.
  4. ↑ 4,0 4,1 Naomi Blumberg. "Philipp Otto Runge". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 05.11.2018.
  5. ↑ "Prominente". Hamburger Friedhöfe. Vaadatud 06.11.2018.
  6. ↑ Tom Lubbock (04.12.2009). "Great Works: We Three (Wir Drei) (1804-05), Philipp Otto Runge". Independent.co.uk. Vaadatud 06.11.2018.
  7. ↑ "Phillip Otto Runge". Colorsystem.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.11.2018. Vaadatud 06.11.2018.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda

Artikli kirjutamisel on kasutatud saksakeelse Vikipeedia artiklit seisuga 30.12.2008

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Philipp_Otto_Runge&oldid=6719804"