Sümbolism

Sümbolism on kunstivool, mis sündis 1880. aastatel Prantsusmaal ja Belgias. Sümbolism sai alguse luulest ning levis maalikunsti, skulptuuri, proosasse, näitekirjandusse ja muusikasse.

Carlos Schwabe - "La Mort et le Fossoyeur" (u 1895)

Ajastu

Sümbolismi ajastusse jäi tööstusrevolutsioon sellega kaasnenud tehnika kiire arenguga. Transpordi ja sidesüsteemide kiire areng viis maailma avardumisele. Senist maailmapilt murendasid teadussaavutused ja materialismi võidukäik, mis panid pendeldama tulevikueufooria ja tulevikuhirmu vahel.

Sama ajastut pisut pikemas perioodis (1885–1914) on nimetatud ka belle epoque ilusaks epohhiks, kus daamid kandsid veel pikki kleite, ühiskonda valitsesid monarhid ning tööstuslik disain ning modernistlik kunstikeel ei olnud jõudnud veel inimesi „rikkuda“.

Ajastusse kuulub ka mõiste dekadents (kultuuriline allakäik). Mõiste sai alguse sajandilõpu pessimismist, mis kuulutas institutsioonide, riikide ja inimeksistentsi paratamatut degenereerumist. Filosoofias esindas seda mõttelaadi Friedrich Nietzsche, muusikas on selle mõjutusi tunda Richard Wagneri muusikas.

Fin de siècle (pr. k. sajandilõpp) oli aeg 1890–1914 kuni I maailmasõjani. See on rahutu, kuid väga mitmekülgne ja loov aeg, mil otsiti uut ja püüti samas taasavastada vana.

Kunst

Sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon igavale ja asjalikule naturalismile ja realismile, mis püüdsid haarata tegelikkust selle üksikasjades aga ka reaktsiooniks impressionismile ja sellest edasi arenenud stiilidele post- ja neoimpressionismile, mis tegelesid enam vormi kui sisuga. Need stiilid panid aluse kaasaegsele kunstikeelele, kuid väidetavalt ei suutnud väljendada inimhinges tegelikult toimuvat. Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama spirituaalsusele, kujutlusvõimele ja unenägudele.

Sümbolism kunstis oli mõjutatud romantismist aga erinevalt romantismi hoogsast ja mässulisest laadist on sümbolism staatiline. Kunst püüab tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. Seetõttu kujutati kõike väga metafoorselt ja sugestiivselt, omistades teatud kujunditele ja objektidele sümboolse tähenduse. Paljud sümbolismis kasutatud troobid ja kujundid on mõjutatud või pärinevad Charles-Pierre Baudelaire'i poolt prantsuse keelde tõlgitud Edgar Allan Poe teostest. Sümblism ei oma ühtset vormilist stiilitunnust, nagu teised stiilid.

Sümbolistlikuks teeb teose vaid selle sisu. Väljundi otsimine elutüdimusele, hingevalule ja maailmalõpu eelaimusele. Peateemadeks said kaduvus ja dekadents, Eros ja Surm.

Kirjandus

Mõned kirjanikud, nagu näiteks Joris-Karl Huysmans, alustasid naturalistidena, kuid hakkasid liikuma sümbolismi poole. Huysmansi puhul kaasnes see suundus huvi tekkimisega religiooni ja spirituaalsuse vastu. Sümbolism kirjanduses sai tõuke Charles Baudelaire'i luulekogult "Kurja lilled" (Les Fleurs du Mal). Sümbolistlikku esteetikat kujundasid 1860. ja 1870. aastatel Stéphane Mallarmé ja Paul Verlaine. 1880. aastatel väljendas seda rida manifeste ning see tõmbas ligi tervet kirjanike põlvkonda.

Sümbolismi manifest

Pornocrates (1896)
Félicien Rops

Sümbolistide arvates peab kunst püüdma tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. Seetõttu kirjutasid nad väga metafoorselt ja sugestiivsed, omistades teatud kujunditele ja objektidele sümboolse tähenduse. Sümbolismi manifesti ("Le Symbolisme", Le Figaro, 18. september 1886) avaldas 1886 Jean Moréas. Moréas kuulutas, et sümbolism on vaenulik "lihtsate tähenduste, deklamatsioonide, võltssentimentaalsuse ning tõsiasjade kirjeldamise vastu" ning selle eesmärk on hoopis "rüütada Ideaal tajutavasse vormi", mille "eesmärk ei ole mitte iseeneses, vaid mille ainuke otstarve on väljendada Ideaali. Selles ei kirjeldata loodusestseene, inimtegevust ja kõiki muid reaalse maailma nähtusi nende eneste pärast; siin on nad tajutavad pinnad, mis on loodud selleks, et esitada nende esoteerilist vastavust Ürgideaalidele."

Välislingid

• Johannes Semper, Sümbolism ja Saksa romantism., Noor-Eesti nr. 1910-1911