Vikipeedia

Caspar David Friedrich

Saksamaa maalikunstnik

Caspar David Friedrich (5. september 1774 Greifswald, Rootsi Pommeri – 7. mai 1840 Dresden) oli 19. sajandi saksa maalikunstnik, keda peetakse saksa romantismi teerajajaks.[1] Ta on suurim ja iseseisvaim saksa romantik, keda tuntakse eelkõige tema nii vormilt kui sisult uuenduslike maastikumaalide järgi.[2]

Caspar David Friedrich
Sünninimi Caspar David Friedrich
Sündinud 5. september 1774
Greifswald
Surnud 7. mai 1840
Dresden
Rahvus sakslane
Haridus Kopenhaageni Akadeemia
Tegevusala maalikunstnik
Kunstivool romantism
Tuntud teoseid "Rist mägedes", "Kriidikaljud Rügenil", "Rändaja udumere kohal"

Pärast tema surma 1840. aastal oli tema looming pikka aega unustuses ning avastati uuesti alles 20. sajandil, vallandades tõlgendajate seas kauakestva vaidluse teemal, kas Friedrichi looming puudutab lugusid siinpoolsusest või usku teispoolsusse.[3] Tema motiivid on sageli äärmuslikud ning kohati lausa ülepakutult tähendusrikkad ja tundeküllased. Oma teostes lisab ta sõnastatavale kirjanduslikule tähendusele alati ka sõnades väljendamatu vihje loodusmüstikale ning üksiku inimese hingesidemetele loodusega.[4] Friedrichi arusaam maastikust on üdini uus – ta annab sellele religioosse laengu, muudab looduse isiklikuks ja teeb sellest individuaalse tundemaailma peegli.[1]

Elukäik muuda

 
Autoportree aastast 1800

Caspar David Friedrich sündis 5. septembril 1774 tänapäevase haldusjaotuse järgi Saksamaa põhjarannikul Taga-Pommeris Greifswaldi linnas küünlameistri ja seebikeetja Adolf Gottlieb Friedrichi kümnest lapsest kuuendana. Ta sai range luterliku kasvatuse ning oli surmaga tuttav juba lapseeast: tema ema Sophie Dorothea Bechly suri 1781. aastal, kui Friedrich oli vaid seitsmeaastane. Aasta hiljem suri tema õde Elisabeth ning teine õde Maria järgnes neile 1791. aastal.[5]

1790. aastal sai temast kodulinna Greifswaldi ülikooli joonistusõpetaja käealune.[1] Sel perioodil õppis ta muuhulgas rootsi professori Thomas Thorlildi käe all kirjandust ja esteetikat. Neli aastat hiljem astus ta mainekasse Kopenhaageni Akadeemiasse, kus ta enne maalikunstiga jätkamist valmistas antiikskulptuuride koopiaid. 1798. aastal asub Friedrich püsivalt elama Saksimaa pealinna Dresdenisse.[6] Selles linnas sai temast kunsti- ja kirjandusringi liige, kuhu teiste hulgas kuulusid kunstnik Philipp Otto Runge ja kirjanikud Ludwig Tieck ja Novalis.[7] Juba 1799. aastal olid tema teosed esitatud ühel linna näitusel. Aastatel 1801–1802 külastas ta oma kodulinna Griefswaldi ja ka Rügenit.[1]

Laiema tuntuse kunstnikuna saavutas Friedrich 1805. aastal, kui võitis auhinna Johann Wolfgang von Goethe korraldatud Weimari võistlusel.[8] 1810. aastal sai ta Berliini akadeemia liikmeks.[9] Kuus aastat hiljem avanes Friedrichile võimalus külastada kunstimekat Roomat, kuid ta lükkas selle pakkumise tagasi.[1] 21. jaanuaril 1818 abiellus Friedrich värvivalmistaja tütre, 25-aastase Caroline Bommeriga[9], kellega ta sai kolm last.[10] 1824. aastal nimetati ta tollase Kuningliku Dresdeni Kunstiakadeemia erakorraliseks professoriks, seda küll väiksema koormusega, kui ta oli lootnud[7], kuid järgmisel aastal keeldutakse talle – arvatavalt poliitilistel põhjustel – andmast korralist professuuri.[1]

Viimasel viieteistkümnel eluaastal langes Friedrichi maine stabiilselt. Suuresti oli see seotud romantismiideede moestminekuga ning realismi jõulise pealetungiga 1830ndatel. Teda hakati pidama ekstsentriliseks ja melanhoolseks isikuks, kes ei käi kunstivoolude arenguga kaasas. Järk-järgult lõpetasid tema toetamise ka Friedrichi patroonid.[11] 1835. aastal tabas teda ajurabandus, millest kunstnik enam päriselt ei taastunudki.[1] 1838. aastaks suutis ta töötada vaid väikese koormusega, tema pere elas vaesuses ning kunstnik hakkas aina enam sõltuma sõprade toetusest.[12] Tema teoseid ei ostetud enam ning need ei saanud kriitikutelt mitte mingit tähelepanu. Romantism oli liikunud eemale varajasest idealismist, mida Friedrich oli aidanud leida.[13] Caspar David Friedrich suri 7. mail 1840 Dresdenis.[7]

Looming ja peamised teosed muuda

 
"Rist mägedes", 1808
 
"Rändaja udumere kohal", 1818

Romantikutele, kelle hulka Friedrich kahtlemata kuulub, ei paistnud universum mitte mõistatusliku süsteemina, vaid irratsionaalsena. Maailm on müsteerium, mida mõistus ei suuda hoomata. Ainult geniaalse kunstniku intuitsioonile võib midagi olulist avaneda ning romantikust kunstnik hindab eelkõige originaalset eneseväljendust.[14] Läbi intensiivse ja emotsionaalse looduse kujutamise viisi, muutis Friedrich tugevalt maastikumaali olemust. Tema jaoks ei olnud loodus taust, mis täidab ära teose tagaplaani, vaid loodus asus tema maalidel kesksesse rolli. Looduse mõtestamine ning puude, mägede ja küngaste mõistete kaugemale viimine kui lihtsalt ilusatest objektidest, andsid neile spirituaalse ja sügavalt kristliku elemendi, mis on Friedrichile erakordselt iseloomulik.[10] Tema kuulsaim soovitus kunstnikule kõlab järgmiselt: "Sule silmad, nii et sa näeksid oma tööd vaimusilmas. Seejärel mana päevavalgele see, mida enne nägid, ja too vaatajani nii, et see mõjutaks teda seestpoolt väljapoole."[15]

Kopenhaageni akadeemias olid tema õpetajateks Christian August Lorentzen ja maastikumaalija Jens Juel. Need kunstnikud esindasid oma loominguga dramaatilise intensiivsuse ja ekspressiivse maneeriga romantismi esteetika ning klassitsistliku ideaali vahelist keskpunkti. Erinevalt paljudest teistest kunstnikest, ei ammutanud Friedrich inspiratsiooni varasemate meistrite loomingust, vaid pööras rohkem tähelepanu hoopis oma haridustee õpetajate loometööle.[10] Noor Friedrich tegeleb peaasjalikult graafilise sügavtrükitehnikaga (ofordiga).[6] Paljud ajaloolased ja psühholoogid on arvamusel, et raske lapsepõlv oli põhiliseks asjaoluks, mis kujundas Friedrichile omasele emotsionaalse stiili. Looduse ja maastiku abil väljendas ta oma usku Jumalasse. Pärast õpingute lõppu maalis Friedrich peamiselt tindi, vesi- ja seepiavärvidega. Eelnimetatud meediumid jäidki enamikku tema varajast loomekarjääri iseloomustama.

Lühikest aega pärast Weimari võistlust (u 1806) valmis Friedrichil esimene märkimisväärne teos – "Rist mägedes", mis on ka tema esimene tähtsaim õlimaal. See põhjustas tema kaasajal suurt poleemikat, kuna peamist tähelepanu oli pööratud maastiku kujutamisele ning Jeesus ristil oli jäätud pigem tagaplaanile[10] – esimest korda kristliku maalikunsti ajaloos.[16] Sellel – oma kõige viljakamal loominguperioodil – valmistas Friedrich muuhulgas visandeid mälestusmonumentidest ja lõi ka skulptuure mausoleumidele, mis peegeldas tema suurt huvi surma ja teispoolsuse vastu.[11] 1810. aastal ostis temalt kaks maali Preisimaa kroonprints ning hiljem oli kunstniku kliendiks ka Vene keisrikoda[9], mis annab tunnistust Friedrichi võrdlemisi suurest tuntusest tema loomingu kõrgperioodil 1806. aastast 1820. aastate keskpaigani.

 
"Mees ja naine kuud vaatlemas", u 1825

Küpse meistrina otsis Caspar David Friedrich oma kuulsate maastikumaalide kaudu "maailma hinge".[17] Tema teostel on sageli näha Friedrichile väga omast joont: kujutada tihti mõtisklusse süvenenud inimkuju tagantvaates nn Rückenfigur[18], mille üheks kuulsaimaks näiteks on 1818. aastal valminud "Rändaja udumere kohal".[10] Paljud isikud tema maalidel kannavad sageli nn vanasaksa riideid, mis on omamoodi truudusevanne minevikule, kus usuti peituvat jõud saksa riikide ühendamiseks. Erinevad looduskujundid nagu näiteks kuu ja pooleldi üleskistud tamm figureerivad tema teostes kristlike sümbolitena ühes tema tuntuimas teoses "Mees ja naine kuud vaatlemas".[3] On oletatud, et sellel perioodil järsult suurenenud inimfiguuride arv tema maalidel on seotud Friedrichi suurenenud arusaamisest inimelu, perekonna ja sõprade olulisusest.[10] Viimasel elukümnendil 1830. aastatel muutus Friedrichi stiil taas: enam ei väljendanud ta oma maastikega Jumala ilu, vaid keskendus nüüd surmale. Tema stiilis on läbivaks jooneks üksindus ning teispoolsuse teema muutus tema karjääris äärmiselt domineerivaks. Pärast 1835. aastal põetud insulti muutus tema parem käsi osaliselt töövõimetuks.[10] Edaspidi ei saanud ta halvatuse tagajärjel enam õlivärvidega maalida ning piirdus vesivärvide ja vanade kompositsioonide ümbertöötamisega.[19] Tema viimaseks suuremaks õlimaaliks jäi "Kuuvalguses mererand" 1836. aastal.[10]

Friedrich oli viljakas kunstnik, kelle portfoolios on ligi 500 teost. Ta ei nimetanud ega dateerinud oma teoseid, vaid pidas hoopis väljapanekute kohta hoolikalt märkmikku, milles olevaid andmeid on kunstiteadlased aga sageli sidunud maalide valmimiskuupäevadega, mis ei pruugi alati eelmainituga kattuda.[20] Pärast Friedrichi surma 1840. aastal langes tema looming ja selle unikaalsus pikaks ajaks unustuse. Alles 20. sajandi alguses avastas selle norra kunstiajaloolane Andreas Aubert, kelle kirjutised mõjutasid muuhulgas kaasaegse Friedrichi stipendiumi asutamist.[21] 1930. aastatel kasutas Friedrichi teoseid enda ideoloogias ära Natsi-Saksamaa propagandamasin, mille põhjus seisnes peamiselt vanasaksa ideaalide kujutamises oma teostes. Tänapäeval on tema maine kunstimaailmas väga kõrge, kodumaal peetakse teda rahvuslikuks ikooniks ning kunstiajaloolased ja -kogujad hindavad tema teoseid kõrgelt. Caspar David Friedrich on kujunenud psühholoogilise komplekssuse figuuriks.[22]

Valik teoseid muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Johannsen, R. H. (2006). 50 klassikut. Maalid. Kunstiajaloo tähtsaimad maalid. Tallinn: TEA, lk 165.
  2. ↑ Kangilaski, J. (2004). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst, lk 205.
  3. ↑ 3,0 3,1 Krauße, A.-C. (2006). Maalikunsti ajalugu. Renessansist tänapäevani. Tallinn: Koolibri, lk 58.
  4. ↑ Kangilaski, J. (2004). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst, lk 206.
  5. ↑ Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 7, 18.
  6. ↑ 6,0 6,1 Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 26, 29, 48.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Casper David Friedrich (2012). Kasutatud 21.03.2018 https://www.britannica.com/biography/Caspar-David-Friedrich
  8. ↑ Siegel, L. (1978). Caspar David Friedrich and the Age of German Romanticism. Boston: Branden Publishing Co, lk 43–44.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Vaughan, W. (1980). German Romantic Painting. New Haven: Yale University Press, lk 101.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 10,7 Caspar David Friedrich. (2018). Kasutatud 25.03.2018 https://www.artble.com/artists/caspar_david_friedrich
  11. ↑ 11,0 11,1 Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 263.
  12. ↑ Guillaud, M., Guillaud, J., et al. (1985). Caspar David Friedrich, line and transparency – Exhibition catalogue, Centre Culturel du Marais, Paris. New York: Rizzoli International Publications, lk 128.
  13. ↑ Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 309.
  14. ↑ Kangilaski, J. (2004). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst, lk 181.
  15. ↑ Vaughan, W. (1980). German Romantic Painting. New Haven: Yale University Press, lk 68.
  16. ↑ Siegel, L. (1978). Caspar David Friedrich and the Age of German Romanticism. Boston: Branden Publishing Co, lk 55–56.
  17. ↑ Alpatov, M, II kd (1982). Kunstiajalugu. Renessansi ja uusaja kunst. Tallinn: Kunst, lk 298.
  18. ↑ Prettejohn, E. (2005). Beauty & Art, 1750–2000. Oxford: Oxford University Press, lk 54–56.
  19. ↑ Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 300–302.
  20. ↑ Siegel, L. (1978). Caspar David Friedrich and the Age of German Romanticism. Boston: Branden Publishing Co, lk 3.
  21. ↑ Johnston, C., Leppien, H. R., Monrad, K. (1999). Baltic Light: Early Open-Air Painting in Denmark and North Germany. New Haven: Yale University Press, lk 45.
  22. ↑ Vaughan, W. (2004). Friedrich. Oxford: Phaidon Press, lk 219–224, 332.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Caspar_David_Friedrich&oldid=6465354"