Ava peamenüü
Piero della Francesca "Il lupo di Rimini", 1451

Renessanss (prantsuse sõnast renaissance "taassünd") oli kõrgkeskajale järgnenud,14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud periood Euroopa kultuuriloos.

Renessanss sai alguse hiliskeskaegses Itaalias ning levis sajandite jooksul ülejäänud Euroopasse. Kuigi paberi kättesaadavus ja trükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad.

Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.

Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.

Tuntumateks renessansi suurkujudeks võib pidada Leonardo da Vincit ja Michelangelot.

Renessansil on pikk uurimislugu ning on isegi vaieldud selle termini enda kasulikkuse või sobivuse üle.[1] On küsitud, kas renessanss oli tõesti keskajaga võrreldes edasiminek või oli see ainult pessimismi ja antiikaja nostalgia ajastu.[2] On ka arvatud, et renessanssi ei peaks keskajast lahutama, sest need on ühes loogilises seoses ja järgnevuses.[3]

Sisukord

NimetusRedigeeri

Esimest korda kasutas mõistet "renessanss" (itaalia: Rinascimento, sõnast rinascere – 'uuesti sündima') itaalia kunstnik Giorgio Vasari (1511–1574) oma entsüklopeedilises raamatus "Le Vite de' più eccellenti pittori, scultori, ed architettori" (1550). Ta seostas renessansi algust maalikunstnike Cimabue (1240–1301) ja Giottoga (1267–1337). Prantsuskeelset sõna renaissance kasutas ja defineeris selle ajastu tähenduses esimesena prantsuse ajaloolane Jules Michelet 1855. aasta teoses "Histoire de France".[4] Sama sõna on kasutatud ka teiste ajalooliste ja kultuuriliste liikumiste ja ajajärkude kohta, näiteks karolingide renessanss.

PerioodidRedigeeri

EelrenessanssRedigeeri

Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat, kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest.

Roomakatoliku kirik elas läbi tõsist kriisi, mille tulemusena lakkas kirik olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks.

Põhja-Itaalia kiirelt arenevates linnades tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt.

VararenessanssRedigeeri

Kirjanduses ja kujutavas kunstis oli tooniandjaks Itaalia. Renessanssmuusika raskuspunkt paiknes aga Madalmaades.

KõrgrenessanssRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kõrgrenessanss
 
Michelangelo "Taavet" on üks renessansiajastu tuntumaid skulptuure

Perioodi algus jääb 1490. aastatesse, kui valmis Leonardo da Vinci "Püha õhtusöömaaeg" ning suri Lorenzo de' Medici. Juhtroll liikus Firenzest Roomasse. Kõrgrenessansi lõpuks arvatakse 1527, kui Saksa palgasõdurid rüüstasid Rooma. Sellele järgnes manerism.

Termin võeti kasutusele 19. sajandi alguse Saksamaal. Seda on kritiseeritud aga liigse keskendumise pärast üksikute meistrite töödele ning ajaloolise konteksti vähese jälgimise pärast.

ValdkonnadRedigeeri

ArhitektuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis Renessanssarhitektuur

Kujutav kunstRedigeeri

Kunstis arendati välja lineaarperspektiiv ja teised tehnikad, mis aitasid kujutada reaalsust loomulikumana.

MuusikaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Renessanssmuusika

TeadusRedigeeri

Teadus hakkas eelkõige tuginema vaatlustele ja katsetele. Teadusele ja haridusele andis täiesti uued võimalused trükikunsti leiutamine 15.sajandi keskel.

Renessansi suurkujusidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Brotton, J., The Renaissance: A Very Short Introduction, OUP, 2006 ISBN 0-19-280163-5.
  2. Huizanga, Johan, The Waning of the Middle Ages (1919)
  3. Starn, Randolph (1998). "Renaissance Redux". The American Historical Review 103 (1): 122–124
  4. Murray, P. and Murray, L. (1963) The Art of the Renaissance. London: Thames & Hudson (World of Art), p. 9. ISBN 978-0-500-20008-7

VälislingidRedigeeri