Vabariik
|
See artikkel räägib valitsemisvormist; Venemaa haldusüksuse kohta vaata artiklit Vabariik (Venemaa haldusüksus) |
|
| Riigivalitsemise vorme |
|---|
██ Presidentaalne valitsemise vorm koos parlamendiga, kus täidesaateva võimu kohustused on jaotatud ██ Poolpresidentaalne vabariik Monarhistlik riik ██ Konstitutsiooniline monarhia Erilised Seisuga: Aprill 2006
|
Vabariik (ladina keeles res publica, 'ühiskondlik asi') on riigivalitsemise vorm, mille tunnuseks on mittepärilik võimukorraldus, mis tekkis juba antiikajal vastandina pärilikule monarhiale.[1] Vabariigiks peetakse riike, mida juhib valitud või mittevalitud riigipea (nt konsul, president), mitte pärilik monarh.[2]
Ajalugu
muudaValitsemisvormid on kujunenud välja ajaloo jooksul ja tingitud riigi sotsiaal-majanduslikest oludest. Maades, kus kodanikest riigikukutajad said võidu, kehtestati vabariiklik valitsemiskord (Prantsusmaal ja USA-s). Teistes maades, kus kodanluse ja feodaalide vaheline võitlus lõppes kompromissiga, säilis monarhistlik valitsemisvorm, mis kohandus võimule tulnud kodanlusega (Inglismaal, Hollandis ja Jaapanis).
Esimese maailmasõjaga kaasnenud demokraatliku liikumise tõusu tagajärjel varisesid monarhiad Saksamaal, Austria-Ungaris ja Venemaal, pärast Teist maailmasõda Itaalias, 1970. aastatel Kreekas.
Minevikus oli vabariigi ja monarhia vahe poliitilise korra demokraatlikkuse erinevuses. Kaasaja arenenud riikides ei sõltu demokraatlikkus ja ebademokraatlikkus või tsentraliseeritus (vt unitaarriik) ja hajutatud võim (vt föderaalne vabariik) vahetult riigi valitsemisvormist, kuigi viimane avaldab mõju kõrgemate riigiorganite struktuurile ja omavahelistele suhetele, nende volitustele ning reaalsele poliitilisele staatusele.
Presidentaalne vabariik
muudaPresidentaalses vabariigis on presidendil oluline roll: ta on korraga riigipea ja valitsusjuht. Peaministrit sellistes vabariikides ei ole. Valitsus moodustatakse väljaspool parlamenti: president nimetab valitsuse liikmed parlamendist sõltumata (USA-s senati heakskiidul). Ministrid on kohustatud ajama presidendi poolt etteantud poliitikat. Nad on vastutavad presidendi ja mitte parlamendi ees.
Parlamendil on õigus avaldada valitsusele või selle üksikutele liikmetele umbusaldust, kuid see ei too kaasa nende tagasiastumist. Presidentaalses vabariigis valitakse riigipea parlamendist sõltumatult või erilise valijameeste kogu poolt (USA), või otsestel valimistel valijate poolt (Mehhikos, Venezuelas, Colombias jt). Valimisel saavad riigipead "rahva otsese mandaadi", mis lubab presidendil ja tema valitsusel teatud olukordades seista parlamendile vastu: presidendil on parlamendis vastu võetud seadustele edasilükkava veto õigus. Presidendiks saab presidendivalimistel võitnud partei liider. Parlamendis võib enamus olla ka teisel parteil.
Presidentaalses vabariigis luuakse soodsad eeldused võimu kontsentreerumiseks täitevvõimu ja eelkõige presidendi kätte. Presidentaalse vabariigi tüüpiliseks näiteks on Ameerika Ühendriigid, kus selline vorm ka esimest korda sisse viidi. Euroopas on see vähe levinud, kuid Ladina-Ameerikas esineb presidentaalse vabariigi vorm, kus president on praktiliselt sõltumatu, kohtu ja seadusandliku võimu poolt nõrgalt kontrollitav.
Aafrikas ja Aasias on levinud presidentaalne-monokraatlik vabariik. Seal on presidendil eriline staatus ainuisikulise täitevvõimu kandjana, kellel on laialdased volitused ja kes on sõltumatu seadusandlikust võimust ja kohtust. Presidendivalimised omavad rituaalset iseloomu ja nende vahetamine toimub põhiliselt sõjaväelise riigipöörde teel. Erinevalt klassikalistest presidentaalsetest vabariikidest, kannab valitsus parlamendi ees vormilist vastutust, kuid president võib parlamendi laiali saata. Autoritaarsete režiimide tingimustes võtab vabariiklik vorm spetsiifilised jooned: tihti ei kuulutata presidendiks mitte valitud isikut, vaid see, kes kuulutas end presidendiks riigipöörde järel (vt Pinochet).
Parlamentaarne vabariik
muudaParlamentaarset vabariiki iseloomustab valitsuse moodustamine parlamendi alusel ja selle vormiline vastutus parlamendi ees. Riigipeal on selles süsteemis tagasihoidlik roll, kuigi vormiliselt võivad tal mitmekülgsed volitused olla. Parlamendil on peale seadusandlike ja eelarve kinnitamise volituste ka õigus valitsuse tegevust kontrollida. President ei nimeta valitsust omal äranägemisel, vaid parlamendis (kahekojalise parlamendi puhul alamkojas) enamuse moodustavate parteide või nende koalitsioonide esindajate hulgast. Valitsusele parlamendi poolt umbusalduse avaldamine toob kaasa valitsuse või parlamendi errumineku ja erakorralised valimised. Et valitsus moodustatakse enamuse saanud parteide esindajate hulgast, siis saavad nad kontrolli parlamendi üle. Valitsus juhib riiki ja valitsusjuht (peaminister, kantsler) on riigis poliitiliselt tähtsaim isik. Presidendi volitusi, välja arvatud esindusisikuna, teostatakse valitsuse nõusolekul.
Parlamentaarse vabariigi tüüpiliseks näiteks on Itaalia 1947. aasta konstitutsiooni põhjal. Ka Eesti, Saksamaa, Austria, Šveits, Island, Iirimaa jne on parlamentaarsed vabariigid.
Vabariikliku valitsemisvormiga riikide hulgas on ka selliseid, kus leidub nii presidentaalsuse kui ka parlamentaarsuse tunnuseid. Selline valitsemisvorm on Prantsusmaa 1958. aasta konstitutsiooni alusel. Kuigi seal on säilinud hulk parlamentaarsuse atribuute, tugevdas konstitutsioon oluliselt presidentaalset võimu. Et president on valitud otsestel üldvalimistel, on tal laiad volitused ja ka parlamendi laialisaatmise õigus. President nimetab valitsuse ilma parlamendi osavõtuta, kuid arvestades poliitiliste jõudude vahekorda Rahvuskogus.
Presidentaalse ja parlamentaarse vabariigi tunnustega on ka Soome ja Portugal.
Eriline vabariigi vorm on teokraatlik vabariik, kus valitseb vaimulikkond. Iraani islamivabariigi 1979. aasta konstitutsiooni järgi on Iraani vaimulikuks riigipeaks Kõrgeim juht (rahbar), kes on ühtlasi kaitseväe ülemjuhataja. Tähtsuselt järgmine ametiisik Iraanis on president, kes määrab ametisse ministrid ja juhib valitsuse tööd. Seadusandlikku võimu riigis esindab ühekojaline Islami konsultatiivnõukogu (medžlis).