Lydia Koidula

Lydia Koidula
Lydia Koidula
	Lydia Koidula (fotograaf Reinhold Sachker)
Sünninimi	Lydia Emilie Florentine Jannsen
Sündinud	24. detsember 1843; Vana-Vändra vald
Surnud	11. august 1886 (42-aastaselt); Kroonlinn, Vene keisririik
Puhkepaik	Metsakalmistu, Tallinn
Rahvus	eestlane
Haridus	Pärnu Linna Kõrgem Tütarlastekool
Kirjandusvool	rahvusromantism
Tuntud teoseid	"Mu isamaa on minu arm"; "Säärane mulk";
Abikaasa	Eduard Michelson (a. 1873)
Lapsed	4
Sugulased	Johann Voldemar Jannsen (isa)
Autogramm

See artikkel on kirjanikust; jõereisilaeva kohta vaata Lydia Koidula (jõelaev); mootorpurjeka kohta vaata Lydia Koidula (mootorpurjekas).

Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen, kodanikunimi 1873. aastast Lydia Emilie Florentine Michelson; 24. detsember (vkj 12. detsember) 1843 Vana-Vändra vald – 11. august (vkj 30. juuli) 1886 Kroonlinn^[1]) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Koidulat on nimetatud ka Koidulaulikuks ja Emajõe Ööbikuks.

Tema luuletuste hulka kuuluvad "Mu isamaa on minu arm", "Kodu" ja "Sind surmani". Koidula näidenditest on üks mängitumaid 1872. aastal ilmunud "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola".

Elulugu Redigeeri

Lydia Koidula noores eas

Lydia Koidula

Lydia sündis esiklapsena Vändra kiriku köstri ja kooliõpetaja Johann Voldemar Jannseni peres. 1850 aprillis kolis pere Pärnusse, kus isa sai kooliõpetaja koha valmivas Ülejõe vallakoolis. 1854. aastani oli Lydia koduõppel, kümneaastaselt alustas ta õpinguid Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas 1861 detsembris. Juba kooli ajal abistas ta isa ajalehetöös – aastal 1857 alustas ilmumist Jannseni toimetatud nädalaleht Perno Postimees. 1862 sügisel sooritas Lydia Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksamid, kuid sellel alal ta tööle ei hakanud. 1863 detsembris kolis pere Pärnust Tartusse. Tartus elades võttis Lydia osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydia töötas kuni abiellumiseni isa ajalehe toimetuses, lugusid tõlkides ja kirjutades, lehe ilukirjanduslikku lisa "Jututuba" koostades, tellimustega tegeledes jms. Lydia kirjutised ilmusid lehes esialgu anonüümselt või isa nime all. 1867. aastal algas Lydia kirjavahetus Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga.

21. novembril 1871 tehti teatavaks Lydia ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Kroonlinnas elades jäi Lydia eemale oma sõprus- ja suhtlusringkonnast ning rahvuslikust liikumisest – see muserdas teda väga. 1874. aastal sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem tütar, kellele pandi nimeks Hedvig. 1876. aastal sõitis Lydia koos abikaasa ja pojaga ligi kaheks aastaks Saksamaale ja Austriasse, kuna Eduard sai õppestipendiumi. Noorim laps jäi Tartusse vanavanemate ja lapsehoidja hoolde. 1878. aastal tuli Viinis ilmale tütar Anna. Lydia naasis lastega Tartusse, suvel nakatus poeg Hans nakkushaigusse ja suri 4-aastaselt. 1884 veebruaris sündis Lydial poeg Max, kes suri mõne päeva vanuselt. 1885. aasta suvel kosutas Lydia koos tütardega tervist Kuressaare mudaravilas.

Lydia Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. 1946. aastal toodi tema põrm Tallinna ja sängitati 11. augustil 1946 Tallinna Metsakalmistule.^[2] Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul^[3].

Looming Redigeeri

Lydia Koidula Kroonlinnas 1886. aastal

Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Tema varasem looming koosnes põhiliselt tõlgetest-mugandustest saksakeelsetest kirjatöödest. 1861 ilmus Perno Postimehes Lydia trükidebüüt – tõlgitud lugu "Kivirist". 1863 ilmus eraldi raamatukesena "Ojamölder ja tema minia". Selle kaanel oli ka tema nimi: Lydia Jannsen. Teos oli vaba mugandus saksa kirjaniku L. Würdigi jutust "Auf der Grabenmühle oder Geld und Herz". 1865 ilmus Lydia teine raamat (seekord isa nime all), taas mugandus (saksa kirjaniku W.O.v.Horni teose "Huaskar" aineil) – "Peru oma viimane Inka". Lydia luuledebüüt ilmus 28. juulil 1865 Eesti Postimehes – luuletus "Koddo" ilmus nimemärgi "L" all. 1866 märtsis ilmus anonüümselt õhuke luulekogu "Vainulilled" ("Waino-Lilled", 32 luuletust, inspireeritud saksa luulest). Peagi lisandus teine luulekogu, "Emajõe ööbik" ("Emmajöe Öpik" 1867). Sellest sattus vaimustusse Carl Robert Jakobson, kes soovis kogumikust lisada luuletusi oma peagi ilmuvasse "Kooli lugemise raamatusse" ning andis anonüümsele autorile kirjanikunime L.KOIDULA. Selle raamatu kaudu said Koidula luuletused rahva seas üldtuntuks ja armastatuks. Edaspidi ilmusid tema luuletused Eesti Postimehes lühendallkirjaga L.K..d.la

1868 ilmus Eesti Postimehe "Jututoas" Lydia esimene pikem algupärane proosatöö "Ainuke".

Koidula luule Tartu-aastate paremik ilmus väljaandes "Eesti Postimehe Kalender ehk aastaraamat 1871. aasta peale".

Vanemuise seltsis oma näidendeid (1870 "Saaremaa onupoeg", 1871 "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile.

Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosateost ja üle 300 luuletuse.

Teosed Redigeeri

Luulekogud Redigeeri

1866 "Waino-lilled"
1867 "Emajõe ööbik" (terviktekst)

Avaldatud postuumselt Redigeeri

1925 "Kogutud luuletused"
1934 "Valitud laulud"
1943 "Valitud luuletused"
1948 "Valik luulet"
1949 "Valitud luuletused"
1957 "Teosed" I: Luuletused, II: Jutud ja näidendid
1967 "Väike luuleraamat"
1969 "Luuletused" (tekstikriitiline väljaanne)
1978, 1993 "Mu isamaa on minu arm"
2005 "Löö, süda, õitsele!"
2019 "Emajõe ööbik" kordustrükk uues, Maara Vindi kujunduses

Luuletusi Redigeeri

"Mu isamaa on minu arm"
"Kodu"
"Ema süda"
"Sind surmani"

Näidendid Redigeeri

"Säärane mulk"
"Saaremaa onupoeg"
"Kosjakased"
"Kosjaviinad"

Isiklikku Redigeeri

Lydia Koidula rahvariietes

Lydial oli viis õde-venda: Eugenie Cäcilie Fanni Rosenthal (Jannsen, 1845–1897), Johannes (Johann) Emil Leopold Jannsen (1847–1880), August Julius Wilhelm Jannsen (1849–1869), Heinrich (Harry) Woldemar Amandus Jannsen (1851–1913) ja Eugen Friedrich Reinhold Jannsen (1853–1930).

Tema tütred kasvasid Kroonlinnas saksa- ja venekeelses keskkonnas. Hedvig (Hedda) Michelson (1876–1941) elas ja töötas Peterburis. Anna Michelson (1878–1965) õppis ja elas Prantsusmaal ja Itaalias, viibis aastail 1934–1944 Eestis ning seejärel surmani taas Itaalias, Firenzes.

Mälestuse jäädvustamine Redigeeri

Koidula autograaf 100-kroonisel rahatähel

Lydia Koidula monument Pärnus

Juunis 1929 avati Pärnus Lydia Koidula monument, mille autor on Amandus Adamson. Avamisjärgsel pidustusel Endla teatrimajas pidas Koidulast kõne Aino Kallas. Pärnus asub ka Koidula Muuseum.
Aastal 1944 nimetati Pärnu 2. Keskkool ümber Lydia Koidula nimeliseks Pärnu 2. Keskkooliks (tänapäeval Pärnu Koidula Gümnaasium). Lydia Koidula nime kannavad Eestis ka mitu tänavat.
Aastail 1992–2011 kasutusel olnud Eesti 100-kroonisel rahatähel oli kujutatud Lydia Koidulat.
Lydia Koidula sünnikoht Vändra lähedal Kirikumõisa külas kunagise köstrimaja asupaigas on tähistatud mälestuskiviga (skulptor Juhan Raudsepp).^[4]
Tartus kasvab Koidula tamm, mille all Lydia olevat armastanud istuda. Tegelikult on puu aga noorem, see on istutatud pigem Lydia mälestuseks, kui ta Kroonlinna elama suundus.^[5]
2018. aastal avati Tartus Ülejõe pargis Kaarsilla lähedal Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni mälestusväljak.^[6] Koidula ja Jannseni skulptuurid lõid vastavalt Bruno Kadak ja Mare Mikoff.^[7]
Kroonlinnas asub Lydia Koidula mälestustahvel maja Prospekt Lenina 11 seinal, kus Koidula elas elu viimased 13 aastat.^[4]
Tallinnas, Rakveres, Kuressaares, Tartus, Viljandis, Narva-Jõesuus ja Võrus on ning Narvas oli Lydia Koidula nimelised tänavad.