Pärnu Linna Kõrgem Tütarlastekool
Pärnu Linna Kõrgem Tütarlastekool oli tütarlastekool Pärnus. Kool oli Pärnu Koidula Gümnaasiumi eelkäijaks.
Ajalugu
muuda1733. aastal tehti Pärnu Saksa koguduse orelimängijale Johann Christoph Moellerile (Möllerile) ülesandeks tütarlastekooli pidamine. Seni oli poisse ja tüdrukuid koos õpetatud. Seda kooli nimetati tol ajal neitsite kooliks (Jungfernschule). Ametliku staatuse sai kool 1745. aastal, kui neitsite kooli asutamise kinnitas kohalik raad.
1788. aastal muudeti tütarlastekool 2-klassiliseks alamrahvakooliks. Õpetajaid oli endiselt üks. Koolis õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist ja usuõpetust. Lisaks anti ka algteadmisi geograafias ja ajaloos. Tütarlastekoolis oli kõige enam käsitööliste, kuid ka kaupmeeste, ohvitseride ja jõukamate linnakodanike lapsi. 1791. aastal õppis koolis 30 õpilast.
1805. aastal reorganiseeriti kool Pärnu Linna Tütarlastekooliks. Tütarlastekool oli nüüd linna ülalpeetav ja ka õppekava laiendati. See oli saksakeelne avalik teise astme õppeasutus. Koosseisulisi õpetajaid oli kaks. Õppekavas olid usuõpetus, saksa keel, prantsuse keel, aritmeetika, ajalugu, geograafia, loodusõpetus, ilukiri, joonistamine, laulmine ja käsitöö.
1838. aastal pandi ametisse inspektriss. Õppeained jaotati nelja mees- ja ühe naisõpetaja vahel. Järgmisel aastal lisandus õppekavasse vene keel. 1846. aastal õppis koolis 69 tütarlast.
1852. aastal muudeti asutus kõrgemaks kooliks nimetusega Pärnu Linna Kõrgem Tütarlastekool (Höhere Stadt-Töchterschule zu Pernau). 2-klassiline kool muudeti 3-klassiliseks kõrgema kursusega kooliks (III klass moodustas alama, II ja I klass kõrgema astme). Koolikursus kestis kokku kaheksa aastat. Õppetöö toimus saksa keeles. Kool oli määratud aadlike, ametnike, teadlaste, kaupmeeste ja kodanike seisusest pärinevate tütarlaste jaoks. Teistest rahvakihtidest võidi tütarlapsi vastu võtta ainult Pärnu koolikolleegiumi loal. Rahvus ei olnud oluline.
Tütarlastekooli asukohaks oli toona ühekorruseline puumaja, mis asus südalinna servas Tallinna värava lähedal Vee ja Kuninga tänava nurgal. See hoone ei ole säilinud. 1854. aasta augustist kuni 1861. aasta detsembrini õppis selles koolis Lydia Koidula ning aastatel 1854–1859 oli tema kooliõde Lilli Suburg. Aastail 1870–1878 õppis tütarlastekoolis Elisabeth Aspe.
1860. aastast oli kool neljaklassilise kursusega. Õpilasi õppis nendel aastatel 100 ringis. See kool oli gümnaasiumitasemega õppeasutus, ühtlasi tütarlaste haridustee viimane, kõige kõrgem aste. Kodu- või elementaarõpetajanna kutse saamiseks tuli linna- ja erakooli lõpetajatel sooritada täiendavad eksamid ülikooli või kohaliku poeglaste gümnaasiumi juures. Ülikooli naisi õppima ei võetud.
1863. aastal hävis esimene teadaolev koolimaja (Kuninga 3) tules ning mõned aastad tegutseti ajutistes ruumides. 1865. aastal reorganiseeriti 7-klassiliseks gümnaasiumiks. 11. jaanuaril 1866 avati täiesti uus kahekorruseline kivist koolihoone aadressil Rüütli 40. Seda tunti nime all die weisse Töchterschule (saksa keeles 'valge tütarlastekool').
1881. aastal reorganiseeriti kool 6-klassiliseks seitsmeaastase kursusega õppeasutuseks. Kool nimetati tollase tava järgi Pärnu Linna I järgu Tütarlastekooliks.
1894. aastal reorganiseeriti 8-klassiliseks gümnaasiumiks. 1889. aastal valmis kooli vanemate klasside tarvis uus punane koolimaja (Pargi 1), kuna valge maja oli pidevalt kasvanud õpilaskonnale väikseks jäänud. Valgesse majja jäid ettevalmistusklassid.
1890. aastal algas järkjärguline minek venekeelsele õppetööle. Viimane saksakeelne lend lõpetas kevadel 1894 ning uuest õppeaastast oli kool venekeelne. Venestusajal, aastail 1887–1892 mindi koolides kõikides ainetundides (v.a usuõpetus) järk-järgult üle venekeelsele õpetusele. Erinevatel ettekäänetel suleti saksa koole. 1893. aastast keelati emakeel linnas mitte ainult õppekeelena, vaid ka õpilaste suhtlemiskeelena koolis.
1. detsembril 1894 sai Pärnu I järgu tütarlastekool gümnaasiumi õigused ja hakkas kandma nime Pärnu Tütarlaste Gümnaasium (Pernovskaja ženskaja gimnazija). Gümnaasiumi õppekorraldus rakendus 1895. aasta jaanuarist.
1902. aasta augustis avati uus kaasaegne Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi hoone aadressil Nikolai 26. Oktoobris 1907 valmis tütarlastekooli võimla.
Sügisel 1916. aastal evakueeriti kool Venemaale Tveri linna, kuna koolitöö Pärnus 1916–1917 õppeaastal seisis. 1917–1918 õppeaastal töötas kool linnavalitsuse eraalgatusel. 9. novembril 1918 sündis eestikeelne gümnaasium nimetusega Pärnumaa Rahvahariduse Seltsi poolt ülalpeetav Pärnu Eesti Kõrgem Tütarlaste Kool.
Kirjandus
muuda- Peeter Raidla, "Koidula kooli lugu I, 1733-1980. Pärnu 2009.