Käsitöö on tarbe- ja iluesemete valmistamine käsitsi, lihtsaid tööriistu kasutades.

Käsitöö

Enne tööstuslikku pööret ja vabrikutööstuse kujunemist valmistati kõik esemed sisuliselt käsitööna. Elukutselised käsitöölised, kes ei valmistanud asju üksnes oma tarbeks, vaid ka vahetuseks ja müügiks, tekkisid arvatavasti koos metallide sulatamise leviku ja linnadega. Eestiski tekkisid käsitöölised seoses linnade arenguga. Keskaja Euroopas reguleerisid käsitööliste tegevust tsunftid ja gildid ning nende reeglid.

Sageli jaotatakse käsitöid meeste ja naiste töödeks. Eestis olid traditsioonilised meeste käsitööd metalli, puidu ja savi töötlemine ja vitspunumine, aga naiste käsitööd kanga ja silmuskudumine, õmblemine, heegeldamine ja tikkimine.[1]

Käsitööstuskoda oli käsitööstuse alal tegutsevate isikute kutseesindus Eestis. See asutati 1935. aastal ja likvideeriti 1940.

Tänapäeva arenenud riikides on levinud käsitöö meelelahutuse ja ajaviitena või massitiraažis tööstustoodangust taotluslikult erinevate unikaalesemete valmistamisena enda tarbeks või müügiks. Selline käsitöö piirneb tihedalt kunstiga. Käsitöös kasutatakse tihti traditsioonilisi töövõtteid, tööriistu ja kujunduselemente, kuid neid võidakse ka ühendada tänapäevastega.

Käsitööalad

muuda

Heegeldamine - Kudumine - Kullassepatöö - Maalritöö - Nõelumistehnika - Pottsepatöö - Sepatöö - Silmuskudumine - Tikkimine - Tisleritöö - Viltimine - Õmblemine

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Eesti entsüklopeedia, 12. kd., lk. 270

Välislingid

muuda