Viltimine on arvatavasti kõige vanem kanga valmistamise viis. Kuna vill on kergesti vormitav materjal, võimaldab viltimine sellest luua tasapinnalisi ja kolmemõõtmelisi esemeid, milles tegija "käekiri" on alati tajutav. Mõnus ja pehme vill on kaasahaarav materjal ning vilditud esemed alati omanäolised ja koduselt looduslähedased.[1]

Keebi valmistamine Bakhtiari lambakoerte jaoks

Ammustest aegadest alates on paljud maailma rahvad vilti kasutanud mitmesugustel eesmärkidel.[2] Vildist saab riideesemeid teha, mütse ja vilte (saapaid, susse) vormida, eluaseme püstitada.[viide?]

Juba tuhandete aastate eest võtsid rändrahvad vanas Aasias vildi kasutusele nii kaunistuseks kui ka majapidamises. Telkide tegemiseks kasutatud vilt oli koguni 3–4 cm paks, kuid riietuses kasutati imeõhukest 0,1 cm paksust vilti.[2] Viltimisvõtted ja vilditud esemed levisid mugava valmistamise tõttu ühest kohast teise ja kinnistusid igal pool, kus vaid leidus viltimiseks sobivat taimset kiudu ja loomavilla. Viltimisvõtted eri ilmanurkades on suuresti sarnased, kuna seda tingivad juba villa omadused. Mehaaniline töö, soojus ja vesi tekitavad keemilise reaktsiooni, mille tulemus on tugev vilt.[1]

Vilti ei koota, vilt on üks vanemaid materjale, mille valmistamisel ei pea kasutama mingeid seostamismaterjale.[2] See tekib villakiudude haakumisel, sellest kangas pole ei lõime ega kude. Vildil on kõik villase eseme head omadused, see on elastne ja kergesti vormitav, kaitseb meid nii külma kui ka sooja eest.

Vanutamis- ja viltimistehnika on ka meie päevil paljudes tööstusharudes laialdaselt kasutusel: nii teedeehituses, majade soojustamisel, mööbli valmistamisel, riiete ja jalanõude tegemisel ning tarbe- ja kujutavas kunstis.[2]

Vildilegend ja vildileiud muuda

Vildi sünni kohta on erinevaid legende, üks neist on seotud Noa laevaga, kus lambad seisid kitsas kastis. Villa kukkus maha, lambad tallasid selle virtsaga segamini ning kui nad sealt lõpuks pääsesid, oligi tekkinud viltkangas.[1]

Kuidas inimesed taipasid villast vilti teha? Kuidas veeretada villapallikesi, õpetas ilmselt loodus ise: tuul veeretas ju loomade kasukatest pudenenud villatutte, mida omakorda rohi ja puuoksad kraasisid ja vihmajoad läbi trummeldasid. Pole sugugi ime, et juba tuhandete aastate eest märkasid meie esivanemad, kuidas vill muutub ühtlaseks vildiks, mida saab majapidamises edukalt kasutada.[2]

Viltimist peetakse maailma vanimaks tekstiilitehnikaks. Vilt on aga kergesti hävinev materjal ning olulisi leide ei ole seetõttu palju säilinud. Vanim vildist ese pärineb Türgist. Viltimise sünnimaaks peetakse Mongooliat, sealsete rändrahvaste juurest pärineb ka vanim teadaolev viltimise kirjeldus. Roomlastel oli üheks vabaduse sümboliks viltmüts. Vabaks lastud orjadel aeti pea paljaks ning neile anti peakatteks naturaalsetes toonides viltmüts.[1]

Traditsioonid Eestis muuda

Eestis ei olnud viltimine laialt levinud. Viltimistehnika jõudis Eestisse umbes 17. sajandil. Vildimeistrid valmistasid peamiselt kübaraid, 19. sajandi lõpul hakkasid levima viltsaapad. 20. sajandi esimesel poolel hakati tänu käsitööringide aktiivsele tegutsemisele kursustel viltimist õpetama. Nõukogude perioodil aga ununes see valdkond, kuni 1990. aastate keskel Põhjamaade eeskujul avastati viltimine kui unustatud vana käsitöö uuesti. Praegu on vildi valmistamist võimalik õppida nii kursustel, käsitöötundides kui ka kõrgkoolide tekstiilialadel. Veel 1950-ndatel olid vildid nii laste kui ka täiskasvanute talvejalatsiks.[1]

Viltimistehnikad on märgviltimine, kuivviltimine ehk nõelviltimine. Viltimine on suurepärane käsitöö vorm oma loovuse väljendamiseks. Selle abil on võimalik teha nii iluasjakesi kui ka praktilisi tarbeesemeid kodus hubasuse toomiseks.[3]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Maaja Kalle, Liina Veskimägi-Iliste (2006). Viltimine. Saara kirjastus.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Minu käsitöö. Viltimine. Eriväljaanne 1/2009. Trükikoda UAB "Petro ofsetas".
  3. Das grosse Buch vom Filzen (2008). Suur viltimise raamat. Tormikiri.