Elisabeth Aspe
Elisabeth Aspe (õieti Nieländer, Aspe oli pseudonüüm; 15. detsember (vkj 3. detsember) 1860 Pärnu – 25. august 1927 Pärnu) oli eesti kirjanik. Aspe kirjutas jutustusi talurahva, meremeeste ja linlaste elust. Tema jutustused on realistlikud.
EluluguRedigeeri
Aspe sündis veskiomaniku jõukas peres ning kujunemisaastad olid tal rahulikud. Aastatel 1870–1878 õppis ta Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis. Siis jäi isa voodihaigeks ja tütrel tuli hakata teda põetama; isa eest hoolitsemise kõrvalt hakkas Aspe kirjutama romaane. Aspe isa sai halvatuse ning ta suri. Lühikese aja jooksul järgnesid sellele ema ja hiljem õemehe surm, mille järel jäi Aspe õde üksi koos oma kaheksa lapsega ja Aspe ise sai perepeaks. Aspe abiellus Heinrich Nieländeriga ja sai temaga lapsed. Mõni aasta hiljem suri ka Aspe õde ning Elisabethil tuli hakata kasvatama ka õe lapsi.[1]
19. sajandi lõpul oli Aspe puhul tegemist ühe tuntuma kirjanikuga. Aspe oli ära mainitud Kampmaa väljaandes "Kirjanduse peajoontest" ja Kultuurkapital määras talle 1920ndatel pensioni. Et Aspe ennast päris kirjanikuks ei pidanud, oli ta sellest meeldivalt üllatunud. Hilisemates kirjanduslugudes teda meeles peetud siiski pole.[1]
TeosedRedigeeri
- "Enne ukse lukutamist" (1881)
- "Kasuõde" (1887)
- "Ennossaare Ain" (1888)
- "Anna Dorothea" (1891)
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 Maarja Vaino. "Loengusari "Mäluauk: naiskirjanikke erinevas ajas"". 2011-12-08. Sirp. Vaadatud 2014-01-04.
KirjandusRedigeeri
- Anton Jürgenstein, "Elisabeth Aspe" – Linda 1898, nr 21, lk 353–355.
- Oskar Urgart, "Elisabeth Aspe" – Looming 1927, nr 10, lk 945–950.
- Arno Raag, "Elisabeth Aspe elu ja looming. Biograafilis-kriitiline essee". EKS, Tartu 1928, lk 76.
- Eesti kirjanduse ajalugu, II köide, Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk 533–543 (ülevaate autor Oskar Kruus).
- Oskar Kruus, "Naine hanesulega" (kirjutisi naiskirjanikest). Eesti Raamat, Tallinn 1971, lk 54–67 ("Vana-Pärnu vang").
Vaata kaRedigeeri
VälislingidRedigeeri
- Elisabeth Aspe Eesti biograafilises andmebaasis ISIK