Kalligraafia

Kalligraafia (kreeka keeles καλλιγραφία kalligraphía, sõnadest κάλλος kallos 'ilu' + γραφή graphē 'kiri') ehk ilukiri ehk kirjakunst on üks kujutava kunsti liik. Kalligraafia on kunstivorm, milles antakse kirjamärkidele väljendusrikas, harmooniline ja oskuslik kuju.

Vietnami kalligraaf

Kaasaegne kalligraafia on üsna mitmekülgne – olmelistest käsikirjalistest postkaartidest kunstilise eneseväljenduseni. Klassikaline kalligraafia erineb oluliselt kiritöödest (šriftitöödest) ning mittestandardsetest käekirjavormidest. Kalligraaf peab oskama teha nii seda kui teist; tähtede kuju on ajaloolised välja kujunenud, kuid samas on kiri spontaanne ning sünnib kirjutamise ajal.

Kalligraafia kasutamine

Kalligraafia leiab kasutust kõikjal, kus eeldatakse käsitsi kirjutamist. Tänapäeval kasutatakse kalligraafiat peamiselt kutse- ning õnnitluskaartidel, aga ka grafitis, šriftides ning käsikirjalistes logotüüpides, religioosses kunstis, graafilises disainis, kivisse raiutud pealiskirjades ning dokumentide kujunduses. Ametlikes dokumentides on lubatud ainult kalligraafia lihtsamad võtted, kuna tekst peab jääma loetavaks.

Materjalid ja tööriistad

Minimaalne ilukirjakomplekt koosneb paberist, sulest ja tušist. Kasutust leiavad ka erinevat värvi pastad, akvarellid, guaššvärvid, tint, aerosoolvärvid, pastellid, süsi ning palju muud.

Enne sulgede kasutuselevõttu raiuti kirjamärgid kivisse või suruti kepikese abil savitahvlile. Üsna pea võeti kasutusele kasetohule, vahale ning papüürusele kirjutamine. Esimesed suled olid valmistatud pilliroost. Keskajal oli põhiliseks kirjutusvahendiks linnusulg, peamiselt hanesulg. 18. sajandil võeti kasutusele terassulg. Ida-Aasia maade kalligraafias kasutatakse kirjutamiseks tavaliselt tušši ja pintslit.

Kalligraafia võtted

Kalligraafia võtted on mitmesugused:

• (märkide) sabad, konksud;
• kordamööda jäigad ja pehmed kriipsud;
• sujuvad ja murdjooned;
• nurgelisus;
• tähtede või sõnade kirjutamine geomeetrilistesse kujunditesse või teatud ruumi sisse;
• mõnede tähtede väljajoonestamine ning teiste joonestamata jätmine;
• tähtede või sõnade järjestamine teatud kujundite kujul (araabia kalligraafias);
• raamid;
• tähtede kahe- või kolmekihiline joonestamine;
• paralleelselt juba tehtud joontele teiste värvidega joonte tegemine jne.

Kalligraafia eripärad

Reeglina kalligraafia moonutab kirja, raskendades selle loetavust, aga suurendades esteetilisust. Mõnikord moonutab kalligraafia kirja niivõrd, et seda on võimatu välja lugeda – dokumentidel pole selline kalligraafia lubatud.

Eri maade kalligraafia

Euroopa kalligraafia

Euroopa kalligraafia arenes kreeka-rooma kirja (vähemal määral kirillitsa) baasil, mille klassikalised proovid (mida kasutatakse siiani) olid välja töötatud juba antiikajal. Varased tähestikud ilmusid 3. aastatuhandel enne meie ajaarvamist. Ladina tähestiku vahetu eelkäija oli etruski tähestik. Esialgu olid kasutusel ainult suurtähed (vt majuskel), Karolingide aegadel ilmusid ka väiketähed (vt minuskel).

Kristluse levimine andis tõuke kalligraafia arengule Euroopas. Tekkis vajadus kopeerida suurtes kogustes Piiblit ning muid usulisi tekste. Kalligraafia õitseng oli 7.–9. sajandil Iirimaal ja Šotimaal, kus mungad valmistasid illumineeritud Evangeeliume – keskaja kunsti tippteoseid. Kasutusel oli gooti kiri, mille alusel loodi pseudogooti šrift. Eripärane on ka kirillitsa, mille alusel on loodud pseudoslaavi šrift.

Ida-Aasia kalligraafia

Ideograafilist kirja kasutavates maades, eeskätt Hiinas, Koreas ja Jaapanis, arenes kalligraafia omasoodu. Ida-Aasia kalligraafias kasutatakse kirjutamiseks tavaliselt tušši ja pintslit. Sealsetes maades peetakse kalligraafiat kunstiks, maalikunsti üheks vormiks. Jaapani ja Hiina kalligraafia mõjutas ka sealset kujutavat kunsti, kus kasutati analoogset tušimaalitehnikat. Hiinas oli kalligraafia esimene kunstiliik, mille teoreetilised alused kirja pandi.

Jaapani kalligraafia

Kalligraafiline kiri jõudis Jaapanisse Hiinast. Jaapani kalligraafid lõid mitmeid uusi stiile, mis erinevad hiina kirjast lihtsuse ning emotsionaalsuse poolest. Jaapani ideogrammid tähendavad terveid mõisteid ning omavad sügavat filosoofilist tähendust. Jaapani kalligraafiakunst nõuab maksimaalset keskendumist ning teostuse spontaansust.

Kaasaegne Jaapani kalligraafia säilitab sajanditepikkusi traditsioone, luues ning arendades nende põhjal uusi suundi. 1948. aastal asutati Kaasaegse Kalligraafia Meistrite Assotsiatsioon, mis on kalligraafia valdkonnas üks juhtivatest ühingutest. Iga-aastastel näitustel demonstreeritakse vanade näidiste koopiaid ning kaasaegsete meistrite töid. 20. sajandi Jaapani kalligraafiat iseloomustavat dünaamilised, suurendatud ning üldistatud kirjanäidised, ning meisterlikud "pintsli ja tuši mängud".

1950. aastate algul ilmus kalligraafiasse abstraktne suund. Hieroglüüfid on praktiliselt kaotanud oma konkreetse tähenduse ning rõhk on ekspressiivsel improvisatsioonil. Abstraktne kalligraafia toob vaatajani autori mõtted, tema tunded ning meeleolu, säilitades seejuures pintsli ning tuši valdamise traditsioonilise kultuuri.

Vt. Jaapani kalligraafia.

Eesti kalligraafia

Üks tuntumaid Eesti kalligraafe oli kirjakunsti uurija ja populariseerija Villu Toots. Toots kujundas mitu bibliofiilset raamatut, millest tuntuim on Evald Okase illustratsioonidega Friedebert Tuglase "Meri" (1966). Tema töid avaldati USA, Suurbritannia, Saksamaa ning teiste maade kirjakunstiajakirjades ja -kogumikes ning ta pärjati mitmetel raamatukonkurssidel. Kirjaajaloo uurijana kogus ta kalligraafiakirjandust ja tarbegraafikat.

Eesti esimene kirjakunstinäitus toimus 1964. aastal Tallinnas. Eksponeeritud oli ligi 500 kalligraafilist teost 37 autorilt. Autorite hulgas olid kaasaegse eesti kirjakunsti rajajad Günther Reindorff, Paul Reeveer, Paul Luhtein jt.

Vaata ka

• kirjutamine
• kirjutusvahend
• sulg
• foundational hand

Kirjandus

• Ernst Särgava, Algharjutused Eesti keele õigekirjutuse ja kirjaseadimise õppimiseks, Eesti Kubermangu kooliõpetajate Vastastikku Abiandmise selts, 1910, ester.ee
• Villu Toots, Tänapäeva kiri : raamat kirjade kujundamisest, Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1956