See artikkel See artikkel räägib käsikirja kujundamise viisist. Filmi kohta vaata artiklit Illuminatsioon (film).

Illuminatsioon (keskladina keelest illuminatio 'valgustamine', ülekantud tähenduses ka 'kaunistamine')[1] ehk raamatumaal on käsikirjade kaunistamine värviliste initsiaalide ja miniatuuridega.

Kristus auhiilguses. Aberdeeni bestiaarium, illumineeritud käsikiri 12. sajandist (illuminatsioon metallilehega kaunistamise tähenduses). Aberdeeni ülikooli raamatukogu, MS 24, fo 4v
Illumineeritud käsikirja valmimine
Miniatuuriga kaunistatud initsiaali valmimise etapid.
I märgitakse üldkompositsioon.
II eeljoonistus hõbepulgaga.
III joonistus tindiga.
IV pind töödeldakse kullalehe jaoks.
V kullalehe paigaldamine.
VI kullalehe poleerimine.
VII mõnikord töödeldakse kullalehe pind või servad täpp- vm ornamendiga.
VIII pinnad koloreeritakse värvidega.
IX tumedamate toonidega antakse varjud.
X joonistatakse detailid.
XI vahel lisatakse täiendavad ornamendid.
XII initsiaali piirjooned markeeritakse ja kaunistatakse tindiga

Ajalooliselt varaseim tähendus sel sõnal oli käsikirjade kaunistamine kulla ja hõbedaga, nii et valgust peegeldav metallipind näis käsikirja sõna-sõnalt valgustavat[2]. Hiljem hakati sõna kasutama ka erksate mineraalvärvidega maalitud detailsete piltide, servakaunistuste (marginaalide) ja initsiaalide loomise kohta, mis dekoratiivse eesmärgi kõrval illustreerisid või kommenteerisid tekstis kirjutatut ja nii-öelda valgustasid teksti sisu. Veel hilisemal ajal on illuminatsiooni mõistet kasutatud ka laiemas tähenduses, nii et see tähistab inkunaablite puulõikes illustratsioonide koloreerimist ja initsiaalide joonistamist trükiteksti sisse[3][4], ka kaartide ja plaanide koloreerimist[5].

Ajalugu

muuda

Vanimad teadaolevad illuminatsioonid on Vana-Egiptuse papüürusrullidel, näiteks surnute raamatutes[3]. Euroopa kunstis on varaseimad illumineeritud käsikirjad säilinud aastaist 400–600, loodud ostrogootide riigis ja Ida-Rooma keisririigis. Illuminatsiooni kõrgaeg Euroopas on keskaeg, mil loodi väga rohkelt nii vaimuliku kui ilmaliku sisuga kaunistatud käsikirju. Illuminatsioon oli sel perioodil üks peamisi kunstiliike ja käsitsi kirjutatud ja illustreeritud raamatud võisid olla samaaegselt nii tarbe- kui ka luksusesemed. Bütsantsi kunstis oli pilditüli ajal madalseis ka raamatumaalis ning käsikirjadest kadusid figuraalsed kujutised. Ka islami kunstis valitses elusolendite kujutamise keelu tõttu raamatute kaunistamisel üksnes ornamentaalne kaunistusstiil.

Keskaja raamatukujunduse võimalused sõltusid kirjutusmaterjalist, tekstiliigenduse traditsioonidest ja kirja arengu sisemisest loogikast. Pärgamendi paksus, siledus ja värvus sõltusid sellest, millise looma nahka kasutati, pärgamendi omadustest omakorda kirja väliskuju – heledal ja siledal pärgamendil õnnestusid paremini ümarad jooned ning filigraanid, heledal taustal särasid ka õhukeselt peale kantud värvid. Tekstiliigenduse traditsioonid olid suunatud lugemise ja raamatu kasutuse hõlbustamisele. Alles pärast esmaste tingimuste täitmist andis illumineerija või rubrikaator endale vabaduse fantaasiaks. Dekooril olid oma tüüpkohad: teksti algus, teksti lõpp, pealkirjad ja vahepealkirjad, algusinitsiaal ja vaheinitsiaalid, rõhutused teksti sees, uue lõigu markeerimine.[6]

Pildid

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda

Välislingid

muuda