Vana-Egiptus
Vana-Egiptus ehk Egiptus oli vanaaja maa Kirde-Aafrikas Niiluse kallastel ligikaudu praeguse Egiptuse kohal.
Egiptus koosnes põhjapoolsest Alam-Egiptusest ja lõunapoolsest Ülem-Egiptusest. Kogupindala oli umbes 34 000 km².
Vana-Egiptuse algust loetakse umbes aastat 3100 eKr ning lõppu vallutusest Rooma riigi poolt 30 eKr või mõnikord kreeklaste vallutusest 332 eKr.
Määratlus
muudaVanaajal nimetati Egiptuseks Niiluse jõe kitsast orgu alates 1. kärestikust Syene juurest (Ülem-Egiptust) ja Niiluse deltat, mille moodustasid mitu Vahemerre suubuvat jõeharu (Alam-Egiptust). Niiluse oru laius oli 1–20 km (teistel andmetel 8–25 km; keskmiselt 5–10 km) ja Ülem-Egiptuse pikkus oli umbes 700 km. Delta pikkus oli 150–200 km. Niiluse jõgi ei ole tollest ajast oma sängi oluliselt muutnud, välja arvatud deltas. Peale Niiluse oru ja delta hõlmas Vana-Egiptus Al-Fayyūmi oaasi (ajuti olid Egiptuse kontrolli all ka Sahara idaosa oaasid).
Herodotos määratles Egiptust nii: "Egiptus on kogu see maa, mida oma vetega niisutab Niilus, ja egiptlased on kõik need, kes elavad allpool Elephantine linna ning joovad vett Niiluse jõest."
Egiptuse lõunanaaber oli Nuubia.
Nimi
muudaNimi Egiptus tuleb kreekakeelsest nimest Aígyptos. See nimi tuleneb rahvaetümoloogia põhjal Egiptuse kõige vanema pealinna Memphise egiptusekeelsest nimest. See oli Hetka-Ptah (Hwt-Ka-Ptah) ehk Hikupta või Hikuptah ('Ka on Ptahi maja': kiilkirjaline vorm umbes aastast 1400 eKr), mis tähendas 'jumal Ptahi hinge (ka) kindlus (või maja)'. Ptah oli Memphises peajumal. Jutt oli Uue riigi ajal ehitatud Ptahi templist. See tempel sai Memphise linna uueks nimeks.
Egiptlased nimetasid oma maad "Kemet" (Kêmet, Ta-Kemet, Kamt, Quemt; või "Kemi"; kopti keeles Kême ja Khêmi) 'must (maa)' Niiluse oru ülesküntud maa (Niiluse mudast tekkinud mulla) värvi järgi. Algselt käis see nimi Niiluse oru kohta. Seevastu Punane maa (Dešret, ta dešer) oli Liibüa ja Araabia kõrbe tuliste liivade ja kiviste eelmäestike maa (jutt oli oaasidest, kus sai elada). Egiptlased nimetasid end Kemeti inimesteks ja oma maad sageli lihtsalt maaks.
Kaananlased ja babüloonlased nimetasid Egiptust Misr, mis tähendab 'piir', aga pole selge, mida sellega silmas peeti.
Heebrea keeles kasutatakse duaalivormi Misraim 'kaks Egiptust', mis ilmselt vastab egiptlaste mõistele 'mõlemad maad' (Alam- ja Ülem-Egiptus). Sõna Misr (või Masr) kasutavad ka praegused araabia keelt rääkivad egiptlased Niiluse oru ja eriti Kairo kohta. Misr tähendab araabia keeles ka 'tsivilisatsiooni' või 'metropoli'.
Looduslikud tingimused
muudaEgiptuse asend
muudaEgiptus asetseb Aafrika mandri kirdenurgas ning on kitsa Suessi maakitsuse kaudu karavanitee vahendusel ühenduses Ees-Aasia kultuurikeskustega. Niiluse kaudu toimus Egiptuse suhtlemine Troopilise Aafrika ja Vahemere maadega. Küllaltki varakult võtsid muinasegiptlased teedena kasutusele kuivanud jõesängid (vadid), mis viisid Niilusest Punase mere kaldale, kust avanesid mereteed Siinai poolsaarele, Araabiasse ning Bab el Mandebi väina kaudu tänapäeva Somaaliasse (kus arvatavasti asus Puntimaa).
Egiptus asus otsekui ristteel, kust oli ühendus paljude maadega, kuid see ühendus realiseerus siis, kui egiptlased olid kõik teed kasutusele võtnud. Ajuti aga oli Egiptus geograafiliselt üsna isoleeritud. Niiluse raskesti läbitavad kärestikud takistasid suhtlemist lõunapoolsete maadega (kärestikest saab küll kergesti jõekaldaid mööda ringi minna, kuid kitsas jõeorus on vähe haritavat maad ja toitu), Araabia kõrbe hõõguvad liivad eraldasid orgu Punasest merest, soine delta raskendas Vahemereni jõudmist. Eraldatust suurendasid ka lõuna-, lääne- ja idapiiridel elavad nomaadid, kes olid Egiptuse suhtes vaenulikud.
Selline eraldatus tekkis millalgi 4. ja 3. aastatuhande jooksul, mil egiptlaste asualade ümber tekkis kõrb. Kesk-Holotseenis sadas Egiptuses rohkem vihma kui praegu, mistõttu mõlemal pool kasvas taimi Niilusest eemal, ka oli Niilusel lisajõgesid.
Sõltuvus Niilusest
muudaNiiluse-äärne viljakas muld lõi asustuseks ja põllumajanduseks head tingimused. Kõrbetes jõest kaugemal (välja arvatud Al-Fayyūmi oaas) oli elu peaaegu võimatu. Maaharimine oli seotud iga-aastaste Niiluse üleujutustega, millest Egiptuse tsivilisatsioon sõltus. (1830. aastal ehitati lüüsid ja tammid, mis mõjutasid vee loomuliku käiku, ja 1971. aastal rajatud Aswāni tammiga tehti Niiluse üleujutustele lõpp.) Ida-Aafrika mägedest pärinev üleujutusvesi jõudis Aswāni ja Ülem-Egiptuseni juuni alguses. Juulist oktoobrini vesi tõusis ning kohale jõudis viljakat muda.
Riik
muudaKuningas
muuda- Pikemalt artiklis Vana-Egiptuse kuningas
- Pikemalt artiklis Vaarao
Riigi kuningas oli egiptlaste jaoks olemasolu kese ning riigi edu ja jõukuse tagatis. Tal oli ainsana otseside jumalatega, ta kehastas jumalate ligiolu maa peal, mõjutas looduse ja ajaloo käiku ja tagas maailmakorda. Ta oli teoreetiliselt kõigi Egiptuse templite ainus legitiimne preester; tema funktsioonid olid delegeeritud preestritele. Kõike, mida kuningas rahva ja maa nimel saavutas, peeti jumalate anniks vastutasuna ehitiste, ohvrite ja muude templiandide eest.
Kuningas ei olnud mitte ainult jumalate poolt väljavalitu, vaid oli ise jumal. Jumalana samastati teda pärast surma taevajumala Horosega, kuid peale surnud kuninga austamise mingit spetsiaalset kuningate kultust jumalate austamise kõrval ei olnud. Uuemate uurimuste järgi oli jumalkuningal ka jumalatest madalam staatus. Eri dünastiate ajal omistati jumalkuningatele erinevat tähtsust: Ramseste ja Ptolemaioste ajal pandi nendele rõhku, seevastu 17. dünastia ja Port-Saidi renessansi ajal olid nad vähetähtsad.
Kuningaamet oli põhimõtteliselt pärandatav. Kui dünastia vahetus (seda juhtus küllaltki sageli), sidus uus kuningas end genealoogiliselt varasema kuninga suguvõsaga.
Valitseva kuninga võimu ja au kajastas ka tema titulatuur. Igal kuningal oli viis ametlikku nime ning peale selle võis tal olla aunimetusi. Kuninga nimedest tuntuim on Horose-nimi – epiteet, mis samastas kuningat pistrikjumal Horose mõne aspekti ilminguga. 1. aastatuhandel eKr ilmus esimest korda tiitel pir-o ('suur maja'), mis ei esinenud sageli, kuid millest pärineb sõna "vaarao".
Kuninga positsioonist annavad tunnistust võimsad hauarajatised, näiteks Abydos kõige varasemal ajal, püramiidid Vana riigi ajal ja Kuningate org Teebast läänes Uue riigi ajal.
Preestrid
muuda- Pikemalt artiklis Egiptuse preestrid
Vanast ajast peeti preestriametit kõrvalametina ja preestrite võim oli piiratud.
Kui Egiptusest sai 18. dünastia ajal majanduslikult ja poliitiliselt võimas riik, kasvasid templiehitised tunduvalt ning kujunes välja täisajaga töötavate, templitest elatist saavate preestrite seisus. Ramseste ajal olid preestrid koos kõrgemate ohvitseridega oma võimu tipul ning võimas ametnikkond oli nende kontrolli all. Templitel olid maavaldused, koolid ja töökojad ning nad etendasid majanduses olulist osa. Pika aja jooksul oli suurem osa maast ligikaudu võrdselt jaotatud kuninga, suurmaaomanike ja templite vahel.
Preestrid olid ametnike (sealhulgas kõrgemate ohvitseride) kõrval ainsad, kes oskasid lugeda ja kirjutada.
Kohalike preestrite ülem oli väga mõjukas isik, eriti suurtes kultusekeskustes Amoni templites Teebas (Luxor), Ptahi templites Memphises, Ra templites Heliopolises ja Thoti templites Hermopolises.
Preestrid olid väga mõjukad ka hiljem, eriti antiikajal. Et kuningavõim oli tunduvalt nõrgenenud, jäid preestrid Egiptuse põhilisteks kultuurikandjateks. Sel ajal olid preestrid oma võimu tipul, mistõttu Vana-Kreekas jäi mulje Egiptusest kui preestrite valitsetud maast.
Haldusjaotus
muudaEgiptus oli varajasest dünastiate ajast saadik jaotatud haldusüksusteks, mida nimetatakse noomideks. Noomide eesotsas olid nomarhid.
Noomide arv kasvas. Ülem-Egiptuse lõplik noomide arv 22 kujunes välja 5. dünastia ajaks. Alam-Egiptuse lõpliku noomide arvuni (20) jõuti antiikajal.
Sõjavägi
muudaSuhteliselt isoleeritud asendi tõttu ei olnud Egiptusel eriti karta. Egiptuse üleoleku tõttu ei tekitanud suurt muret ka kummalgi pool Niilust elavate kõrbehõimude katsed sisse tungida.
Vanas riigis oli alalised sõdurid, kellele vajaduse korral kutsuti ajutisi sõdureid appi.
I vaheperioodil tekkis vajadus alaliste sõjaväeüksuste järele. Kohalikud valitsejad organiseerisid oma väikesed sõjaväed. Võeti kasutusele välismaa palgasõdurid.
Keskmise riigi ajal oli hästi korraldatud sõjavägi (jalavägi ja ka merevägi), mida vajaduse korral toetasid kohalikud väed. Alates 12. dünastiast tungisid egiptlased Nuubiasse ning rajasid sinna oma kindlustused.
18. dünastia ajal hakkas Egiptus võitlema ülemvõimu pärast Süüria ja Palestiina aladel, mistõttu oli tarvis väga hästi organiseeritud sõjaväge. Võeti kasutusele keerukamad relvad, rajati vankriväeüksused ning jalavägi jaotati 250-mehelisteks kompaniideks. Strateegia ja taktika muutusid üha tähtsamaks. Sõjaväe võimu kasvades omandasid kõrgemad ohvitserid poliitilise tähtsuse.
Hilisel dünastiate ajal koosnes sõjavägi peamiselt välismaa palgasõduritest.
Egiptuses kasutati relvadena vibu, kilpi, oda, keppi, sõjakirvest, kõverat saablit, nuia, pistoda ja viskoda.
Ühiskond
muudaPerekond ja seksuaalsus
muudaPerekonnal oli usundiline roll, näiteks seoses surnute austamisega.
Kogu omand kuulus perekonnale.
Kõige tavalisem oli tuumikperekond, ja sellel oli suur tähtsust ühiskonna elemendina. Perekond hoolitses kõigi haigete, vanade ja vaeste eest.
Abielu sõlmimise kohta on vähe teada. Abielulepinguid ei ole säilinud. Arvatavasti oli korraldatud abielust rohkem levinud armastusabielu. See on üks Vana-Egiptuse ühiskonna individualistlikke jooni. Abielu oli soositud ja seda peeti loomulikuks. Abielu võis olla nii matrilokaalne kui ka patrilokaalne. Abielurikkumine oli mõlema abikaasa puhul tõsine asi. Oli olemas ka abieluta kooselu, millel oli teatav juriidiline tunnustus.
Et keskmine eluiga oli lühike, väärtustati viljakust ja järglasi. Maaharimine nõudis palju tööjõudu, mistõttu maaharijatel oli tähtis saada järeltulijaid.
Erootilised stseenid hauakaunistustel ja kirjalikes allikates annavad tunnistust sellest, et muinasegiptlased pidasid au sees ka seksuaalset naudingut. Hilisematest aegadest on teateid ka lesbilisusest.
Meditsiinitekstid käsitlevad sünnitusabi, aborti, viljatust, viljatusravi ja sündimusprognoose.
Seksuaalsusel oli ka religioosseid aspekte. See oli seotud loomisega ning oli tähtis ka seoses taassünniga teispoolsuses.
Mehed olid kodulembesed ja perekonnal oli nende elus tähtis koht. Teispoolsuses tahtis mees perega kokku saada.
Poeg jätkas tavaliselt isa elukutset. Kujunes peaaegu kastisüsteem, vähemalt üksikute juhtivate positsioonide suhtes, kuigi teoreetiliselt peeti võimekust sugulusest olulisemaks.
Soorollid
muudaNaiste- ja meesteasjad olid rangelt lahus. Mees osales avalikus elus, naine tegeles koduse majapidamise ja lastekasvatusega.
Naist austati ning tal oli vabam asend kui vanaaja maades tavaliselt (allikad räägivad peamiselt ülemkihtide naistest). Keskmisest riigist alates oli abielunaistel tiitel "maja valitsejanna". Naine oli juriidiliste õigustega isik, tal võis olla omand, ta võis pärida ning pärandada oma omandiosa testamendiga. Abielulahutuse puhuks tagas abieluleping naisele majandusliku toe. Kuigi lahutused olid haruldased ja eluiga oli vaid 20 aasta ringis, esines sageli varanduse üleminekuid ja keerukaid pärimisasju. Lesestuda võidi mitu korda. Kuigi abikaasad olid juriidiliselt põhimõtteliselt võrdõiguslikud, ei olnud kunagi täielikku võrdõiguslikkust. Tavaliselt läks pärandus isalt lastele.
Väga vähesed naised oskasid lugeda ja kirjutada, mida aga nõuti ametnikelt. Mõnel naisel oli kohustusi väljaspool kodu. Nad võisid olla preestrid või arstid; on teada ka, et naisi on kasutatud näiteks kudumistöökodades. Põllutööd tegid ainult kõige madalamate kihtide naised. Kuninga abikaasal ja emal oli kõrge staatus. Markantne naine oli Amenhotep IV abikaasa Nefertiti. Oli ka naismonarhe, näiteks Hatšepsut.
Igapäevaelu
muudaTeadmised Vana-Egiptuse igapäevaelu kohta pärinevad põhiliselt haudade maalingutelt ja reljeefidelt, vähemal määral kirjanduslikest ja halduslikest tekstidest. Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi.
Kujutatud on teraviljakasvatust, veinitegemist, karjavalvamist, loomapidamist, jahti ja kalapüüki, samuti käsitöölisi (puuseppi, paadimeistreid, kullasseppi, seppi, pottseppi, köiepunujaid, müürseppi, kiviraidureid, lihunikke, pagareid, õllepruule). Paljud kujutised on hämmastavalt meisterlikud. Palju on kujutatud ka tantsijaid ja muusikuid ning mängu ja meelelahutust. Tunti palju tööriistu. Näha on rõiva- ning ehete- ja kosmeetikamoe muutumist. Kodusest majapidamisest head ettekujutust ei saa.
Orjapidamine
muudaRangelt võttes Vana-Egiptuses orjapidamist ei olnud. Inimesi sai küll omada, müüa, pärandada, laenata ja vabaks lasta, kuid neil samadel inimestel võis olla omand, mida nad ise käsutasid, nad võisid palgata töölisi ja abielluda vabade naistega, nii et tegu oli pigem pärisorjuse kui orjusega. Mittevabade seas oli egiptlasi, kuid enamik olid võõramaalastest sõjavangid. Pärisorjad tegid mitmesugust tööd põllul, majapidamises ja töönduses, kuid neil ei olnud majanduses tähtsat osa.
Majandus
muudaPõllumajandus
muudaTänu Niiluse üleujutustele oli maaharimine alati tähtsaim majandusharu. Oktoobris ja novembris, kui üleujutuste vesi oli taganenud, külvati ning jaanuarist, eriti märtsis ja aprillis, koristati saaki.
Kunstlikuks niisutuseks juhiti üleujutuste vett kanalite kaudu looduslikesse tiikidesse jõe lähedal ning sealt pikkade kaldu asetsevate terrasside süsteemi abil edasi. Niisutust korraldati tavaliselt kohalikul või piirkondlikul tasandil. Erandlik oli olukord Al-Fayyūmi oaasis, kus keskvõim 12. dünastia ajal kasutas põllumaa saamiseks suurt järve, kust tuli suure tööjõukuluga vett ammutada. Vee mehaaniliseks tõstmiseks tunti ainult šaduffi, mis võeti kasutusele Uue riigi ajal; mastaapseteks töödeks see ei sobinud.
Egiptus oli Lähis-Ida viljaait. Kasvatati leiva ja õlle jaoks nisu ja otra, samuti porrulauku, sibulat, salatit, meloneid, kurki ja ube. Eri taimedest tehti õli. Saadi ka oliiviõli, kuid seda veeti sisse põhiliselt Palestiinast ja Liibüast. Puuviljadest olid tähtsamad viigimarjad ja datlid.
Koduloomadena peeti härgi, vasikaid, sigu, lambaid ja kitsi. Jahiti antiloope, kaljukitsi, jaanalinde ja jäneseid. Püüti linde. Niilusest ja jõega seotud tiikidest püüti kala. Tähtis koht oli mesindusel.
Põllumajanduse lahutamatu osa on kalender. Egiptuses oli kasutusel 360-päevane päikesekalender. Aasta algas täht siriuse tõusuga mis jäi suvise pööripäeva lähedale. Kõige suurejoonelisem talvise päikesetõusu vaatlemise rajatis on Amon-Re tempel Karnakis Luksori lähedal. Aastal 1480 eKr. ehitati templile juurde pidustustehall ja päikesevaatlusruum. Päikesetõusu vaatlemine muutus vaarao ja preestrite privileegiks.
Papüürus
muudaKuigi kohapeal kasutati näiteks palme, oli suur puudus puidust, mida veeti sisse Liibanonist. Papüürus-lõikheina saadi Niiluse deltast ning seda kasutati mitmel otstarbel. Eriti tähtis oli avastus, et selle säsist saadavat papüürust saab kasutada kirjutusmaterjalina. See võimaldas välja kujundada keeruka riigiaparaadi ja halduse.
Maavarad
muudaEgiptuses ei olnud palju maavarasid, kuid idapoolsel kõrbealal leidus karneooli, granaati, jaspist, mäekristalli, amasoniiti, kulda ja hõbedat. Siinai poolsaarel ja idakõrbes leidus rikkalikult vaske, kuid pronks võeti kasutusele alles Uue riigi ajal. Söögisoodat, keedusoola ja pesusoodat kasutati mitmel tööstuslikul otstarbel. Kvartsist valmistati klaasi. Palju leidus lubjakivi ja liivakivi, millest rajati monumentaalehitisi. Samuti leidus graniiti, basalti, dioriiti, doleriiti, alabastrit, serpentiini ja talki, mida kasutati mitmel otstarbel. Egiptuse kiviraidurite meisterlikkus oli laialt tuntud.
Ajalugu
muuda- Pikemalt artiklis Vana-Egiptuse ajalugu
- Pikemalt artiklis Egiptuse ajalugu
- Pikemalt artiklis Egiptuse rahvastikuajalugu
Vana-Egiptuse elu koondus ümber Niiluse.[1] Niiluse poolt üleujutatav viljakas tasandik võimaldas luua paikse agraarmajanduse ning keerulisema, tsentraliseeritud ühiskonna, millest sai tsivilisatsiooni ajaloo üks nurgakivisid.[2] Nomaadidest (küttidest-korilastest) anatoomiliselt tänapäevased inimesed asusid Niiluse orgu elama keskpleistotseenis umbes 120 000 aastat tagasi. Paleoliitikumi lõpuks muutus Põhja-Aafrika ariidne kliima aina kuumemaks ja kuivemaks, mistõttu inimesed olid sunnitud koonduma Niiluse äärde.
Eeldünastiline periood
muuda- Pikemalt artiklis Egiptuse eeldünastiline periood
Eeldünastilisel perioodil ja varadünastilisel perioodil oli Egiptuse kliima palju vähem ariidne kui tänapäeval. Suured alad olid kaetud puudega savanniga, kus elas palju kabjalisi. Taimestik ja loomastik oli palju rikkam ning Niiluse ääres elas palju veelinde. Jahipidamine oli väga tavaline. Sellesse aega langeb ka paljude loomade esmakordne kodustamine.[3]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Shaw (2002), lk 17, 67–69
- ↑ Shaw (2002), lk 17
- ↑ Salima Ikram. Choice Cuts: Meat Production in Ancient Egypt, University of Cambridge 1992, ISBN 978-90-6831-745-9, lk 5 (Google'i raamat