Lombardia versaal

Lombardia versaal on teatud tüüpi dekoratiivne majuskel, mida on kasutatud hiliskeskaegsetes käsikirjades (pärast 1200. aastat) gooti kirjas tekstide värviliste initsiaalidena, samuti majuskelkirjana raidkirjades ja (erinevalt gooti majusklitest) ka lühemates tekstides, näiteks veerisepealkirjades.

"Taanieli mängu" algusleht versaalidega A, N, C, Q ja S. Egerton MS 2615, 13. sajand.

16. sajandi lombardia versaalid (Ambraser Heldenbuch, fo 75v, u 1516)

Maalitud lombardia versaalid inkunaablis, Nicolas Jensoni trükitud Cicero "De viris illustribus", 1474

Frederic Goudy kujundatud lombardia initsiaalid

Kirjeldus

Lombardia versaali iseloomustavad paksud, vahel veidi nõgusate külgedega tähepostid ja jämedad, kuid otstest sujuvalt üheks jooneks peenenevad tähekaared. Need suurtähed olid joonistatud kas peensulega või peene pintsliga. Enamik tähekujusid põhineb rooma kapitaalil, kuid märgatud on osa tähevormide sugulust untsiaalkirjaga. Tähekujud varieeruvad käsikirjades vastavalt piirkonnale või käsikirjade kaunistaja suvale, näiteks T, V, W, M, N, D, A võivad esineda nii untsiaaltähega sarnaneval kujul kui ka rooma majuskli sarnasena.

Ajaloost

Versaal, tuletatud ladinakeelsest sõnast versus 'salm', tähendab igasugust algussuurtähte laiemalt ja on vähemalt inglise keeles tänaseni kasutuses majuskli tähenduses. Karolingide-aegsetes käsikirjades kasutati algussuurtähtedena nii põhitekstist suuremana kirjutatud untsiaale kui ka rooma majuskleid, lombardia versaali on peetud nende vormide segunemise tulemiks. Nimetus "lombardia versaal" on mõistena tulnud inkunaablite uurimise sõnavarast. Varastes trükitud raamatutes joonistati hiliskeskajale iseloomulikud värvilised, vahel teises värvis ehisjoontega suured initsiaalid spetsiaalselt nende jaoks jäetud trükita alale. Sageli olid need tehtud kahe värviga, näiteks sinised ja punased, või algas iga lõik kas punase või sinise algustähega, mis paiknesid vaheldumisi. Erinevalt jutustavatest (historiated) või figuraalsetest (inhabited) initsiaalidest (mis võisid samuti kasutada lombardia versaali tähekujusid) ei lisatud neile tekstisisestele lombardia versaalidele hiljem mitmevärvilisi kaunistusi.

Tüpograafias on lombardia versaalil põhinevaid fonte loonud paljud kirjakujundajad, tuntuimad on Frederic Goudy versaalid, kes lülitas Lombardia versaalil põhinevad alternatiivsed majusklid oma fonti Goudy Text.

Pildid

Lombardia versaal raamatutes

• 
  Kahevärviline B, 1250. Getty MS 100.
• 
  Kahevärviline E, 14. sajand
• 
  Beaupré antifonaal, kullatud versaalidega L ja I, kõrvallehel A H ja E. 1290
• 
  V koos kaunistava figuuriga 13. sajandi graduaalis
• 
  Lombardia versaal M Llibre Vermellis
• 
  Kahevärviline Lombardia V Gutenbergi piiblis, 1454
• 
  Untsiaali kujuga T 14. sajandi antifonaalis ja kaks väiksemat versaali
• 
  Rooma majuskli kujuline T graduaali alguses, 1453
• 
  14. sajandi Codex Frisianus (Heimskringla), tähed H ja V
• 
  H Gutenbergi piiblis, 1454
• 
  Saksakeelne palveraamat kullatud O ja suurema W-ga
• 
  Kahevärviline Q varatrükises, 1478

Muudel materjalidel

• 
  Taavet vitraažil Augsburgi katedraalis, 12. sajand
• 
  Taaniel vitraažil Augsburgi katedraalis, 12. sajand
• 
  Verduni Nikolause Verduni altari detail
• 
  Vitraaž Chartresi katedraalis, 1205–1215
• 
  Skulptuurid Chartresi katedraalis
• 
  Rõngassõlg kirjaga IESVS, 14 sajand

Välislingid

• D. Reynolds. Lombardic Lettering at Chartres. - typeoff.de