Untsiaal

Untsiaal (ladina keeles scriptura uncialis) on ümarate tähekujudega suurtähtkiri, mida kasutati tekstikirjana kõige kõrgemalt hinnatud ja esinduslikumates raamatutes 5.–8. sajandil ja pealkirja- ning esiletõstukirjana kogu keskaja vältel^[1]. Untsiaali loetakse varaseimaks ainult laisulele kohandatud kirjaks^[2].

Nimetusest

Kirjastiili nimetus on laenatud kreeka untsiaalilt, mis kasutas kiiremat kirjutamist lubavaid ümardatud vorme. Kreeka untsiaalile sarnast ümardatud kirja hakkasid kasutama ka roomlased ning nimetasid selle tähe kõrguse järgi – see oli uncia ehk rooma unts, 1/12 jalga^[3]. Untsiaalkiri oli täielikult välja kujunenud 3.–4. sajandiks.

Untsiaali ja pooluntsiaali mõiste kirjatüübi nimetusena, nii nagu seda tänapäeval mõistetakse, võtsid kasutusele 17. sajandi paleograafid. Termin "untsiaal" selle ühe kirjatüübi kohta ilmus esmakordselt Jean Mabilloni teoses "De re diplomatica" (1681). Mabillon võttis sõna Hieronymuse eessõnast tema Hiiobi raamatu tõlkele, kus Hieronymus ütleb: "... olgu neil, kes tahavad, vanad raamatud kirjutatuna kulla ja hõbedaga purpursel pärgamendil, rohkem koormatud kui kirjutatud uncialibus...", ja viimase sõna tähendus tundus ebaselge, kuid parim pakkumine oli 'miski üks unts kõrge'. Mabillon seostas Hieronymuse märkuse vanade luksuslikult kujundatud kristlike raamatute kirjaga, hoolimata sellest, et kiri, mida tänapäeval nimetatakse untsiaaliks, ilmus Hieronymuse eluajast palju hiljem^[1].

Kirjeldus

Untsiaali iseloomustab ümar lai tähekuju ja helde ruumikasutus. Kirjastiilis on kõrvuti tähevormid, mida tänapäeva ladina kirjaga harjunud vaataja võib tajuda majusklina (eriti näiteks B, N, R, ja S) või minusklina (näiteks d, e, h, m ja u). Kuid a-tähe kuju paikneb kuskil kahevahel – sirgetest joontest A meenutab suurtähte, sirgest joonest ja väikesest kaarest kujundatud a väiketähte. Kuid et kõik tähekujud on enam-vähem sama kõrgusega, vaid harvade väga lühikeste üla- või alapikenditega, liigitatakse untsiaal suurtähtkirjade hulka^[1].

Untsiaali kujunemine jääb aega, mil raamatute rullkuju hakkas asenduma koodeksi vormiga ja pärgamendi tähtsus kirjutusmaterjalina kasvas tugevalt. Erinevalt oma eelkäijast ruutkapitaalist on untsiaalile iseloomulik püsiv kirjanurk (kirjutaja hoiab sulge kogu kirjutamise vältel sama nurga all), mis võis olla oluliseks argumendiks kirjutajate eelistustes^[4]. Untsiaalkirjas käsikirju on säilinud enam kui 500, samas vanemates kirjastiilides ruutkapitaalis või rustikas vaid kümmekond^[1].

Untsiaalil ja pooluntsiaalil on olnud tohutu tähtsus ladina kirja hilisemas arengus. Untsiaalkirjas jõudsid tervesse Rooma-järgsesse Euroopasse kõik kristlikud tekstid – piibel, liturgilised raamatud ning kirikuisade teosed.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. detsember 2019. Vaadatud 11. detsembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ https://issuu.com/erelinkallas/docs/untsiaalkiri_kallas
↑ http://www.designhistory.org/Handwriting_pages/Uncials.html
↑ https://www.britannica.com/topic/uncial

Välislingid

[arhiivikoo-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. detsember 2019. Vaadatud 11. detsembril 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[2] ttps://issuu.com/erelinkallas/docs/untsiaalkiri_kallas

[3] ttp://www.designhistory.org/Handwriting_pages/Uncials.html

[4] ttps://www.britannica.com/topic/uncial

[1]

[2]

[3]

[4]