Hiliskeskaeg on ajaloolaste poolt kasutatav termin Euroopa ajaloo 14. ja 15. sajandi (umbes 1300–1500) eristamiseks.

Hiliskeskajale eelnes kõrgkeskaeg ja sellele järgnes varauusaeg. Mõned, eriti Itaalia, ajaloolased ei soovi rääkida hiliskeskajast, vaid pigem 14. sajandi renessansist kui otsesest üleminekust uusajastusse. Sel juhul saab hiliskeskaega piiritleda pigem Euroopa renessansiga (1300–1600).

Hiliskeskaja olemus muuda

Hiliskeskaja aluseks oli tekkinud rahasuhetelt üleminek rahamajandusele, sellele omasele merkantiilsele feodalismile, mis viis lõpuks absolutismi väljakujunemisele. Sai teoks rahvuste teke. See ilmnes rahvuskultuuride väljakujunemises, üleminekus rahvuskirikutele ja rahvusriikidele. Klassikalisele feodalismiajastule omase maast kinnihoidmise (feoodid, pärisorjad) asendas uus riigimõtlemine ja riikide ülesehitamine. Algas kaubandusrevolutsioon, mille kaks suuremat hüpet olid 13. sajandil Bütsantsilt kaugkaubanduse ülevõtmine ja 15. sajandi lõpus alanud kaubanduskeskme üleminek Lääne- ja Vahemerelt maailmaookeanidele.

Hiliskeskajale omane muuda

  • kaubandusrevolutsioon, kapitalistliku majanduse tekkimine
  • rahvuste kujunemine: rahvuslik kultuur, kirik ja riik
  • linnvabariigid ja vabalinnad, Hansa Liit, parlamendid
  • pärisorjuse kaotamine

Kliimamuutus ja hiliskeskaja kriis muuda

1300 paiku algas kliimas Väike Jääaeg. Kuumal Keskajal, mis ajaliselt kattus kõrgkeskajaga, toimunud Euroopa heaolu ja majanduse kasv seiskus. Algasid näljahädad ja katkulained. Suur näljahäda 13151317 ja must surm vähendasid Lääne-Euroopa elanike arvu oletatavate hinnangute kohaselt kuni poole võrra. Senine rahvaarv taastus alles 18. sajandi alguseks.

Lisaks sellele olid alanud ka rahutused, mässud ja sõjad. Levisid maailmalõpu meeleolud ja -kuulutused (Joachim Fiorest' poolt tehtus ettekuulutus 1260 aastast; Konrad Schmidt). Sellega seoses enesepiitsumise liikumine (flagellandid), mille kirik lõpuks keelustas ja inkvisitsiooni abil maha surus. Süüdlaste otsimine vallandas juudipogrommid ja massimõrvad. Naturaalmajandus oli end ammendamas, kuid polnud veel rahamajandust teostavat ja tagavat riigivormi. Neid hiliskeskaja algusajale omaseid sündmusi on nimetatud hiliskeskaja kriisiks.

Hiliskeskaja algus muuda

Hiliskeskaja alguses sai rahamajandus ülekaalu naturaalmajandusest. Sellega seoses toimus pärisorjuse järkjärguline kaotamine (esmalt Itaalias). Tekkisid valdavalt väikeaadlist pärinevad rüütlitest palgasõdurid. Lõppes Saksa-Itaalia poliitika, mille asendas Prantsuse poliitika. Koos ristisõdades lüüasaamisega vähenes katoliku kiriku autoriteet ja senine kloostrilise eluvormi populaarsus. Selle asendas kasvav rahvavagadus ja müstitsismis väljenduv vajadus isikliku jumalakogemuse järele. Koos sellega algas rahvuslike kirikute tekkeni viinud protsess, mis lõppes reformatsiooni, nõiajahi kõrglaine ja ususõdadega. Algasid nõiaprotsessid, mis kasvasid hiliskeskaja lõpuks nõjajahi kõrglaineks.

13. sajandi lõpus algas kunsti ja teaduse teisenemine, mis sai nimeks renessanss (algas Itaalia vararenessansiga). 14. sajandil huvituti taas Vana-Kreeka ja Rooma tekstidest. Algas ka lugemuse ja raamatukunsti hoogne areng. Selle aluseks sai paberi kasutuselevõtt ja trükikunsti teke. See demokratiseeris raamatute kättesaadavust, kirjaoskuse levikut ja õppimist. Samas võeti kasutusele püssirohi, mis viis ka relvastuse arenguni. See tähendas ajajärgu lõpul seniste palgasõduritest rüütlite asemel juba ülemineku algust regulaar- ja rahvaarmeedele.

 
Hiliskeskaegsed Euroopa kaubateed

Algasid maailmarännud (Marco Polo), maadeavastused (Portugal) ja alates portulaanide ilmumisest ka kaardistamise areng. Need viisid lõpuks atlaste ja gloobusteni, ümbermaailmareisideni ja üldise huvi kandumisele nende järgselt päikesesüsteemile ja kosmosele.

Hiliskeskajal toimus üleminek rahvuslikele kultuuridele, usule ja lõpuks ka riiklustele. Koos sellega tekkis aadli metseenlus, kuningate merkantiilsus ja selle najal järkjärguline üleminek absolutismi. See tagas omakorda rahva vagadusliikumise ärakasutamise poliitilistel eesmärkidel ja seeläbi ülemineku ülemkihtide poolt toetatud reformatsiooniks.

Hiliskeskaja lõpp muuda

Sisuliselt lõpetas hiliskeskaja sellal tekkinud rahvusriikide reaalpoliitika ja absolutismi algus, üleminek regulaararmeedele ja rahva müstitsistlikule usule tuginenud nõiajahi kõrgaja lõpp. Kuid ka renessansile omase empiirilise ja esoteerikasse kalduvale teadusele kindla reaalteadusliku metodoloogilise aluse panek (R. Descartesi "Arutlus meetodist" 1637). See tähendas ka senise veel säilinud Itaalia kultuuri mõjuperioodi (Medicidest Prantsuse kuningannad, Galileo Galilei) järellaine lõppu.

Kesketeks aastaarvudeks saab pidada 1630ndaid, kui 30-aastane ususõda muutus Prantsuse Rootsile toetuse osutamise läbi rahvussõjaks. Prantsusmaa samm sai ka paavsti tunnustuse. Sisuliselt tähendas see nii katoliku kiriku kui ka rahvusriikide reaalpoliitika algust. Senise Hispaania ülemvõimu vastu võitleva Prantsusmaa toetus tähendas ka Hollandi revolutsiooni võidu lõplikku kinnistamist.

Vaata ka muuda