Ava peamenüü

Kirjaoskuse taseRedigeeri

Kirjaoskuse tase on statistiline suurus, mis näitab kirjaoskajate osakaalu kogurahvastikus. See iseloomustab ühiskonna arengutaset. Täiskasvanute kirjaoskuse tase on üks komponent ÜRO inimarengu indeksi arvutamisel.

Kirjaoskus on ajas muutuv mõiste, mille nõutav tase on eri ajastutel ja ühiskondades erinev. Ühiskonnas harva esinev elementaarse kirjaoskuse puudumine võib inimese ilma jätta teadmistest, kogemustest ja sotsiaalsest tegevusest. Tänu kooli(tus)süsteemide sisseviimisele on Euroopas väga vähe kirjaoskamatuid inimesi. Küll aga leidub Euroopas hulgaliselt inimesi, kellel puudub funktsionaalne kirjaoskus (osatakse lugeda ja kirjutada, kuid mitte piisavalt selleks, et vastata igapäevaelu nõudmistele).[1]

Kirjaoskuse liigitamineRedigeeri

Kirjaoskust võib jagada kolmeks:

  1. Formaalne kirjaoskus
  2. Funktsionaalne ehk toimetuleku kirjaoskus
  3. Rekreatiivne ehk taastav kirjaoskus

Enamasti jagatakse Kirjaoskust formaalseks kirjaoskuseks (minimaalsed lugemis- ja kirjutamisoskused) ja funktsionaalseks kirjaoskuseks.

Tänapäeval peetakse kirjaoskuse all silmas enamasti funktsionaalset kirjaoskust, nt OECD PISA-programmis defineeritakse kirjaoskust kui kirjalike tekstide mõistmist, kasutamist ja hindamist lugeja enda eesmärkide saavutamiseks, teabe ja oskuste arendamiseks ning ühiskondlikus elus osalemiseks.

Formaalne kirjaoskusRedigeeri

Formaalse kirjaoskuse puhul tunneb inimene tähti ning suudab lugeda ja kirjutada lihtsaid tekste, kuid tal on raske igapäevaelus ette tulevaid tekste lugeda, mõista ja kasutada. Vähene kirjaoskus võib põhjustada ühiskondlikke probleeme nagu töötus, sotsiaalne tõrjutus ning kuritegevus - näiteks 85% USA kinnipeetutest noortevanglates on funktsionaalselt kirjaoskamatud.[2]

Funktsionaalne kirjaoskusRedigeeri

Funktsionaalse ehk toimetulekukirjaoskuse puhul valdab inimene lugemist ja kirjutamist tasemel, mis võimaldab tema eksisteerimise sotsiaalses keskkonnas. Isik, kes on funktsionaalselt kirjaoskaja, suudab osaleda kõigis tegevustes, kus on vaja kirjaoskust nii tema, grupi kui ka kogukonna efektiivseks funktsioneerimiseks ja see võimaldab tal jätkata lugemise, kirjutamise ning arvutamise kasutamist, mis on kasulik nii temale kui ka ühiskonnale. Funktsionaalse kirjaoskuse tase sõltub välisest motivatsioonist ja sotsiaalse keskkonna tingimustest.[3]

Rekreatiivne kirjaoskusRedigeeri

Rekreatiivse kirjaoskuse puhul kasutab inimene lugemist ja kirjutamist enese arendamiseks, analüüsiks ja sünteesiks ning emotsionaalse rahulolu saavutamiseks.

Kirjaoskus maailmasRedigeeri

 
Maailma kirjaoskus riigiti

Umbes 750 miljonit inimest maailmas on kirjaoskamatud. 75 miljonit last maailmas ei käi koolis ning vaid 80% maailma täiskasvanutest oskab kirjutada ja lugeda. Enamasti elavad kirjaoskamatud arengumaade väga vaestes piirkondades, kus puuduvad koolid või võimalus koolis käia. Koolis käimist takistavateks teguriteks on vaesus, sugu (tütarlapstel puudub koolis käimise võimalus kultuurilistel põhjustel, kuna nende harimist ei peeta vajalikuks), geograafia, vähemuskultuur (lapsed, kes on erineva emakeelega või murdekeelsed lapsed) ja sõjakonfliktid. Näiteks geograafilistel tingimustel saavad Kanada põhjaosas elavad lapsed kooli vaid veetaksoga, sest teid ei ole või sõjakonfliktide tõttu Afganistanis oli aastal 2001, vahetult pärast Talibani režiimi, 80% kõikidest koolimajadest hävitatud. Koolis käis vaid 38% kõikidest Afganistani põhikooliealistest lastest.

Kirjaoskus annab kaasa teadmise arengumaades, mis vähendavad tütarlaste tõonäosust haigestuda rasketesse haigustusse nagu AIDS umbes poole võrra. Algkooli lõpetanud saavad tööle minnes suuremat palka ning kirjaoskaja ema lapsed on tervemad ja jäävad suurema tõenäosusega ellu, kui kirjaoskamatu ema lapsed. ÜRO andmetel tõuseks kogu riigi majandus 0,3 protsenti, kui mõnes riigis läheks kooli üks protsent rohkem tüdrukuid.[4]

Kirjaoskus EestisRedigeeri

1897. aasta rahvaloenduse andmeil oskas Eesti elanikest lugeda 91,2% ja kirjutada 77,7%. 1934. aastal oli kirjaoskajaid 96,1% täisealisest rahvastikust.

2009. aasta ÜRO inimarengu aruande järgi on Eestis kirjaoskuse tase 99,8%.[5]

2000. aasta rahvaloenduse statistika andmetel oli 99,8% Eesti elanikest kirjaoskajaid. 2852 kirjaoskamatust eestlasest oli 2067 ehk 72,5% puudega. Sellest järeldub, et kirjaoskamatuse põhjuseks on tänapäeval kõige enam puudest tingitud õppimisvõimetus. Vaadeldes kirjaoskamatuid soo ja vanuse järgi, ilmneb, et meeste seas esineb kõige rohkem kirjaoskamatuid nooremas eas, naiste seas on enim kirjaoskamatuid üle 65-aastaste puhul. Üle 85-aastastest naistest oli kirjaoskamatuid 1,7%, aga meestest 0,3%. Väga kõrge oli kirjaoskamatute osatähtsuse erinevus mitte-eestlastest meeste ja naiste puhul. Kirjaoskamatuid esineb rohkem vanemaealiste elanike seas. Eakaid naisi on oluliselt rohkem kui eakaid mehi, siis olid 55% kirjaoskamatutest naised ja 45% mehed. Kirjaoskamatutest 55,4% elas valdades.[6]

Kui võrrelda kirjaoskuse taset teiste riikidega, on Eesti kõrgel tasemel. Kõige kõrgema kirjaoskuse tasemega riigiks 2016. aasta seisuga on Soome, teisel kohal Norra ning kolmas koht kuulub Islandile. Eesti asub 14. kohal.[7]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri