Püssirohi
Püssirohi on plahvatav[viide?] segu väävlist, söest ja kaaliumnitraadist (salpeetrist). Püssirohtu kasutatakse rakettmootoreis, mürsule või kuulile algkiiruse andmiseks ning süüte- ja pürotehnikaseadmeis.

Ajalooliselt eristati suitsuga ja suitsuta püssirohtu. Püssirohi leiutati 9. sajandil Hiinas ja levis enamikku Euraasia osadesse 13. sajandi lõpuks.[1] Vaidlus püssirohu täpse päritolu kohta kestab tänapäevani. Enamasti vaieldakse varase püssirohu arenguloo üle: kui palju mõjutas Hiina laskemoona areng püssirohu kasutamist sõjapidamisel Euroopas ja Lähis-Idas.[2][3]
Väidetavalt tunti sarnase koostisega salpeetrit sisaldavaid pulbreid juba 7. sajandil Bütsantsis. Hiinas kasutati püssirohtu esialgu meditsiinis ja ilutulestiku jaoks. Relvana kasutasid püssirohtu hiinlased 11. sajandil süütepommides ja 13. sajandil suurtükimürskudes.
Püssirohuga sama koostisega pulbrit teistsuguste massiosadega kirjeldas Roger Bacon mitmes kirjutises aastatel 1242–1267. Püssirohu retsepti kirjeldas ka Albert Suur teoses "De mirabilibus mundi".
Püssirohu põlemise lihtne, sageli tsiteeritud keemilise reaktsiooni valem on
- 2KNO3 + S + 3C → K2S + N2 + 3CO2.
Mõnevõrra täpsem, kuid endiselt lihtsustatud reaktsioonivalem on
- 10KNO3 + 3S + 8C → 2K2CO3 + 3K2SO4 + 6CO2 + 5N2.
Need reaktsioonid on eksotermilised, st nende käigus vabaneb energia. Nagu võrranditest näha, ei ole reaktsiooniks vaja hapnikku. Seetõttu plahvatab püssirohi ka anaeroobsetes tingimustes.
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Buchanan 2006, p. 2.
- ↑ Kelly 2004.
- ↑ Easton 1952.