Püssirohi

Püssirohi on plahvatav segu väävlist, söest ja kaaliumnitraadist (salpeetrist). Püssirohtu kasutatakse rakettmootoreis, mürsule või kuulile algkiiruse andmiseks ning süüte- ja pürotehnikaseadmeis.

Must püssirohi

Varaseim teadaolev püssirohu valem, Wujing Zongyao, aastast 1044

Huolongjingis u aastal 1350 kujutatud hiina pomm

Savinõu pomm, jaapani k Tetsuhau (raudpomm), hiina k aZhentianlei (kõuehäälne pomm), leitud Takashima laevavrakist 2011 oktoobris, dateeritud 13. sajandi Jaapanisse mongoli invasiooni ajal (AD 1271–1284)

Ajalooliselt eristati suitsuga ja suitsuta püssirohtu. Püssirohi leiutati 9. sajandil Hiinas ja levis enamikku Euraasia osadesse 13. sajandi lõpuks. Vaidlus püssirohu täpse päritolu kohta kestab tänapäevani. Enamasti vaieldakse varase püssirohu arenguloo üle: kui palju mõjutas Hiina laskemoona areng püssirohu kasutamist sõjapidamisel Euroopas ja Lähis-Idas.

Väidetavalt tunti sarnase koostisega salpeetrit sisaldavaid pulbreid juba 7. sajandil Bütsantsis. Hiinas kasutati püssirohtu esialgu meditsiinis ja ilutulestiku jaoks. Relvana kasutasid püssirohtu hiinlased 11. sajandil süütepommides ja 13. sajandil suurtükimürskudes.

Püssirohuga sama koostisega pulbrit teistsuguste massiosadega kirjeldas Roger Bacon mitmes kirjutises aastatel 1242–1267. Püssirohu retsepti kirjeldas ka Albert Suur teoses "De mirabilibus mundi".

Püssirohu põlemise lihtne, sageli tsiteeritud keemilise reaktsiooni valem on

2KNO₃ + S + 3C → K₂S + N₂ + 3CO₂.

Mõnevõrra täpsem, kuid endiselt lihtsustatud reaktsioonivalem on

10KNO₃ + 3S + 8C → 2K₂CO₃ + 3K₂SO₄ + 6CO₂ + 5N₂.

Need reaktsioonid on eksotermilised, st nende käigus vabaneb energia. Nagu võrranditest näha, ei ole reaktsiooniks vaja hapnikku. Seetõttu plahvatab püssirohi ka anaeroobsetes tingimustes.

Vaata ka

• Detonatsioon
• Plahvatuspõlemine