Läänemeri

Atlandi ookeani sisemeri Põhja-Euroopas

Läänemeri (ehk Balti meri)[1] on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaa.

NASA satelliidifoto Läänemerest märtsis 2000

Läänemerd ühendavad Põhjamerega madalad ja kitsad Taani väinad. Mõnikord loetakse Läänemere osaks ka Kattegati väina Taani ja Rootsi vahel. Vähese veevahetuse ja jõgedest sisse voolava mageda vee tõttu sarnaneb Läänemeri oma veerežiimi poolest pigem suure riimveelise järvega.

Looduslik iseloomustus muuda

Läänemere pindala on 373 000 km2, koos Taani väinade ja Kattegatiga 415 266 km2.[2] Läänemere maht on 21 721 km3, keskmine sügavus on 52 m ja suurim 459 m (Landsorti süvik).[2] Mere vesi on selgepiiriliselt kihistunud. Vee ülakiht on madala ning süvakiht üsna suure soolsusega. Kihtide järsk üleminek (umbes 8‰ isohaliini juures) on mere lõunaosas 30–50 ja Soome lahe suus umbes 70 m sügavuses ning takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist. Ülakiht jaotub suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Vee pinnakihi soolsus on Taani väinades 8–10 ja Läänemere avaosas 6–7‰ ning väheneb Soome ja Põhjalahe sopi suunas (väikseim 1–2‰).

Läänemere nimi muuda

Skandinaavias ja saksa kultuuriruumis nimetatakse (vastupidiselt Eestile) ida pool asuvat merd ilmakaarest tuleneva nimega "ida-meri", kaugemates maades on Läänemeri tuntud enamlevinud nimega kui "balti meri". Läänemere nimi teistes selle mere ääres tänapäeval elavate rahvaste keeltes on:

Vanavene leetopissides ja teistes idaslaavi allikates on 14.-18. sajandil kasutatud Läänemere kohta ka nimetust "Varjaagide meri" (vene Варяжское море).[3] Vanarooma allikates on Läänemerd nimetatud "Sueebide mereks" (Mare Suebicum).

Veerežiim muuda

 
Läänemere valgalad suuremate jõgede ja järvedega

Läänemerre suubub arvukalt jõgesid. Suurim neist on Neeva, vooluhulgaga 2500 kuupmeetrit sekundis[viide?]. Kõik jõed kokku toovad Läänemerre umbes 14 000 kuupmeetrit magedat vett sekundis[viide?]. Niiske kliima tõttu sajab ka Läänemere pinnale rohkem vett, kui sealt aurab, vahet hinnatakse umbes 2000 kuupmeetrile sekundis[viide?].

Et Läänemere tase on üldiselt püsiv, on Läänemerel äravool umbes 16 000 kuupmeetrit sekundis ehk 500 kuupkilomeetrit aastas[viide?]. See leiab aset Taani väinade kaudu: sealt voolab aastas välja umbes 1000 kuupkilomeetrit Läänemere riimvett[viide?], samal ajal kui Kattegatist voolab sisse umbes 500 kuupkilomeetrit soolasemat riimvett[viide?]. Just nimelt soolasemat riimvett: ookeanivesi (soolsusega umbes 34–35 promilli) Läänemerre ei pääse, vaid seguneb Kattegatis Läänemerest tuleva magedama veega. Seetõttu on Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60–100 meetrit täidetud riimveega, mille soolsus on 10–15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6–8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub pidevalt täiesti magedat vett, seguneb sügavamat ja soolasemat vett sellele juurde[viide?].

On arvutatud, et kui Läänemere äravool ületaks umbes 60 000 kuupmeetrit sekundis ehk 2000 kuupkilomeetrit aastas[viide?], tõkestaks vee väljavool Taani väinadest riimvee sissevoolu täielikult ja Läänemere vesi muutuks täiesti magedaks. Samuti juhtuks see, kui Taani väinad oleks praegusest umbes 5 meetrit madalamad[viide?]. Umbes nii oli asi Antsülusjärve lõpus ja Mastogloiamere alguses, kui ookeani tõusu tõttu algas soolvee sissepääs Läänemerre.

Rootsi rannikud on Läänemeres kõige enam liigestatud.

Eesti rannikumeri muuda

Põhja-Eesti rannikud on järskrannikud ja Lääne-Eesti rannikud on laugrannikud. Saaremaast ja Hiiumaast avamere poole jääv meri peidab rohkesti laevasõidule ohtlikke rahusid ja madalaid. Hästi teatakse Hiiumaast 15 km kaugusel loodes Soome lahte viiva meretee lähedal paiknevat Hiiu madalat, kus paepõhja katab kohati vaid meetrine veekiht. Suurtele laevadele liiga madalaid kohti on ka Saaremaast ja Vilsandist 15–20 km kaugusel läänes. Eesti vetest lääne suunas muutub meri pikkamööda sügavamaks, ulatudes keset merd 249 meetrini. Soome lahe suurim sügavus Eesti vetes on veidi üle 100 m ja Liivi lahe oma 50–60 m.

Avamerega nõrgalt ühendatud, madala ja väikese veeväljaga Väinameri ja Liivi laht erinevad hüdroloogiliste tingimuste poolest tunduvalt Saaremaast läände jäävast merest ja Soome lahe lääneosast. Neis on nõrgem lainetus, suuremad veetemperatuuri ja -taseme kõikumised, väiksem soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avamerel. Läänemere hüdroloogiliseks iseärasuseks teiste meredega võrreldes on vete selgepiiriline kihistumine madala soolsusega (5–7‰) pindmiseks ja suhteliselt soolaseks süvakihiks (umbes 8‰). See takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist (veevahetust), mille tõttu paljud hüdroloogilised, keemilised ja bioloogilised protsessid avalduvad neis kihtides erinevalt. Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 1–2 °C, jääga kaetud lahtedes ja rannavetes veidi alla 0 °C (Eesti rannikumere vesi külmub −0,2 kuni −0,4 °C juures). Maksimumi saavutab veetemperatuur juulis-augustis, mil see on saartest läänes ja Soome lahe suus 16–17 °C, sügavast merest eraldatud Väinamere ja Liivi lahe rannikuvetes 18–19 °C.

Eesti rannikumeri jäätub igal talvel. Esimese jää tekkimise, samuti teiste jäänähtuste esinemise aeg kõigub talve iseloomust sõltuvalt väga suurtes piirides. Mõnel aastal on Eesti kõige karmimate jääoludega lääneranniku lahed osaliselt jäätunud juba oktoobri lõpul või novembri algul, väga sooja sügise järel aga alles jaanuari lõpul, Vilsandil ja Ruhnus isegi märtsi algul. Väga karmidel talvedel võib Väinameri kinni külmuda juba detsembri esimesel poolel, enamasti toimub see aga kuu aega hiljem. Avamere suunas jääkate õheneb ning ainult külmadel talvedel kaanetub avameri rannast 5–10 km kauguseni. Üleni on meri jäätunud vaid erakordselt karmidel talvedel (1939/1940, 1941/1942, 1946/1947). Jää hakkab lagunema tavaliselt märtsis ja kaob Eesti rannikuvetest aprilli lõpuks. Soojadel talvedel võib see toimuda ka märgatavalt varem ja külmadel talvedel hiljem.

15. juulil 2017 toimus ligikaudu 12 km sügavusel Läänemere all maavärin, mille magnituud oli 2,1 ja epitsenter asus mõned kilomeetrid Kakralaiust põhja pool.[4]

Liigestus muuda

Läänemere põhjaosa, mis jääb Ahvenamaa saarestikust põhja poole, nimetatakse Põhjalaheks ehk Botnia laheks. Soome laht ühendab Läänemerd Peterburiga, piirates samas Eestit põhjast ja Soomet lõunast. Liivi laht ehk Riia laht asub Läti ja Saaremaa vahel.

Läänemere lõuna- ja kagurannik on liivane.

Hoovused muuda

 
Läänemere sügavuse makett

Läänemere hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3–4 meetrini.

Elustik muuda

Taimestik muuda

  Pikemalt artiklis Läänemere taimestik
 
Fütoplanktoni ehk taimhõljumi põhjustatud veeõitseng Läänemeres (3. juulil 2001)

Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi[5].

Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele.

Punavetiktaimedest on tuntuim agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka tööstuslikku tähtsust: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit.

Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale karakteerne meriheina perekonna liigid.

Loomastik muuda

  Pikemalt artiklis Läänemere loomastik
 
Tüüpiliste Läänemere karpide kojad, mida võib rannalt leida: 1. Liiva-uurikkarp (väike) 2. Söödav rannakarp 3. Söödav südakarp 4. Balti lamekarp 5. Kaunkarplane Ensis sp 6. Liiva-uurikkarp (suurem)

Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage.

Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp (Mytilus edulis), liiva-uurikkarp (Mya arenaria) jpt.

Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit.

Võõrliigid muuda

Alates 19. sajandi algusest kuni 21. sajandi alguseni on Läänemerre tunginud 90 võõrliiki, neist 70 on siin naturaliseerunud[6]. Nende levik Läänemere ulatuses on eriti kiiresti laienenud mere ja sellega ühenduses olevate kanalitel toimuva tiheda laevaliikluse tõttu.

Tähtsamaid võõrliike:

Keskkonnakaitse muuda

HELCOM muuda

Riikidevaheline Läänemere kaitse konventsioon sõlmiti 1974. aastal. Seda seati juhtima alaline rahvusvaheline komisjon peakorteriga Helsingis ja nii on see rohkem tuntud Helsingi komisjoni ehk HELCOM-i leppena. HELCOM-i töö jaguneb viide valdkonda: laevandus, mereohutus, maismaalt pärinev reostus, eluslooduse kaitse ja keskkonnaseire. HELCOM koordineerib rahvusvahelist koostööd merekeskkonna kaitseks vastavalt kaitsekonventsioonis ettenähtule; selle eesmärgiks on ennetada reostusallikate sattumist merre, tehes koostööd kõigi Läänemere regiooni riikide ja Euroopa Liiduga.

Reostus Läänemeres muuda

  Pikemalt artiklis Reostus Läänemeres

Läänemeri on üks maailmas kõige tugevama inimmõju all olev meri.[7] Õrn Läänemere ökosüsteem sõltub mitte ainult looduslikest teguritest, vaid peab toime tulema ka mere valgala asustava inimkonnaga, kelle tegevused otseselt või kaudselt mõjutavad merd. Tuleb arvestada, et Läänemeri on poolsuletud aeglase veevahetusega meri ja selle taastumisvõime on seetõttu suhteliselt piiratud.[8]

Läänemere seisundit ohustavad kolm inimtegevuse tagajärjena tekkinud põhiprobleemi – eutrofeerumine, kalade ülepüük ja ohtlikud ained. Eelkõige nende kolme surveteguri tõttu pole siinsete mereelupaikade, kalade, mereimetajate ja lindude seisund endiselt hea. Viimastel aastatel on hakatud tegelema mereprügi ja veealuse müraga, ent nende probleemide tegelik ulatus ega mõju mereelustikule ei ole veel täpselt teada.[9]

Läänemere laevaliiklus muuda

  Pikemalt artiklis Läänemere laevaliiklus

Galerii muuda


Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018
  2. 2,0 2,1 Autorite kollektiiv. 1995. Eesti loodus. [koost. Raukas, A.]. Eesti Entsüklopeediakirjastus ja Valgus. lk 228
  3. *John Mottley (1692–1750): The history of the life and reign of the Empress Catharine. Book 1. London 1744 archive org lk.1
  4. Toomas Jüriado, Katre Palo (29. detsember 2017). "Uudistaja 29.12.2017". MTÜ Loodusajakiri. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. detsember 2017.
  5. Trei, T. (1974). Merebotaanilisest uurimistööst Eestis. – Eesti Loodus 4: 392–396
  6. Itämeren elämä, www.itameriportaali.fi
  7. "Merekeskkonna kaitse".
  8. "Meri". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. aprill 2020.
  9. "Läänemere kaitse".

Välislingid muuda