Leetopiss (ajalookirjanduses ka letopiss, ebakorrektselt le(e)topis; kirikuslaavi keeles ле́топись või летописание) on vanavene kroonika, mis sisaldab mingi ajaloolise sündmuse kirjeldust. Leetopissides on sündmused esitatud aastate kaupa ja need algavad sageli fraasiga "aastal ..." ("в лето …").

Laurentiuse leetopiss (Лаврентьевская летопись)

Bütsantsis olid leetopisside analoogid kroonikad ja keskaegses Lääne-Euroopas annaalid või kroonikad.

Leetopisside koostamist alustati 11. sajandi teisel poolel. Samas pärineb näiteks enamik 11. sajandi sündmusi käsitlevate leetopisside redaktsioone alles 15. sajandist. Seejuures võtsid leetopisside ümberkirjutajad arvesse oma kaasaegseid olusid, kuna keskajal ei kujutletud minevikku teistmoodi ajana. Neis kajastuvad ka Vene valitsejate arusaamad minevikust või see, kuidas nad tahtsid seda näha lasta. Seetõttu ei peeta leetopisse täiesti usaldusväärseteks allikateks. Siiski polnud tol ajal kombeks oma eelkäijate tegusid suurendada ning sarnaselt tolleaegse Lääne-Euroopa ajalookirjutusega oli tegu ennekõike kristlusest motiveeritud teostega.[1][2]

Sõna tuleneb kahest vanavenekeelsest sõnast: leto ('aasta') ja piss ('ülestähendus', 'kirjutis') (vrd. лето «год» и пись «запись, писание).

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 215.
  2. Ain Mäesalu. Täiendusi Muinas-Tartu Jurjevi perioodile. Sirp, 14.12.2001.